Jevgeni Zolotko

Tegelikult oleme me  näinud Jevgeni Zolotko maailma tulemist. WTC kaksiktornide hukkamine New Yorgis paiskab meediasse pilvetäie kujutisi plahvatusetolmuga kaetud inimestest. Pea kümme aastat hiljem etendavad teise vaatuse Islandi vulkaanid mattes saare ja osa atmosfäärist lämmatavasse tuhka. Neile sekundeerib British Petroleumi tööõnnetus Mehhiko lahes, mis katab Kariibi mere, Florida randade floora ja fauna musta kleepuva kilega. Aasta hiljem annab oma panuse Fukushima tuumareaktori plahvatus mudalaviinide embuses. Suur maalritöö on alanud – monokroomne maailm koputab uksele.

Tegelikult pole asi ainult värvis, korporatiivse kapitalismi agoonias või keskkonnaohtude ignoreerimises. Zolotko tuhkhallide ruumivisioonide ennustusi leiame ajaloos, ulmekirjanduses ning massikultuuris. Pompeij ja Herculaneum, Hiroshima ja Nagasaki, R. Bradbury “451 Fahrenheiti” ja J. G. Ballardi “The Drowned World”, “Blade Runner”-i ja “Mad Max”-i inimtekkelised jäätmaad – kõik nad kõnelevad mateeria lõhustumisest määrani, kus lõppevad kõik lood ja katkeb igasugune kõne.

Jevgeni Zolotko on post-apokalüptiline visionäär par excellence. Me võime seda teesi tõrjuda ning noppida tema ahermaastikest vaid paar motiivi, et lõpp kohe kätte ei paistaks. Nopime näiteks raamatud. Kümned ja kümned suured raamatud Zolotko installatsioonides, täpsemalt paberihundi väljaheidetest pressitud raamatukujulised objektid, mille sünd kuulutab teksti surma. Marshall McLuhani ja Ray Bradbury toel võime nüüd vaoshoitult kõnelda “ainult” raamatute ja Gutenbergi galaktika lõppemisest meediaühiskonna prügikastis ning see on lohutav – mingisugune elu ju jätkub, sotsiaalvõrgustike tekstilaviinid voolavad jõgedena, seebiooperid ja reality show’d tõusevad koos päikesega ning telekas ei looju iial. See vuajeristlik maailm tõrjub kõik spektaakliks: tööõnnetus peale uudiseid, keskkonnahukk enne uinumist ning massimõrv unetule televaatajale. Ainus, mis hoiab tagasi otseülekannet kogu maailma hukkumisest on kartus kaotada publik (Baudrillard).

Ent kuidas suhtuda arheoloogi, kes samasuguse ignorantsiga nutab Pompeij varemeil vaid katkiläinud potikillu pärast? Mida arvata kirjatargast, kes Rachel Whiteread’i holokaustiohvrite monumendis näeb vaid kivist raamaturiiulit? Asi pole ju ainult raamatuis. Kaks isiknäitust, “Hall signaal” 2009. aastal Vaal galeriis ning selle järg “Hall signaal/Retort II” pArt galeriis pressivad siiski peale metafoorsemat mõtteviisi, õnneks. Nüüd ilmuvad me ette Johannese Ilmutusraamatu apokalüptilised reministsentsid, sekka Danil Harmsi kõhedat absurdi ja muidugi kunstniku kätetöö NIKH – tühjuse tootmise generaator. Tagatipuks tühiruumi tootmist kontrolliv Must Kast, kuraator Kiwa leiutis. Lisame siia kontrolli ja ekspluateerimise rekvisiidid ning nõustume Ellu Maariga, kes märkab neil näitustel  Foucault’ jälgimisühiskonna sümptomeid ning konstanteerib, et tegu võib olla ka mahajäetud laboratooriumiga. Mastermind põgenes millegipärast ummisjalu, jättes kõik oma retordid, joonised ja loomisjärje kus kurat. Õnneks jäi maha ka paar kirjapandud tsitaati Vene müstikult Nikolai Fjodorovilt ning see annab aimu, mis pidi retordist välja tulema – ei miski muu, kui kehaliselt üles tõusnud inimene, vabana surelikkusest, täiuslik igavese eluriigi kodanik.   

Seega, küsimus – kelle tulevikudüstoopia see on? – saab ehmatava vastuse. Ei, see pole hirm raamatukultuuri lõppemise ees või keskklassi kartus kaotada äärelinna idüll. See pole ka kartus pillata demokraatiat totalitarismi rüppe või jääda tsunaami alla.  Pole ka terrorihirmu või tuhapilvede kartust. See siin pole üldse mingitel ängidel põhinev ennustus. See on post factum tõdemus, et armageddon on juba alanud, kohe langeb taevast tuumatali ning sellest viimsepäeva leegist sünnib tuhandeaastane rahuriik.

Seega on mündil kaks külge – ühel pool fundamentaalne mäss ratsionalismi režiimile rajatud ühiskonna vastu ning teisal totaalsed maailmaloomisplaanid, konstruktiivne ülesehitusprogramm. Igasuguse mateeria pihustamine tolmuks, tselluvillaks ja paberimassiks annab demiurgile, ning seda Zolotko kahtlemata on, pärmitaigna, et kergitada uut ja igavest maailma tema absoluutses täiuses.  Lisaks N. Fjodorovile on pressiteateist läbi vilksanud ka Henri Bergsoni nimi. Hilary L. Fink on kirjutanud kena käsitluse Vene klassikalise avangardi ja religioosse mõtte juurdumisest Bergsoni filosoofias. Ning see lubab Zolotko ruumiinstallatsioonide taustale paigutada kogu Vene klassikalise avangardi koos sinna juurde kuuluva religioossevõitu optimismiga. Nüüd rändavad prügikasti  Aristotelese ja Platoni logotsentristlikud maailmad. Lavale astuvad dionüüsilised tegelased: elan vital, intuitivism ning orgaaniline maailm oma igikestvas voolamises. Ja siia maailma annab oma panuse ka Zolotko vabastades mateeria staatilisest kohustusest püsida koos ning mängida legotükke repressiivses maailmamudelis. Jah, Zolotko loomismeetodis on palju hävituslikku mehaanikat ning viimane on metafoorina äärmiselt agressiivne ühiskonna suhtes, mis meeleheitlikult kõneleb integratsioonist, konsensusest ja sotsiaalsest sidususest. Hilja juba! Nüüd on aeg ette võtta Fjodorovi vana õpetus kõigi elanud inimeste kehalisest ülestõusmisest, panna taigen kerkima ning globaalne leivaahi lõõmama. Praegune maailm tuleb aatomiteni koost lahti võtta ning õigesti kokku panna, et maksvusele pääseks vaba, vahetu ja loominguline suhe uue ülestõusnud maailmaga. Retseptid on saadaval teosoofias, vitalismis, spiritualismis, müstitsismis, illuminaatluses …

Seda terminoloogilist paraadi võiks jätkata kui Vene avangardi utoopiad oleks ainus taustsüsteem, kuhu Zolotko ettevõtmised paigutuvad. Umberto Eco tuntud väite kohaselt ei saa keegi pärast Barbara Cartlandi enam siiralt ja süütult öelda: ma armastan sind.  Konteksti vangidena peame nüüd lausuma: Nagu on öelnud Barbara Cartland – ma armastan sind. See sugereerib oletust, et ka Zolotko pöördumised mineviku heroiliste aadete poole pole jäägitult siirad, neis on ehk kahevahelolekut, nostalgiat, kahetsusega segatud salajast irooniat. Ajal, mis on kaotanud võime toota ajaloolisi perspektiive ning õigustatud ootusi tuleviku suhtes, võbeleb inimteadvus nostalgia, eskapismi ja hüsteeria piirimail, suutmata kuidagi täita oma maailmamudelites ulguvat tühjust. Selles maailmas, tulvil anti-, neo- ja post- prefiksiga –isme, torkab silma Svetlana Boym’i off-modernismi manifest, mis kutsub revideerima modernismipärandi hämaraid kõrvaltänavaid, uurima mis läks valesti ning küsima millal moondus siiras tahe tühipaljaks –ismiks. Zolotko kummardumine retordi kohale pole seega alkeemiku katse kloonida homunculus’t või äratada Frankensteini. Pigem on see küsimus – miks pole see siiani õnnestunud? Lack of faith?

Johannes Saar