Krista Mölder

Krista Mölder on 2000. aastate alguses Eesti kunstiellu tulnud autor, kes on publikule ehk enim tuntud oma järjepidevalt areneva esteetiliselt väljapeetud ja kontseptuaalselt tervikliku fotoloominguga, mille keskmes on ruum ja selle poeetilised, filosoofilised ja fenomenoloogilised aspektid. Seejuures liiguvad Möldri viimased tööd jõuliselt foto ja laiemalt visuaalse kunsti piiridest väljapoole, tuues sisse interdistsiplinaarse lähenemise ja eri kunstiliikide sünteesimise. 

Krista Mölder on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Westminsteri Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias; fotokunstile pühendumisele eelnesid aga geograafiaõpingud Tartu Ülikoolis ja töö kartograafia alal. Võiks pakkuda, et Möldri kartograafiamet on leidnud, küll kaudse, peegelduse ka tema kunstimeetodis, kus olulisel kohal on nähtuste diskreetne kaardistamine, vaatluste ja ideede esitamine visuaalselt struktureeritud kujul. 

See väljendus juba ühes tema esimestest sarjadest “Maamärgid” (2007), mille eesmärgiks oli subjektiivse ruumi ja ühtlasi fotograafia poeetilise “keele” võimaluste uurimine. Kunstnik kogus argiseid ja esmapilgul vähetähtsaid muljeid ja mõtteid, mida ta maamärkidena esile tõstis. Seeläbi lõi ta omamoodi monumente proosalistele, kuid samas väärtuslikele hetkedele, kus lakkamatus argisaginas – milles tähelepanu jätkub vaid “suurtele” asjadele – toimub millegi erilisena äratundmine. Mölder on püüdnud kaadrisse väikeseid ja vaikseid hetki, kus poeetilist olukorda loob mõni detail, tühjuse ja valguse mäng, eri esemete pindade ja faktuuride ühildumine ühte mustrisse, justkui viidates kuulumisele millessegi suuremasse ja terviklikumasse.

Sellest lähenemisest kujunes Möldri tegevuse kontseptuaalne ja metodoloogiline tuum. Eelistades lihtsaid mittenarratiivseid ja lavastamata motiive, soovib ta – vastukaaluks tavalisele arusaamale fotost eelkõige dokumenteerimise, reaalsuse fikseerimise vahendina – näidata, et fotograafia on midagi enamat kui vaid tehniline jäädvustus. Möldri jaoks on foto alati tõlgendus, teatud mõtlemisviisist mõjutatud pilt. Kuid rohkem kui pildil olev huvitavad teda sellest arenevad ideed ja tähenduste mitmekihilisus – foto kui mõtlemisprotsess.  

Seetõttu otsib ta aktiivset kaasamõtlejat: kõnetades eeskätt visuaalsete vahenditega, kus saatetekst on sisukas, kuid mitte tingimata vajalik “lugemistasand”, autor mõneti taandab end kommunikatsioonist vaataja ja pildi vahel, andes vaatajale privileegi osalema tähenduse loomises. Möldri fotodega suhestumine eeldab nende ruumi kui omaette maailma sisse elamist: see on ahvatlev, aga ka nõudlik. Niiviisi, keskendudes näitusel “Mittekohad” (2013) küsimusele “mis on isiklik?”, jättis kunstnik küsimuse õhku, lubades vaatajal hoomata seda ise. Vaataja osaluse kaalukust rõhutas siin prožektoriga valgustatud foto ees seisvast vaatajast vältimatult tekkiv tugev vari,  mis vastavalt igale vaatajale muutus töö osaks.

Viktor Šklovski kummastusprintsiip teostub Möldri töödes kahekordselt: leides enda jaoks kummastavaid motiive, püüab ta neist tehtud fotodega omakorda tekitada vaatajas (kaasa)mõtlemist provotseeriva kummastuse. Motiivide leidmine seostub äratundmisega, mis jällegi omandab topelttähendust: need on kas kunstniku poolt juhuslikult leitud või hoopis otsitud konkreetsest ideest lähtudes, täiendamaks juba paika pandud võtmepilte. Viimastest saavad struktuuriloovad kujutised, millel on ka potentsiaali arenemiseks väljaspool pildi piire. Möldri fotosarjad on ülesehitatud kujutiste dialoogile, kus struktuuride väline sarnasus rõhutab seisundite ja ideede sisulist kattumist. Kunstnik töötab üsna kohaspetsiifiliselt – enamik tema ideid ja projekte on saanud vahetu vormistuse konkreetseid ruume silmas pidades, kus näituste pealkirjad tähistavad ühtlasi fotosarju.

Tööd kohaga tõi esile juba foto “Maastik” näitusel “Pind/Lind” (2009), kus kompositsioon kordas oma asukoha vaadet, ArtDepoo galerii seina ja põrandamustrit. Luues pildi pildis, õigemini ruum ruumis efekti, toimis see Möldri esimese kohaspetsiifilise installatsioonina. Sarnasest põhimõttest lähtus ka foto “Krista Mölder Gagosiani galeriis” eksponeerimisviis näitusel “Mittekohad” (2013), kus kunstnik kasutas Londoni galeriiruumi arhitektuurset sarnasust Temnikova ja Kasela galerii keskkonnaga ja puudutas ka multifunktsionaalse galerii-kontori probleemi, nö “okupeerides” teatud ala vaid enda tööde omaruumiks. 

Ruumi potentsiaaliga tegeles veel projekt “Kohalolu” (2012) koostöös Neeme Külmaga. Kahemõõtmeliste fotode kõrval, mida Mölder on teinud autorina teadlikult kohal olles, olukorda mitte eksotiseerides, mängis olulist rolli kolmandasse mõõtmesse laienemine: nii füüsilist kogemust loov installatsioon kolme tiivikuga kui ka tühjaks jäetud Kunstihoone Galerii esiruum. Lihtne, kuid mõjuv võte tavaliselt teostega hõivatud seinte tühjaks jätmine, kus ruumi täitis vaid vaheseinast läbi kumav valgus ja tiivikute varjud nihestas vaataja sisseharjunud keskkonnakogemust, luues teistmoodi ruumitunnetuse. 

Teistmoodi tunnetuse probleemi tõstatas ka Möldri varasem fotosari “Igavus pole naudingust kaugel” (2010). Kunstnik püstitas näitusega küsimuse, kas igavus paneb meid nägema asju enda ümber uuest vaatepunktist. Igavus kui sündmustest tühi situatsioon loob eelduse oma kohalolu teravaks teadvustamiseks, maailma ja enese vahetuks silmitsemiseks. Kunstnik käsitleb igavust suuresti positiivses tähenduses, seostades seda jõudeaja (intellektuaalsete) mõnudega. Möldri kaadrite näiline juhuslikkus on midagi enamat kui vaid juhuslikkus: see kaardistab olemise pidevat avaldumist, ilmnemist väikestes detailides, kus argipäeva poeetika kerkib eksistentsiaalseks väljenduseks. 

Jaapani residentuuris 2011. aastal valminud sarja suhestumine kohaliku esteetika ja mõttemaailmaga mõjub tema puhul üsna omas elemendis olemisena. Möldri töödele on ka laiemalt omane sugulus Idamaade tühjuse kontseptsiooniga, kus tühjus pole olematus, vaid potentsiaaliga laetud täiuse lubadus või võimalus. Jaapani-sarja lähtepunktiks võetud ideogramm “ma” on tõlgitav seejuures eelaimdusega täidetud vaikusena, kus tühjus on vaid hetk enne olemise tekkimist. Mitme foto struktuurid justkui moodustavad siin elegantset graafilist märki – hieroglüüfi, millel on samuti ideogrammi potentsiaali.

Viimastel aastatel on Möldri tegevuses tähelepanuväärsel kohal koostöö kaasaegsete muusikutega. Nõnda sai Tarmo Johannese soolokontserdist sarja “ReVisioon” raames audiovisuaalne sündmus “Aiad” (2012). Muusikale lõid omaette keskkonna Möldri fotod ja fotoprojektsioon, mis mängisid ruumi elementide korduste, valguse ja efemeersusega. Siinse teksti kirjutamise ajal on Möldri viimaseks projektiks “Passagio” (2015) koostöös ansamblite U:, Resonabilis ja Neeme Külmaga. Järgides heliteoste esituse eesmärki – suunata kohalolijad mõtteliselt väljastpoolt sissepoole, vaatama enda sisse – genereerisid Mölder ja Külm intiimse muusika sisse mineku soodustamaks visuaalse “vapustuse”. Vaatemäng, mis kasutas vaid ruumi, valgust ja valget pinda, seisnes kolme ekraani-luugi helitus langemises. Interdistsiplinaarsetes projektides otsib Mölder väljakujunenud teemade lähenemiseks laiemat taju ja teistsugust mõtlemisviisi, kus uute väljendusvahendite kaasamine võimaldab uue käsitlusmudeli pakkumist. Eri kunstide sünteesi näeb ta eelkõige dialoogi mitte ühte sulandumisena, kuigi tema ideaaliks on kooskõla.

Krista Mölder on kunstnik-uurija, kusjuures tema uurimuse tulemus pole tähelepanuväärsel kombel kaasaegsele kunstile tüüpiline kvaasiteaduslik katse sobituda sotsioloogiliste või antropoloogiliste käsitluste tulemitega. Kasvades välja kontseptuaalsest sidususest ning ühteaegu lihtsate ja keerukate teemade mitmeplaanilisest käsitlusest, on tema tegevus oma meediumi ja visuaalsete väljendusvahendite võimaluste piire kompav kunstikeeles teostatud ainulaadne uurimus. Arendades kujutiste ja ruumi poeetikat, käivitab see täisjõul visuaalse vormi esteetilise ja filosoofilise kõnetamisvõime. 

Elnara Taidre