Laura Toots

Laura Toots on postkontseptuaalne fotokunstnik, kes personaalse arheoloogia meetodil uurib mälu rekonstrueerimise erinevaid aspekte ja neid ajendavaid autobiograafilisi impulsse. Hariduse omandas ta Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas, kus ta 2011. aastal kaitses magistrikraadi. Samas koolis pälvis ta juba 2008. aastal Noore Kunstniku preemia. Lisaks mitmetele grupinäitustele on tal ette näidata ka kolm olulist isiknäitust - 2010. aasta - „Distant pieces (no big stories nowadays)“ Tallinna Linnagaleriis ja „Not Necessarily So“ Austrias ning 2012. aasta „Desire Path“ Tallinnas Draakoni galeriis. Kunstnik on läbivalt tegelenud oma perekonnaga, portreteerides selle liikmeid ning tuues intiimsel ja poeetilisel moel vaataja ette materjale perekonna foto- ja videoarhiivist. Ta on eksponeerinud mitmeid väga isiklikke fotosid, mis lubavad piiluda ühe perekonna argielu seikadesse. Ometi ei võimaldata vaatajale vuajeristlikku positsiooni, kunstnik esitleb oma personaaliat nii siiralt ja avalalt, et tulemus on peaaegu külm, lakooniline ja neutraalne. Ta ei idealiseeri oma perekonda, pigem pärib, kas lapsepõlvemälukonstruktsioonid vanemate kangelaslikkusest peavad paika tänases päevas.

Henri Bergson väidab, et minevikku kujundatakse oleviku kaudu pidevalt ümber, põhjust kujundatakse tagajärje kaudu. Kui lapsena uskus Toots, et ema oskab lennata ja isa on maailma tugevaim, siis nüüdses ajahetkes - olevikus, taaskülastab ta neid idealistlikke kuvandeid kontrollides nende relevantsust. Fotoseerias „Past Perfect“ (2010), näeme Tootsi taaslavastamas vanemate kunagisi rolle peresisestes lapsepõlvenarratiivides - kunstniku ema seismas stjuuardessi vormis lennuki ees ja poolalasti ekskulturistist isa poseerimas jõusaalis.

Itaalia feminist Adriana Cavarero tõstatab raamatus „Relating Narratives“ küsimusi suhtest jutustatud narratiivi ja omaenda mina vahel, meie isikliku ajaloo konstrueerimisest teiste poolt. Kunstnikuraamatuks vormistatud seerias „Perceiving something different after something significant although things remain the same“ (2010) uurib Toots just nimelt seda aspekti, kuidas vanemate jutustusesed lapsepõlvest ja pere suuline ning ka fotodes eksisteeriv pärimus kirjutavad üle ja konstrueerivad tema enda mälu. Ta ise nimetab oma töömeetodit personaalsete performance´ite ja lühilugude loomiseks, mille abil ta uurib mälu erinevaid tahke. Bergson on eristanud inimese mõtlemises kolme protsessi: nn puhast mälu, mälujälge ja taju, mille järgi elame me tunnetavalt olevikus ning tajume seda ontoloogilise mäluga, samal ajal tegeleb meie psühholoogiline mälu pidevalt mineviku mälestuste selekteerimisega, et aktiivse teadvuseni jõuaksid ainult olevikuhetke seisukohalt vajalikuna tunduvad mälestused. Sellise bergsoniaanliku selektsiooniprotsessi analüüsimisega tegeleb ka Toots.

Videoteoses „Howevermuch“ (2010) on kunstnik reastanud näiliselt juhusliku kuid ometi väga täpse montaažiga killukesi perekonna videoarhiivist ja esitanud voolava mittelineaarse ajakäsitluse. Iga hetk selles videos on vähemalt kahetine: üheaegselt nii minevik kui olevik. Toots on suutnud muuta aja ajatuks, tekitada Deleuze´liku seisundi, milles aeg ei ole ruumi neljas mõõde ega ka puhtsubjektiivne nähtus. Läbi häguse pildirea hoomab vaataja (aja)kestust mälu abil, sellest saab tema tunnetuses teadvuse vool, vaataja tajub iga hetk, kuidas tema minevik voolab läbi käesoleva hetke tulevikku. Udused fookusest väljas kaadrid juhatavad vaataja ka ühe teise olulise aspekti juurde Tootsi loomingus, milleks on tema kui hariduselt fotograafi tõsine huvi kaamera kui sellise vastu ning seal ette tulevate tehniliste errorite, nihestatuse ja kadreerimise piiratuse ning valikuprintsiibi üle. Pildilises mõttes tähendab see, et kaamera on kas fookusest väljas, fotole pole tabatud ühtegi pereliiget või on sees mingi muu nihe, mis paneb küsima, mis juhtus videost ja fotost väljaspool.

Samuti manipuleerib ta fotole nii olulise presenteerimistehnikaga. Desire Path-i näitusel oli võimalik näha fotoseeriat „Lovers’ Discourse“ (2012), kus pulmafotod on paspartuudega kaetud nii, et näha jäi vaid „tühine“  korduv detail. Kui tavaliselt on paspartuu rolliks pilti ümbritseda, siis Toots on kasutanud seda detailide esiletoomiseks ja informatsiooni varjamiseks. Teda tunduvad paeluvat kõrvalteed ja süsteemi augud, lüngad ja nende eksponeerimine. Tema loomingusse kuulub ka rida “mälulüngaga“ töid, kus pildil on jäädvustatud millegi puudumine, olgu selleks siis konkreetne subjekt -„tootsi“ enda minakarakter kaamera taga, või teos, mis puudub seinalt. Need objektid eksisteerivad vaid markeeringuina galeriiseinal - „Nooruk (seina rekonstruktsioon)“-is (2012) annavad pildi asukohast märku vaid selle kinnitamiseks mõeldud nätsud, „Lemmiktrikoo“, (2012) näitab nimetatud riideeset punktiirjoonistusena. Eksponeeritud on lünk, millegi puudumine. Nendes teostes ei püüa Toots luua täpseid mälestuste rekonstruktsioone, vaid pigem teatavat struktuuri, millest on mälestus eemaldatud. Sama kehtib osati ka väga intiimsete perearhiiviga tegelevate teoste kohta.

Perekond ei ole talle ängi aluseks vaid lihtsalt kõige lähimaks laboriks, kus oma analüüse sooritada. Tootsi teostes puudub psühhoanalüüsile omane lapsepõlve ja vanemate rolli dekonstrueerimine, pigem on neis tuntav Deleuz´i ja Guattari Freudi-vastalisus, milles kõik arengufaasid eksisteerivad mittelineaarselt samas hetkes. Tootsil on positiivne platvorm, mudelperekond, eksisteeriv ideaal. No drama involved. Kergelt ja mänguliselt žongleerib ta peresiseste ja ka ühiskonnas kehtivate soorollidega - postkaarditöös eksootilisel palmisaarel viibivast perekonnast „My father is not my hero, his heroism is my father“ (2012) on ta oma isale markeriga rinnahoidja joonistanud, et saavutada visuaalselt sarnasust ülejäänud pereliikmetega.

Anders Härm on nentinud, et paratamatult tekivad Tootsi lugudesse muudatused ja liialdused, ühel hetkel muutub talle endalegi keeruliseks mõista, kas ta kasutab oma perekonda või mängib üksnes ideega perekonnast. Kui valdavalt on kujutatavateks Tootsi pereliikmed, siis 2011. aasta korterinäitusel Tallinna Fotokuu näitusteseerias „Sosistavad ruumid“ rõhuasetus muutus ja kunstnik kaasas oma ema tööprotsessi, andes talle autoripositsiooni. „Slideshow Curated by My Mother“ on, nagu pealkirigi ütleb, ema slaidivalik perearhiivist. Tehnitsistlikum lähenemine ilmneb tema videoteoses „Turnaround“ (2011), kus ta filmib lennuki mootori käivitumist ja ettevalmistumist lendutõusuks. Seegi teos lähtub isiklikust pereloost, kuid kannab ka laiemat üldistust. Kunstnik on kasutanud poliitilist atribuutikat, kuid seda talle omases poeetilises vormis. Toots on viidanud Nõukogude Liidule, kus lendamine oli võimalik vaid unedes ja unistustes ning lendutõusu motiivile kui noore tärkava riigi olemusele. Personaalsemas plaanis osutab teos retoorikale äralennust, nullist alustamisest, vanade asjade mahajätmisest, uuest ja paremast maailmast ning kusagil mujal ootava elust.

Marcel Proust on kirjutanud oma hiigelteoses „Kadunud aega otsimas“ äratundmise inertsest omadusest ja voolavast ajast, sellest, kuidas ainult tagantjärele meenuv elamus on täiuslik. Laura Toots ei ela mälestustes ega igatse neid tagasi. Tema mänglev otsimine, mis portreteerib huvitavalt aja ja mäluga seonduvaid konstruktsioone, on kui DJ- sett, kus on segi lood minevikust ja olevikust, originaalteosed ja cover´id. Tema huvi mälestuste ja mäletamise vastu on tihedalt seotud fantaasiaga ning salvestusmehhanismide ülivõimekusest või vigasusest tekkinud moonutustega mälus. Bergsoni öeldu valgusel võime tõdeda, et ka Tootsi teostes ei toimi minevik enam otseselt, see paigutub praegustesse aistinguisse, millelt saab elujõu. Hetkest, mil mälestus end sellisel viisil teostab, lakkab ta olemast mälestus ja saab uuesti tajuks.

Maria Arusoo