Sandra Jõgeva

Sandra Jõgevat võiks pidada Eesti kunstimaailma anarhistiks, kes esindab 00ndate rahutut ja süsteemi kritiseerivat suunda.  Vastukaaluks 90ndate Eesti üleminekuajale, kus varasematest hierarhiatest puhastunud kunstiväli andis lootust  progressiks, viitab Jõgeva oma loomingus uues ühiskonnas kanda kinnitanud  valupunktidele ja võimusuhetele, mis tema nägemuses hoopis toodavad dekadentsi.

Hariduse omandas Jõgeva Eesti Kunstiakadeemia maali osakonnas (BA) ja interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas (MA). Maalikunst seevastu on peaaegu ainus väljendusvahend, mille kasutamist kunstnik sihikindlalt ignoreerib. Maal on tema jaoks surnud, kõnevõimetu ja igav. Peamiselt skulptuuri, performance´i ja kirjanduse valdkonnas tegutseva kunstniku tööd harutavad bourdieuliku sotsioloogi järjekindlusega lahti kultuuri produktsiooni ja tarbimise ringkäiku. Tema looming peegeldab postmodernistlikku segadust, ajaloo lõpp-punkti jõudnud ühiskonna sogast seisvat vett, mis ei voola millegi uue ja parema suunas.  Pinnale on kerkinud käärinud mass, mis saabki arutelu keskpunktiks.  

Kunstniku varaseid töid võib pidada kunsti ja kunstimaailma kriitilisteks seisukohavõttudeks. Rühmitustega „Avangard“ ja „Pink Punk“ teostati rida aktsioone kunsti enese staatuse kui seda ümbritseva sotsiaalse ruumi teemal. Nii mitmedki performance´id olid lavastuslikud ja loodud fotode tarbeks tõstes esile tüüpilised postmodernistlikud probleemid: kunstiteose efemeersus, tsiteerimine, ajaloo kordumine jne. Steitmendid kunsti ja elu segunemise kohta a la  Joseph Beuys´i „Everyone is artist“ andsid impulsi väljendamaks tüdimust kunsti devalveerumisest, liberaalsest kõike-aktsepteerivast kunstimaailmast, mis ei paku läbiseeditud toidu kõrval uusi maitseelamusi. Koos Margus Tammega Avangardi lipu all 2001. aastal loodud fotolavastus-performance „Avant-garde or Death“ hukkas nii lääne kaasaegse kunsti ikoonid (Warhol, Beuys, Hirst) kui ka kohalikud eesrindlikud kunstnikud (Semper, Toomik) väljendamaks protesti saatuslikku postmodernistlikku kompotti lahustumise vastu, mille kõikehõlmavusest on võimatu pääseda. Aktsioonidest kumavad läbi kunstniku idealistlikud ideed progressist, kunstnikust kui leiutajast, mitte aga kohandujast, kes lääne kunstis levivaid ilminguid erapooletult omastab.

Hilisemas loomingus segab kunstnik seevastu kunsti ja elu ilma igasuguse negatiivse hinnanguta. Kunstikriitika kandub sujuvalt laiemasse sfääri ja muundub ühiskonnakriitikaks. Protest Beuys´i loosungi vastu saab nüüd individuaalseks praktikaks, mis toobki esile nihilismi eksisteerivate süsteemide toimimisviiside suhtes. Ta defineerib end kui avastajat, kes toob avalikkuse ette ühiskonna musta aluspesu ja dokumenteerib amoraalsed juhtumid galeriiruumi mahtuvateks kunstiteosteks.

Mis saakski paremini kirjeldada ümbritsevat maailma kui selle sulatamine käegakatsutava teose formaati? Ilmselt mitte miski. Jõgeva loob provokatiivseid stsenaariume ning sukeldub huvipakkuvatesse valdkondadesse. Üks kunstniku tuntuim teos „Dominatrix“ valmis just kirjeldatud meetodit kasutades. Kunstnik kehastas end dominaks, piitsutades hotellitubades peamiselt juhtival ametikohal olevaid ja allumispuuduses kannatavaid mehi. Aastatepikkusest projektist sündis fotoseeria, mida esitleti 2007. Aastal Tallinna Kunstihoones näitusel „Kehaturg“.

Võimusuhete avaldumisvorme uurides käsitleb ta selle ühe osana ka feministlikku diskursust, allumise ja domineerimise seaduspärasusi. Domineeriva naise positsiooni võttes ei ürita ta kõigutada feministliku teooria konstruktsioone ja väita, et liberaalne kõike aktsepteeriv ühiskond on soorolle naiste kasuks kuidagi ümber kujundanud. Pigem vihjab ta siinkohal, et juba mitmendat lainet läbinud feministlik kunst on endiselt aktuaalne ning võrdsuse küsimus jääb igavesti lahendusi otsivaks probleemiks. Ka Bourdieu on väitnud, et domineerimine ei ole üheselt mõistetav. Vägivallaga domineerivaks sooks peetud mehi alandav akt iseenesest võib, kuid ei pruugi toimida domineerimisena, sest naist selles kontekstis võib vaadelda kui fetišeeritud ihade objekti ja nende täideviijat, seega alluvat poolt.

Domineerimine ja allumine on nähtused, millest vast ükski Jõgeva teos ei suuda vabaneda. Teda näib raske haigusena vaevavat küsimus hierarhiatest, mille olemasolu juba iseenesest toodab ebavõrdust, ressursside ebaõiglast jaotumist ja ideoloogiate kokkuvarisemise paratamatut eeldust. Inimlikku karjainstinkti ja liidrivajadust sümboliseerib tema installatsioon „Holy Toast“, mis koosneb rösterist ja saiadest, millele on põletatud Jeesuse, Che Guevara ja teiste ikoonide portreed. Kumbki neist ei toonud maailmale rahu, vaid mälestus nende eksistentsist taastoodab ideed revolutsioonist kui möödapääsmatust jõust.

Väsimuse ja tüdimuse spurdiks on saanud Jõgeva stand-up tragöödiad, mis väljendavad püüet leiutada Eesti küllaltki hõredal tegevuskunstimaastikul uus ja kõnekam väljendusvahend. Ikka selleks, et väljendada vastuhakku logisevale elukorraldusele. Jõgeva väsimatut eitust iseloomustab hästi Nietzsche ütlus „Üksi kunstnik ei talu tegelikkust“. Rohkete atribuutidega dekoreeritud performatiivsed etteasted on autobiograafilised, kuid laienevad loomulikult isiklikult tasandil universaalsemateks probleemideks. Rahateemaline stand-up kritiseerib kunstniku kehva majanduslikku olukorda, riigi võimetust finantseerida kultuurivaldkonda, mis peaks olema noore vabariigi põhiprioriteediks; stand-up arvamusliidritest torgib sotsiaalvõrgustike omavahelisi sidemeid ja puudutab taas kunstnikku kui karjujat tühjas kõrbes, kelle arvamus üldsusele korda ei lähe.

Marian Kivila