Anna-Stina Treumund

Kogukonna loomine
Anna-Stina Treumundi lesbikunst ja -aktivsim

Anna-Stina Treumund (s. 1982) on ennast kuulutanud eesti esimeseks lesbikunstnikuks, st kunstnikuks, kes avalikult väljendab oma seksuaalset sättumust ning peab seda oma loomingu määravaks sisuks.  Võib öelda, et ta on programmiline kunstnik. Võideldes marginaalse grupi nähtavuse eest ühiskonnas – õiguse eest olla nii avalikus kui isiklikus ruumis enda tingimustel omaks võetud, on Anna-Stina Treumunsi tööd ilmselgelt politiseeritud. Nende politiseeritus võrsub seksuaalsuse ja mittetraditsioonilist perekonnamudelite kujutamise pinnalt – see on ühtlasi aktivismipõhise platvormi loomine, LGBT kogukonna laiendamine ja mobiliseerimine. 
Hariduselt fotograaf (õppinud Tartus, Tallinnas, Vilniuses ja Linköpingis), on Treumundi looming, mis laias laastus mahub inimesekesksesse, portreteerivasse žanri, ühelt poolt üsna lakooniline, kuid samal ajal ka poeetiline ja unistav. Kuigi fotodel on ta üldjuhul kujutanud oma lähikondlasi ja paljud tööd on autobigraafilised, sihivad nad siiski sisulist üldistust – dokumentalistika saab siin üldistava ja sümboolse võtme. See on estetiseeritud punk, mis on teadlik fotograafia jõustavast võimest.

Feministlik traditsioon
Feministliku kunsti alguseks Eestis võib pidada 1995 toimunud näitust „Est.Fem”. Esimese feministide põlvkonna tegevuse võtab ilusti kokku hellitav eufemism – „see ilge naisterahvas”, mille Katrin Kivimaa omistas Mare Trallale valju ja vastuolulise kuvandi eest 1990ndatel aastate meedias. Tihti olid teemadeks naiste soorollid, nende rollide konstrueeritus (taustaks peaks arvestama tollases postsovetlikus ühiskonnas lokanud „Ida-Euroopa kaunitaride” buumi) ja seotus rahvusliku identiteediga, kuid palju oli ka naise füsioloogia sümboolset esitamist ja  sellega seonduvate tabude murdmist. Nüüdseks on eesti feministliku kunsti kaanon muutunud. Naise rolli vaadatakse laiemalt, identiteedipoliitika asemel on keskpunkti tõusnud naine kui sotsiaalne agent (Liina Siib „Naine võtab vähe ruumi”, 2009-2011, Marge Monko „Loksutada mitte segada”, 2010), kellel võib olla oma arvamus naiste sotsiaalsest ebavõrdsusest (Marge Monko „Nora õed”, 2009), markeerides hoopis marksistlikemates terminiteks naiseks olemise kogemust.
Treumundi lähenemine asub eeltoodud feministliku kunsti telje mõlemas otsas. Pildipõhised tööd on tihti mina-kesksed, seletades võib-olla isegi pedagoogilises võtmes traditsiooniliste soorollide konstrueeritust ja jätkuna konstrueerides autori jaoks sobivamaid rolle. Seda täiendab aktivismialane tegevus, mis näeb (lesbilist) naist aktiivse tegutsejana, kes on enesekesksetest teemadest edasi liikunud ning on nüüd valmis sekkuma ühiskondlikesse diskusioonidesse laiemalt.

Kogukonna loomine
Oma esimesel täiemahulisel isikunäitusel „Sina, mina ja kõik keda me teame” (2010)  oli Anna-Stina Treumundi eesmärgiks lesbikogukonna pildiline loomine – näidata naisi, kes ei karda olla avalikult sildistatud. Fotodel on kujutatud erinevaid naisi kunstniku tutvusringkonnast – enamus neist lesbid, kuid paaril pildil on ka õde, tuues sisse perekondliku mõistmise ja usalduse teema.  Näitusega soovib Treumund oma seksuaalsel identiteedil põhinevat kogumust mingis mõttes defineerida ja paika panna. Identiteet on pidevas loomises ja vahel võibki piisata millegi pildistamisest, et see olemas oleks. Nii nagu teadlik/tahtmatu mahavaikimine asju olematuks teeb. Oluline on märkida, et näitus toimus ajal, mil algasid märkimisväärselt mahukad meediaarutelud tsiviilpartnerluse ja seksuaalvähemuste teemal laiemalt, mis oli erakordne arvestades meedia seni üsna järjepidevat kapiuste kinnihoidmise poliitikat.
Selline kogukonna loomistöö liigub Treumundil ka ajalukku – eeskujude otsimise ja vastava sensibiilsuse tuvastamisega eesti kunstiloos. Seeriaga „Naine Mutsu joonistuste nurgas” (2010) tegi ta kummarduse graafik Marju Mutsule, kelle joonistustes oli tabanud lesbilist igatsust. Taolise arheoloogia problemaatilisuse kohta annab tunnistust, et kunstnik ei proovigi väita midagi Mutsu seksuaalsuse kohta – pigem on see võimalus leida oma sensibiilsusele peegeldust.

Perekond
Varasemast, nn aktivismieelsest perioodist on üks kõnekamaid töid fotoinstallatsioon „Perekond” (2006), kus pimedas ruumis paiknevad ringis fotod isast, emast ja kolmest tütrest. Laest rippuvat lampi suunates on vaatajal võimalik korraga valgustada ainult ühte fotot ja sedagi osaliselt.  See mittetoimiva suhtluse ja väikekodanlike ideaalide kättesaamatuse teema jätkub videoga „Miks me edasi ei liigu?” (2009), kus taaskord pimedas ruumis kiigub hõbedast krooni kandev noor naine, liikudes pimeduse ja valguvihu piirimail. Mõlemad tööd on autobiograafilised ja võib-olla kõige kujundlikumalt väljendavad ootusi selle kohta, mis peaks olema, kuid mida ei ole, või mis peaks tulema, kuid pole endast veel märku andnud. Oma kodulehel on kunstnik öelnud, et ootamine on kõige passiivsem võimalik roll naise jaoks.
Kunstihoones 2011 suvel toimunud märgilisel, seksuaalvähemuste teemat käsitlenud näitusel „Sõnastamata lood” esitas Treumund kahte tööd – lühidokumentaali „Emad” (2011) lesbinaistest, kes traditsioonilise mees-naine suhte väliselt on lapse saanud, ning   viktoriaanlikku perekonnaportreed emuleerivat fotot „Koos II” (2011), millel on kujutatud kunstnikku istumas kõrvuti oma elukaaslasega – ilmselgelt stilistiliste viidetega oma suhtele sarnaseid baasväärtusi omistades.
Nimetatud neljast tööst koorub välja väga tugeva teemana perekond, mis keskse mudelina läbib kogu Treumundi senist loomingut. Ühel pool on perekond, kuhu sünnitakse ja millest välja kasvatakse, ja teisel pool perekond, mis luuakse ja/või mille tulemist oodatakse.

Lesbikunst töötab rahvusriigile vastu
1990ndatel teises pooles ja hiljemgi oli eesti kunstis väga levinud rahvariietes naise kujund, mida feministlikud või rahvusprojekti suhtes kriitiliselt meelestatud kunstnikud kasutasid  ühelt poolt rahvusliku ideoloogia lahkamiseks ja teiselt poolt naise positsiooni analüüsimiseks selles ideoloogias. Seda teemat põhjalikult oma doktoritööl põhinevas monograafias „Rahvuslik ja modernne naiselikkus Eesti kunstis 1850-2000” käsitlenud Katrin Kivimaa leiab, et kuigi need naiskunstnikud suhtuvad rahvarõivastes naise kujundisse ilmselgelt irooniliselt, pole tulemused ometi ühesed. Ironiseerivast suhtumises hoolimata taastoodab taoline rahvusliku diskursusega mänglemine seda, mida parodeerib. 
Kui eelneva näitel on naisekujundit ja selle iroonilist tõlgendust rahvuslikku konteksti suhteliselt lihtne paigutada – naise kui sünnitaja ja kultuurilise järjepidevuse kandja, siis lesbikunst osutab sellele tugevat vastupanu. Isegi kui lesbipaar nõuab endale perekondliku üksuse õigust, ei saa see kunagi olla täieõiguslik rahvuslik pere, sest ilma mehe viljastava algeta ei sobitu see riigi taastootmise ideoloogiaga. Samasoolise pere näiline viljatus on riigi jaoks on destruktiivne ja tulutu.
Taolise rahvusliku heteronormatiivse ühiskonnamudeli taustal joonistub välja üks põhilisemaid lähtepunkte, millest Anna-Stina Treumundi aktivism lähtub ja mille eest ta võitleb – õiguse eest luua pere/kogukond endale sobivate väärtustega. 

Aktivism – Ladyfest ja lugemisgrupp
Kõige olulisemaks muutuseks esimese põlvkonna feministidega võrreldes on, et identiteeti käsitlevale näitusesaalikunstile on teemade ja lähenemisviiside laienemisega lisandunud aktivism.
Kui „see ilge naine” Mare Tralla tekitas omal ajal õudust, sest ta rääkis asjadest, millest muidu vaikiti, toonil, mis ei olnud diskreetne, siis ütles see väga palju publiku valuläve kohta. Valuläve kompamine on oluline, kuid lõpuks tekib küsimus tulemustes. Skandaalse kunstniku ja aktivisti erinevus on strateegias. Skandaalne kunstnik on üksik hunt, ta tuiskab läbi meediataeva ja külvab tormi. Aktivistid tegutsevad kollektiivselt, sest on jõutud arusaamale, et (mitteametlikud) võrgustikud ja kodanikuühendused loovad võimaluse reaalseteks muutusteks. On vaja määratletavaid surve- ja huvigruppe, et vähemuste häält kuulda võetaks. Eesti puhul on ikka küsimus kriitilisest massist ja suutlikkusest see mass kokku saada.
2011 algatas Anna-Stina Treumund koos teiste aktivistedega (mh Aet Kuusik, Dagmar Kase, Brigitta Davidjants) Ladyfest Tallinna, mille eesmärk on muuta naiste loodud kultuur nähtavamaks – arutleda oluliste teemade üle, pakkuda osalust ja jõustada sõsarkonda. Ladyfest on aastal 2000 USAs alguse saanud ülemaailmne mittetulunduslik platvorm, mis edendab omaalgatuslikku DIY feminismi. Sarnane platvorm on 2010 loodud lugemisgrupp „Virginia Woolf sind ei karda!”, mis on keskendunud feministlike ja queer-teoreetiliste tekstide lugemisele. Kumbki neist ettevõtmistest ei ole kindlasti ühe inimese projekt. Aktivism on positsioon, mis on avatud ja kollektiivsele tegutsemisele suunatud, sest nagu kõik rohujuure tasandi ettevõtmised, nõuab ka see laiema huvigrupi huvi ja panust.

Martin Rünk