Sigrid Viir

Sigrid Viiri looming näib hektiline, ulatub fotoinstallatsioonidest videote ja performatiivsete sekkumisteni, teemadest hõlmab ta pere- ja privaatsfääri ning sama haardega aga ka avalikke ja poliitilisi küsimusi. Sigrid kirjutab oma autoripositsioonis: „Inspiratsiooni ammutan argisest, esmapilgul vähetähtastena näivatest situatsioonidest, käitumisharjumustest ning toimivatest mudelitest, mille kohta „miks?“-küsimuse esitamine ei tule üldiselt mõttesegi. Sotsiaalsed kokkulepped, moraalinormid ja reeglid on meie igapäevasteks „tööriistadeks“, mida ühiskonnas toimimiseks tarbime, kuid mille kasutamine jääb tihtilugu märkamatuks, sest oleme need liialt omaks võtnud.“(1) Seega on kõige üldisemalt Sigridi teemaks sümboolne kord – keelele tuginev representeerimissüsteem, mis valitseb subjekti ilma tema teadmata ja kuhu kuuluvad nii sugulusssuhted, sotsiaalsed ja poliitilsied struktuurid kui seadused ja pühadused. Kuivõrd Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas bakalaureuse kraadi kaitsmiseks sõnastatud autoripositsioon kehtib tänaseni, tõendagu see ka kunstniku sihikindlust ja head enesereflektsiooni võimet.

Sigrid on ebatavalise kehatajuga, järeldan seda tema teemavalikutest, tööst modellidega kui ka teostes sageli esinevast skulpturaalsusest. Skulptuursus võib tähendada nii pildistamiskoha lavastamist kui fotoraami ehitamist imelikeks furnituuridega postamentideks, millel on suhe vaataja füüsilise kehaga. Seeria „Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru ja teised“ (2009-2011) kummalise konstruktsiooniga raamid tunduvad mulle vaataja suhtes visuaalselt ergonoomilised, ent ratsionaalselt jaburad – need justkui esitavad küsimuse, kas me suudame nautida midagi, mis ei allu kokkulepitud mõistuslikule korrale. Subjektina säilib Sigridil oskus „tunda“ end kõrvalt – Alistair Hicksile antud intervjuus nimetab ta seda „nagu loom puuris“ tundeks(2). Ma arvan, et Sigridi puhul tähendab see mitte niivõrd vaimse suletuse või väljapääsmatuse ja vangistuse tunnet, kuivõrd just enda füüsiliste piiride tunnetamist piiratud alal või situatsioonis, mille viimistlevad vaatajate pilgud, nii tema kunstiku- kui modellitöös. Puurimetafoor võibki käia kõige enam just fotografeeritud olemise ja fotograafia kohta, kus maailma kättesaadavus lõpeb kaadri servaga. Nimelt sellega võitlevadki „Rutiinipurustaja“ postamendid, mis ideeliselt jätkavad fotol kujutatud absurdseid sööginõude, kontoritarvete või eluruumide tarbeesemetest seatud kompositsioone.

Sigrid ise näeb oma fookuses eelkõige kohanemist, kummalisi situatsioone, mis on muutunud normaalseks. See võib kehtida mõnedel juhtudel: näiteks foto „Särk“ (2007) viib lõpuni ümberpööramise ja eristamise rituaali meeste ja naisteriiete vahel,  või videoinstallatsioon „49 kraadi 00'27 min 52 sek N ja 8 kraadi 18'46 min 15 sek E“ (2008), mis taaslavastab ühe päriselt eksisteeriva koha, kust avaneb vaade idüllilisele külavaheteele ja samas ka undavale kõrgepingealajaamale, millega on elanikud sunnitud kohanema. Samuti püüab ta normaliseerida, st ebamugavust alla suruda slaidiinstallatsioonis „Akt vanematega“ (2009-2011), kus me ühtäkki avastame, et väiksese lapsena koos vanematega alastiolek on hoopis midagi muud kui noore täiskasvanuna, st suguküpsena. Makrofotoseerias söökla laua alla surutud nätsuplönnidest väljendub normaliseerumine meie teadlikus, ent unustada püüdvas valmisolekus võtta isetet ja einet sellise laua taga.

Viimati nimetatud seeria – „Metamorfoos“ (2007) – on hoolimata oma tagasihoidlikust kehtestavusest hoopis üks salauks Sigrid Viiri loomingusse. Läbimälutud, süljega segunenud, pöidlaga laua alla surutud ja ikka veel nahapinna iseomast mustrit kandev, praguliseks ja tahkeks muutunud väljaheidetud jäägid, mida kunstnik näitab meile detailplaanidena, on klassikalised abjektid. Mõelge tundele, mis valdab, kui sattute üht neist ootamatult tooli serva all puudutama. „See on siinsamas, aga omaksvõetamatu,“ ütleb Julia Kristeva.(3) Nüüd on lihtne näha ka teiste teoste suhet abjektsusega, pideva piiriga normi ja eelmaletõugatava vahel. Naine meheriietes tagurpidi särgis selja tagant; alastiolek vanematega, milles on pilgu ja insestliku erutuse mittelubamist; või samuti sotsiaalsest emaduskohustusest väljalibisemise püüdu. Seerias „Ära vaata mind“ (2008) poseerivad inimesed oma koduriietes, nendes mugavates, lohvakates ja avalikkuse jaoks liiga korratuks muutunud räbalates kui modellid, ühtaegu tõmmates ja tõrjudes vaatajate pilke. Koos Taaniel Raudsepaga tehtud projektis „Koridor“ (2010) oli nende eesmärk jääda riigiasutuste valvekaamerate vaatevälja ning siis omakorda saada salvestatud informatsioon tagasi oma valdusesse – vastavalt seaduses ettenähtud protseduurile – anda enda kujutis, aga siis nõuda see tagasi... „Seega pole abjektne mitte see, mis pole puhas või terve, vaid see, mis rikub mingit identiteeti, süsteemi või korda. Mis ei pea kinni piiridest, kohtadest, reeglitest. Vahepealsus, kahemõttelisus, segu.“(4)

Seda vahepealsust ja kahemõttelisust jätkab Sigrid Viir ka Visible Solutions OÜs, mille asutaja ta koos Karel Koplimetsa ja Taaniel Raudsepaga on. Selle kunstiteos-firma eesmärk on toimida ühtaegu kunsti ja äri väljal, nende peamine töömeetod on performatiivne pendeldamine kahe valdkonna sõnavara ja loogika vahel, sidudes need kokku küllaltki tülgastavaks ideoloogiaks. Kummalisel kombel tekkib tahtmine ka seda edulugu siduda abjektsiooniga ja selle kaudu määrata oma suhtumist: „Abjekt on perversne, sest ta ei ütle keelust, seadusest või eeskirjast lahti ega ka mitte ei järgi neid, vaid väänab, võltsib ja solgib; ta kasutab ja pruugib neid, selleks et neid paremini salata... ta kindlustab oma nartsissistlikku võimu, teeseldes selle kuristike paljastamist: kunstnik, kes teeb kunsti nagu „äri“...“(5)

Sari „Postkaart vanavanematele“ (2007) koosneb pildipaaridest, millest ühel istub noor naeratav perekond koos oma väikese lapsega kodusel diivanil, teisel aga on autor täpselt samas ruumis üksi, ta on kas ümber paigutanud ennast või mööblit. Seeriat  laiendavas tekstis(6) annab Sigrid vaatajale terve narratiivi mõnede oluliste märksõnadena „vanemlikkuse teispoolsusest“. Osa neist on seotud keha muutumisega ja kehapiiride ületamisega seest väljapoole – rasedus, rinnapiim, sünnitus, mähkmed – , osa on sotsiaalsed, nagu perekond, pangalaen, lapsetoetus ja lahutus. Autor toob esile, kuivõrd on see narratiiv ja vanavanematele oma õnnelikust kodust, pehmelt diivanilt saadetud postkaart omavahel kujutluses lahutatud. Või me kasutamegi seda postkaarti ehk piiritletud ja ootuspärast õnnekuvandit, et tõrjuda ja vaigistada „vanemlikkuse sotsiaalset anatoomiat“, mis on räpane, amorfne ja ebastabiilne nii riigi kui füsiognoomia vaatenurgast. Sigrid Viir ise keeldub astumast sellesse mängu, ent tunneb sotsiaalset survet, ja vastab mässuga – ta keerab diivani, kõikide perekesksete väärtuste alustala kummuli, ehitab endale sellest koopa ning surub ennast üksinda sinna sisse. Sellest saab tema sotsiaalne üsk, mis kaitseb igavesti lapseks jäävat kunstnikku. Siit võime ehk välja lugeda ka Sigrid Viiri seisukoha kunstniku rolli suhtes laiemalt – kunstnik on keegi, kellel on voli olla mittealluv, vahepealne, mängiv, aga ka kohustus puudutada teravalt ja tõsiselt.

Anneli Porri

 

(1) Sigrid Viir. Kunstnikupositsioon. – EKA FOTO III. Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna koondportfoolio, 2009, lk 2
(2) Alistair Hicks. I Don’t Know Sigrid Viir. – Sigrid Viir. Selected Works. Tallinn: Temnikova & Kasela Gallery, 2012, lk 2
(3) Julia Kristeva. Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tallinn: Tänapäev, 2006, lk 13
(4) Julia Kristeva, lk 17
(5) Julia Kristeva, lk 32
(6) Sigrid Viir. Postkaart vanavanematele – Cheese 26, 2007