Maarit Murka

Maarit Murka (1982) on kunstnikuna hüperrealist ning kuulub Katrin Koskaru, Alvar Reisneri, Tõnis Saadoja ja Elis Saareväliga samasse maalikunstnike põlvkonda. Murka loomingu teemad tulevad elust enesest: linnaelu, kollektiivne ajalugu, poliitiline olukord, majandustõusud ja -langused, argipäev. Kuna eestlasi on alati hirmutanud võimalik sõda Venemaaga, vaatleb kunstnik Eesti praegust panust sõjakolletes, samuti sõdurielu Afganistanis. Samal ajal võib ta aga ühiskonnakriitikast taanduda ning hoopis inimpsüühika olemusse sukelduda ja freudilikult alateadvust uurida. Just väga erinevaid teemasid käsitledes ja samas ikka hüperrealismile truuks jäädes on Murka maalinud end eesti kaasaegse kunsti lähiajalukku.

*

Mustvalged NATO riikide lipud Tartu Kunstimaja teise korruse saalis, lakke riputatud värvipotid ja värviloigukesed nende all. Maarit Murka 2014. aasta näitus „Kontaktid“ on tema näitustest mulle vist kõige rohkem meelde jäänud. Ma olin siis bakalaureusetudeng, õppisin Tartu Ülikoolis ajalugu, lugesin poliitilise ajaloo aine raames Tony Judti 900-leheküljelist monograafiat „Pärast sõda“ ja elasin kaasa oma sõpradele, kes veetsid 11 kuud oma noorest elust Tapa, Jõhvi, Võru või Tallinna sõdurilinnakutes[1]. Seega tundus mulle näitus sõjast väga aktuaalne. Rääkimata sellest, mida ei mina ega Maarit Murka toona ei teadnud – et umbes nädal pärast näituse avamist[2] puhkeb paar tuhat kilomeetrit Tartust lõuna pool sõda – rohelised mehikesed tungivad Krimmi poolsaarele, Kiievis Maidanil ehitatakse barrikaade ja lendavad gaasipommid.

Murka käis Afganistanis uurimisreisil, tulles tagasi Eestisse sealsest õhustikust mõjutatuna. Kunstnik soovis kujutada sõdurite argipäeva, nende kasarmuelu: tüdinud ootamisi, igavlemist arvutimängude juures, omavahelisi nääklemisi, vestlusi pruutidega Skype’is, absurdseid situatsioone absurdsete reeglite ja absurdse sõja taustal. Seoses Murka näitusega viitas Indrek Grigor Kuuba kunstniku Wilfredo Prieto teosele „Apoliitiline“ („Apolitico“, 2003)[3], mis samuti koosneb värvi kaotanud riigilippudest. Miks on Murkal NATO lipud mustvalged? Vahest oli see vihje tema üleüldisele armastusele mustvalge koloriidi vastu. Või polegi kaasaegses sõjas enam värve, kirkaid emotsioone ja kirjuid lipukesi nagu keskaegsetes rüütliromaanides? Kusagil Lähis-Idas peavad sõdurid, kelle päralt on mugavad baasid, absurdset sõda terrorismi vastu. On ainult head ja halvad, mustad ja valged. Ka Ukraina sõjas lehvisid mustad ja valged lipud – või õigemini rohelised, sest anonüümsed sõdurid ei kandnud mitte ühtegi embleemi, kuigi tegelikult teadsid kõik, millist riiki nad esindasid. Samuti teadis igaüks, et tegu polegi sellise sõjaga, nagu Eesti poistele Tapa metsades õpetatakse. Uus sõda kujutab endast infosõda ning see ei toimu metsas, vaid virtuaalses maailmas – hüperreaalsuses. Hüperreaalne sõda ei pruugigi ju tegelikult olla sõda, vaid ainult sõja simulatsioon, mitte millelegi viitavad mustvalged lipud ja lakke riputatud värvipotid.

Püüdes teha vahet foto- ja hüperrealismil Jean Baudrillard’i klassikalises tähenduses, võiks öelda, et Murka alustas fotorealistina ja liigub üha rohkem hüperrealismi suunas. Kunstniku varasemad maalid olid sageli fotod või tegelikkuse illusioonid, stoppkaadrid elust, mille puhul on distants koopia ja originaali vahel tuntav. Nüüd aga liigub ta aina enam distantsi kaotamise poole. Niisiis teosteni, mille puhul saa öelda, kus lõpeb reaalsus ja algab selle koopia. 2013. aasta näitusel „Objects in Mirror Are Closer than They Appear“ maalis Murka anonüümset kinniteibitud objekti igast küljest, luues niiviisi peegelkasti meenutavad kolmemõõtmelised maalid. Kas maal on reaalsuse peegeldus, reaalsust esindavalt fotolt maalitud peegeldus või, mõjudes reaalsusena, ongi reaalsus ise? Sarnase mõttega mängis Murka ka sama aasta fotoseerias „Illusioonid“, kus enamasti iluduskuningannade ja ööklubikultuuri esindajate maailma kuuluvat spreipäevitust kõrvutatakse kunsti mõistega. Eesti ja inglise keeles ei ole sõnal „kunstlik“/artificial mingit sisulist seost sõnaga „kunst“/art, kuigi tegu on sama sõnatüvega. Kunsti peetakse kõrgeks, spreipäevitust madalaks, sest kunst on päris, spreipäevitus aga võlts. Maailmas, kus spreipäevitus asendab nii usutavalt loomulikku, ei ole seda vahet aga enam võimalik teha. Distants koopia ja originaali vahel on kadunud.

Maarit Murka alustas kunstiõpinguid 2000. aastal. Juba ülikooliaastail kirjutati temast kui lootustandvast maalikunstnikust, uue põlvkonna hüperrealistist, kes hülgab nõukogude aja koolkonna värvikülluse ja hakkab maalima mustvalgelt. Aastatel 2004–2006 õppis Murka Helsingis Kuvataideakatemias maalikunsti magistrantuuris. Nii õpingute ajal kui ka kohe pärast lõpetamist esines Murka väga aktiivselt näitustel ja eksponeeris oma toonast loomingut – suureformaadilisi fotorealistlikke mustvalgeid õlimaale, mille järgi eesti kunstipublik teda suuresti tunneb. Selle perioodi sarjad, nagu „Kill Your Darlings“ või „Uus algus“ (mõlemad 2006), kujutavad poolalasti naisi moodsates interjöörides. Inglitiivad, püstolid, paljas naisekeha ja madala värvliga teksapüksid loovad teostele ameerika märuli rütmi.

Võib ju ka väita, et aeg nõudiski niisugust kiiret ja vägivaldset lähenemist. See oli hoogsa majanduskasvu aeg Eestis, reaalne SKP kasvas neil aastatel 1,833 korda, suurenes tööhõive ja tööpuudus kahanes 2007. aastal 4,7%-ni.[4] 21. sajandi alguse Eestis ei valitsenud enam 1990. aastate kauboikapitalism ega ka läänemaailmast mitukümmend aastat maha jäänud postsovetism. Eestlased tundsid, et viimaks on käes aeg, mil võib peagi täiesti reaalselt jõuda viie Euroopa Liidu rikkaima riigi hulka[5]. Murka varane looming on pärit maailmast, kus raha ei loeta, uusehitised kerkivad kiiresti ja mõtlematult ning teksavärvlid, nagu ka maksud ja laenuintressid, püsivad madalad.[6] Kunstnik ise näeb oma kõige tuntuma perioodi teostes Eesti Kunstiakadeemia kursuse macho-vaimu mõjutusi: „Kartsin, et liiga roosamanna kunsti ei või ma naisena teha, kaldusin räigusesse. See oli selline periood – protest, attitude-pildid, revolvrid“. Tugev attitude ja revolvrid on muidugi olnud mitme feministliku kunstniku relv – kunstiajalooõpikust meenub esimesena Niki de Saint Phalle valges värvimisülikonnas. Kuigi Murka kannab ülikonna asemel pigem valget dressipluusi, väljendub neis riideesemeis teatav sarnasus suhtumise näol. Murka feminism ei ole nüüdisaegne queer-feminism, ennemini võib leida ühisosa 1960. aastate teise laine feminismiga. Tulistamisteemaga jätkab ka sari „Sihtmärgid“ (2011) ja oma keha kasutamisega „0,43“ (2009), kus kunstnik katsetas muuhulgas joobes, suletud silmi ning hing-kinni-maalimist, põimides hüperreaalsust psühhoanalüüsiga.

Maarit Murka looming on ühest küljest jätk pikale foto- ja hüperrealismitraditsioonile Eestis. Teisalt on tema tööprotsessis lausa reegliks saanud igal näitusel vaatajat millegi uuega rabada, üritades hoiduda meedia käibefraasist „esines tuntud headuses“. Ta on küll hüperreaalsusele truuks jäänud, kuid mõtestab seda igal näitusel uuesti. Murka ei taha jääda vaid fotorealistide kalgi tarbimisühiskonna kriitiseerimise juurde, vaid haarab ideid ja sündmusi kõikjalt – isiklikust elust, sõjast, psühhoanalüüsist, feminismist. Kui Murka esimene loominguperiood mustvalgete maalidega mõjus karmide unenägudena, siis oma viimasel, Vaal galeriis toimunud näitusel „Sisus“, mängis ta juba vaataja nägemustega, kutsudes teda pildi sisse maaliga suhestuma, ise lõplikku hüperreaalsusesse jõudma.

 

Kaarin Kivirähk

 

[1]Eesti Vabariigi Kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt ei või ajateenistus olla pikem kui 12 kuud ega lühem kui kaheksa kuud.

[2] „Kontaktid“ algas 13.02.2014. Krimmi sõja alguseks loetakse 20.02.2014, Maidani revolutsiooni alguseks 18.02.2014.

[3] I. Grigor, Maarit Murka kontaktid. – Sirp, 06.03.2014.

[4] A. Purju, Majandus- ja sotsiaalsed arengud Balti riikides: Eesti. Uuring. Euroopa Liit, 2013, lk 2.

[5]Peaminister Andrus Ansipi 2006. aasta mõtteavaldus.

[6] Teatavasti tutvustas 1996. aastal madalat teksavärvlit moekunstnik Alexander McQueen, eesti peavoolumoe vallutas see teksatüüp 21. sajandi alguses.