Johnson ja Johnson

Johnson ja Johnsoni moodustavad kaks skulptoriharidusega kunstnikku, Taavi Talve ja Indrek Köster, kes alates 2005. aastast on koos produtseerinud lühifilme, videosid, ruumiinstallatsioone, skulptuure, objekte ja kontekstispetsiifilisi aktsioone. Nende tegemistes võib täheldada neokontseptuaalset institutsiooni- ja meediakriitikat, vasakpoolset vastuhakku turukapitalismile ning melanhoolset fatalismigi. 2006. aasta videos „Kusagil Euroopas” leiame nad seiklemas Tallinna tänavail, väljakuil ja kaubamajades, käes (Andy Warholi) Brillo Box. Märgilise tähendusega objekti tassitakse süles, sihita, otstarbeta, teadmata mida teha kaasalohiseva  tähendustekoormaga. 2008. aasta aktsioonis „Võimetus artikuleerida” näeme neid aga lamamas põrmus rahvusliku kunstimuuseumi püsiekspositsioonis. JJ ise kommenteerib viimast tööd: „Ühest küljest on muidugi tegu "huligaanliku" žestiga, mis peaks tegema nähtavaks avaliku ruumi (institutsiooni) poolt kehtestatud reeglid. Antud teose valmimise ajal polnud see küll meie jaoks teadvustatud aga tagantjärgi paralleelina on see sama, mis pätibande jooksmas läbi Louvre'i saalide Jean Luc Godard'i filmis Bande à part või Martin Creedi sportlased Tate Britain'is. Kui pealkirjatruumat seletust pakkuda siis ikka võimetus olnud kultuurivorme, -norme või -praktikaid alla neelata ja nende ignoreerimise võimatus, isatapu ja süü ring ka veel otsa.”

JJ-st kirjutajad on üsna kergekäeliselt seganud Joseph Beuysi sotsiaalse skulptuuri mõistet Nicolas Bourriaud’ suhestuva esteetikaga. Tõsi, näiteks kogukonna-projektist „Otsustamistahe” õhkub Beuysi igaüks-on-kunstnik optimismi ja elujaatust. Pisike merelinn Paldiski Eesti põhjakaldal põeb oma valdavalt venekeelsete elanike võõrdumist kohalikust poliitikast ja ülejäänud Eestist. Linnavalitsuses domineerivad naftakompaniide huvid, linnaruumis aga ikka veel nõukogude-aegse sõjaväelinnaku räämas mulje. Kummati on nii kohalik eesti kui vene elanikkond teravalt teadlik sellest, et Eesti rahvusliku skulptuuri alusepanijaid Amandus Adamson(1855 – 1929) on siitmailt pärit ja et tema looming kuulub rahvusliku kunstiajaloo avapeatükkidesse. JJ otsustab seda kultuurikonsensust aktiviseerida, et  ärgitada kohalike osalemistahet linna elu kujundamisel. 2006. aastal viib ta kohalike hulgas läbi küsitluse, millist Adamsoni skulptuuri näeksid nad kõige meelsamini linnaruumi kaunistamas. Osavõtt on aktiivne, inimesed polemiseerivad entusiastlikult kodulinna tuleviku teemadel, viivad läbi toetus- ja teabeüritusi. 2008. aastal teostab JJ lõppvalimise – elanikel palutakse valida kolme kõige enam hääli kogunud skulptuuri vahel. Võitjaks osutub 1899. aastal valminud „Laeva viimne ohe”, lüüriline kompositsioon tormilainesse vajuvast naisefiguurist. Poleemika võttis linnalise mõõtme, linnavalitsuski asus areldi initsiatiivi toetama ning Kultuurkapital eraldas suurema stipendiumi suurendatud savimudeli loomiseks. Kunstnike initsiatiivist võrsuv sotsiaalne muutus terendas käeulatuses. Aastal 2011 tuleb aga nentida, et savisse see initsiatiiv on jäänudki, Paldiski triivib ikka naftatransiidi kiiluvees ning plaanid jäid plaanideks. Beuys poleks ilmselt rahul, Bourriaud aga küll – eksperimendi käigus sündis uusi sotsiaalseid sidemeid tootev protsess, inimesed ärkasid avalikule poleemikale ning katsetasid oma poliitilist võimekust ja organiseerumist.

Kas JJ tegevus on tühipaljas posthuumne pastišš modernistlikule kunstiprogrammile Frederic Jamesoni tähenduses või on tegemist Linda Hutcheoni sõnastatud produktiivse paroodiapraktikaga? Siinkirjutaja kaldub Hutcheoni leeri – paroodia ilma naeruvääristamiseta. 2006. aastal väntab JJ lühifilmi „Mõrv striptiisi ajal” ning teostab installatsiooni „Igavus ja vägivald”. Mõlemat iseloomustab ambivalentsus, hõljumine eri rollide ja tähenduste vahel. Esimene algab uuriva teleajakirjanduse vaimus, tõotades mõrva ja selle paljastamist ent osutub lõpuks farsiks, mis aasib meediasensantsionalismi. Teine näeb välja nagu tavaline dispenser kollase „Õhtulehe”  jagamiseks ent osutub süvenemisel Hakim Bey vastupanukultuuritekstide koguks, mis kaaperdatud tabloidikujunduses üritab lugejani jõuda.

JJ-i hilisemates töödes on fookus on teravnenud vasakpoolseks ühiskonnakriitikaks, töölisametiühingu positsioonilt esitatud küsimusteks tööhõivest, tööliste poliitilisest rollist, sotsiaalsest kihistumisest. Keel-põses huumorisoon ei jäta kunstnikke siingi maha. 2009. aastal palkasid nad Töötukassa tööbörsi kaudu konkursi korras proua Heli Alliku, kelle tööks saab otse veebis ette lugeda Jeremy Rifkini raamatut „Töö lõpp”. Lugemine toimus kohaliku WTC hoones renditud kontoris, kestis 40 päeva, iga nädal kolmapäevast pühapäevani, samadel kellaaegadel näitusega „Blue Collar Blues” (kur. Anders Härm), kus veebipilt oli saaliseinale projitseeritud. Lugemise vaheaegadel kujundas töötaja vastavalt JJ juhistele sündiva audioraamatu kaanekujundusi. Toodeti 90-eksemplarine unikaalne uustiraaž, mille sünnilugu paraku ei kinnita Ameerika visionääri väidet, et peagi saabub üleüldine puhkus.

Muuseumite ja galeriide ruumidiktaat pannakse küsimärgi alla 2010. aastal. JJ ristib Tallinnas asuva Draakoni galerii oma näituse ajaks Gallery Petra von Kant-iks ja manab galeriis esile butafoorse keskkonna, millest aimub Rainer Fassbinderi filmi „Petra von Kanti kibedad pisarad” klaustrofoobne dekadents, tihe psühholoogiline frustratsioon realiseerimata võimalustest, saabumata õnnest. „Vastse galerii” põrandalt leiame järjekordse ajalehemulaaži, sedapuhku vatiinist ja riidest õmmeldud „Äripäeva” 2006. aasta 6. juunist, mille veergudelt loeme toonaseid ulmelugusid eestlaste elujärje õitsele puhkemisest. JJ: „Erinevad skulpturaalsed objektid loovad ühtaegu nii filmiliku melodramaatilise ruumi kui sideme majandusbuumi järgse kukkumise ja nukravõitu järelpeo meeleolude vahel. Kogu loo võtmeks on ajaleht-skulptuur, mis retroaktiivselt viitab tagasi ajale, mil kõik tantsisid, sest muusika mängis.” Loomulikult leiame siitki tähendusliku konflikti teksti ja konteksti vahel – elu euro-Eestis ei kinnita teps mitte meedia jutustust üldisest õnnest. Hoopis kurbus ja kassiahastus juhivad paraadi.

Johannes Saar