Dénes Farkas

Dénes Farkas on Tallinnas elav ja töötav postkontseptualistlik fotokunstnik, kelle teoste läbivaks jooneks on alates 2000. aastate teisest poolest olnud eesmärk redutseerida vaadeldav sotsiaalne struktuur võimalikult lakoonilise fotot ja pildiallkirja ühendava esitlusmudeli kujule.

Kunstnik on oma viimaste aastate kontseptuaalsetes fotoseeriates käsitlenud valdkondi alates demokraatia võimalikkusest (“Vox Populi, Vox Dei”) ning distsipliinist ja karistusest (“Liberal Solution”) kuni postmodernismijärgse teooria ummikseisuni (“Post Discursum”). Farkas fotografeerib ühes ja samas valgustuse ja värvigamma režiimis oma toole, laudu, diivaneid jmt inimtekkelisi asju kujutavaid pabermakette. Ta nokitseb ise need väikesed paberist mudelikesed valmis, loob neist ruumilise misanstseeni, aga see on alles protsessi algus ja ka fotografeerimine ning teose pealkirja või juhtsõna lisamine ei tähenda veel lõppu. Siin ei ole mingit verbaliseeritud lahendust, ainult aimatav vihje, et see kõik on vaid osa ühest suuremast, salakavalamast ja oma olemuselt kehtivat hegemooniat söövitada üritavast arenguahelast. Eksisteerivad küll teatud baasküsimused konkreetsemalt, mille ümber on ta selle postminimalistliku maketimaailma modelleerinud. Farkas tunnistab, et on vaadelnud n-ö inimtekkelisi sotsiaalseid struktuure selles mõttes, et teda huvitab, “milles on mängu mõte”? Küsimus “kes võidab?” teda seevastu ilmselgelt ei huvita, sest enamik agente näib kunstniku vaadeldavas süsteemis olevat immanentselt kaotajapositsioonis.

Sellisele resigneerunud kaotajapositsioonile on vihjanud muuhulgas kuraator Anders Härm, nentides, et “mingis mõttes on Děnes Farkasi [...] “valgete” fotoseeriate keskseks nimetajaks olnud vaikus” ja et “tema tööde keskmes, mida iseloomustab esteetiline väljapeetus ning minimalistlikult poeetiline väljenduslaad, on inimene, kuid paradoksaalsel kombel inimese kujutist me tema valguskasti fotodelt ei leia”. Sarnaselt on Elin Kard kuraatorina tõdenud, et kõnealuse eesti-ungari päritolu fotokunstniku “võõrsil juuri otsiv enesereflektiivne esteetika on [...] jõudnud tagasi algusesse ning kõik viitab senisest loobumisele”. Loobumine on siinjuures konstruktiivne metafoor, sest see loobumine on anarhiline, lootusetu, nihilistlik, teoreetilis-poliitilisel tasandil kuidagi tumm, aga siiski ka kunstnikku programmiliselt tegutsema panev. See on mingis mõttes nagu maailma avastava väikelapse pilk, kompromissitu oma teadmisjanus ja valgeid viisakusvalesid jälestav. Farkas hakkab taandama ja lihtsustama, jõudma tagasi algusesse. Maketid ja mudelid, valemid ja võrrandid ei ole mitte kunagi ainult “asjad iseenesest”, vaid need viitavad alati mingitele üldisematele seaduspäradele, kas tehislikele, s.t inimmõistuse konstrueeritud abstraktsioonidele või siis loodusseadustele: “Maketid hakkasid mind huvitama juba lapsepõlves. Ilmselt olid Tallinna vanalinna majade maketid esimesed, mis ma kokku panin. Hiljem tahtsin õppida sisearhitektuuri, sisseastumiseksamiteks valmistudes tootsin paberist enda välja mõeldud mööbli makette. Mõned aastat tagasi aga jõudsin kunstnikuna punktini, kus ei suutnud enam edasi liikuda, ja võtsin taas maketid kasutusele.”

See teatav metafoorne nullpunkt on märgatav kusagil 2005.–2006. aastal, kui Farkas hakkab liimi ja kääridega üles ehitama oma ühiskonnamudeleid. Farkase varases loominguetapis on portreežanril oluline osakaal (näiteks 2002.–2003. aasta fotoseerias “Portreed naistest”), ent nüüd loobub ta inimkujutisest ja inimkujutisega paratamatult igasugusesse pildikeelde sisse hiilivast “kangelasretoorikast”. Üldisemalt loobub Farkas sellega ka postsovetlikku neoliberalismi iseloomustavast pimedast kapitalismiusust ja edukultusest – kõikide innukate väikeettevõtjate puuslike hämarusest. Ta keskendub selle asemel süsteemikriitilisele lugemispraktikale, kerkides oma justkui vaadeldavate subjektide peade kohale ja taandades universaalsete mudelite kujule rea igapäevasituatsioone. Sealjuures Elin Kardi sõnul “ei ole tähtis situatsioon ega selle toimumise aeg, vaid toimimise mehhaanika”.

Niisugune kujundiloome-loogika viitab otseselt muidugi nii 1960.–1970. aastate kontseptualismi pärandile kui ka sisuliselt samaaegsele post-strukturalistlikule akadeemilisele diskursusele, mis puhkes Lääne-Euroopa ülikoolides õide ennekõike Michel Foucault kirjutiste valguses. Mis juhtub indiviidiga kokkupuutel mõne suurema institutsiooniga, anonüümsete ajaloolis-kontekstuaalsete reeglite kogumiga? Kuidas toimib võim? Kuidas võim peitub keeles ja keelekasutuses? Mis on mäss? Mis on vabadus? Mis on eetika? Kellele on kasulik, kui avalikkuses kõneldakse ühest või teisest teemast? Vastukaaluks varasemale eksistentsialismile, millega jooksvas kunstikriitikas Farkast on niisamuti seostatud ja mis lihtsustatult väljendudes taandas kõik probleemid indiviidi isiklikule vastutusele ehk ta vastuhakule, keskendusid post-strukturalistideks tembeldatud mõtlejad teatavasti pigem sellele, et tuua välja neid diskursiivseid praktikaid, misläbi sootsium indiviidi suunab ja ta vastuhaku sisuliselt “kõnevõimetuks” teeb. Avastatud paradoks seisnes arusaamas, et mitte ainult kirik ja kool, meditsiin ning vangla ei kontrollinud ühiskonnas üksikuid inimesi, vaid et inimesed kontrollisid teineteist vabatahtlikult ka kõikvõimalike ühiskonnasegmentide raames. Võim avaldus kõikjal. Diskuteeriti nii valdava diskursuse raames kui kõneõiguse saamise nimel, madinat oli päeva lõpuks kogunenud märkimisväärselt.

Niisugusest kurblik-iroonilisest ja “tummast” kunstnikupositsioonist on kantud nii Tallinna Linnagaleriis aset leidnud Dénes Farkase isiknäitused “ideaalne-totaalne” 2007. aastal (koos Neeme Külmaga) ja “How The Fuck Are You Tonight ehk Kuidas sul siis täna läheb?” 2009. aastal kui ka retrospektiivne isiknäitus “Lets play, ehk Mäng on läbi” Hobusepea galeriis 2010. aastal. Kohustuslikena kuuluvad samas võtmes teostatud töödemaatriksisse ka Farkase fotoinstallatsioonid “SUPERSTRUCTURE (These Are Not Bloody Exit Signs, ehk Kuhu sa omast arust lähed?)” rühmanäitustelt “Blue-Collar Blues” Tallinna Kunstihoones 2009. aastal ja “Closing Up” rühmanäituselt “Next to Nothing” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis 2010. aastal. Teksti- ning fotoinstallatsioon “Когда мы только изучали слова” 2011. aasta Köler Prize’i nominentide näituselt Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis näitab, et kunstnik on oma töös jõudnud ühiskondlike struktuuride kõrval juba ka keele enese dekonstrueerimise katseteni – küsimuseni, mis oli enne, kui “alguses oli sõna” ja meile hakati õpetama lugemist, kirjutamist, mõtlemist ja ühiskonnareeglitele allumist.

Andreas Trossek