Tanja Muravskaja

Tanja Muravskaja on peamiselt portreežanris töötav fotokunstnik, kes on eesti rahvusluse või täpsemini Laulva revolutsiooni järgse “uusrahvusluse” problemaatikaga tegelenud järjekindlalt alates 2007. aasta aprillis Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud isiknäitustest “Positsioonid”.

Sel näitusel eksponeeritud samanimeline fotoseeria kujunes kiirelt üheks enim erinevatel kuraatorinäitustel tsirkuleeritud Eesti nüüdiskunstiteoseks (nt Biennale of Young Artists, Tallinn, 2007;  I Moscow International Biennale for Young Art, 2008 jne). Aasta hiljem, 2008. aasta aprillis näitab ta Hobusepea galeriis installatsiooni “Monumendid”. Edasi toimuvad tema kunstniku-CV kesksed personaalväljapanekud “Nemad, kes laulsid koos” 2008. aasta mais-juunis Vaal galeriis ja “Lucky Losers” 2009. aasta aprillis Tallinna Linnagaleriis. 2010. aasta alguses osaleb ta rahvusmuuseumi uues peahoones Kumu aset leidnud rahvusluskriitilisel näitusel “Räägime rahvuslusest!” provokatiivse portreeseeriaga “Eesti rass”. Tõsi, kunstnikuna on ta siinses kunstimaailmas positiivset tähelepanu pälvinud ennekõike aplombikate isiknäitustega ja osalemised kuraatorinäitustel on andnud tema kunstnikumainele üksnes lisanüansse. Eesti Kunstimuuseum on selleks hetkeks omandanud oma kogusse juba fotoseeria “Nemad, kes laulsid koos” ning trükivalgust on näinud terve hulk positiivselt meelestatud kriitikat. 2010. aasta lõpus avanes isikunäitus “Split Mind” Tartu Kunstimuuseumis kunstniku deklaratsiooniga, et rahvusluse teema on sellega ka läbitud, st autori jaoks ammendunud etapp. Sellise vahekokkuvõtte on Muravskaja teinud korra ka varem, kui kogus 2007. aasta sügisel Hobusepea galerii isiknäitusele “Encore” kokku oma varasemad, “mitte-rahvuslusteemalised” seeriad.

Milles peitub Tanja Muravskaja rahvuslusteemaliste seeriate edu valem? Esiteks, selguses. Kriitikutel ja kuraatoritel ei ole olnud liialt raske märgata kontseptuaalset sidusust kunstniku projektide järgnevuses, kus üks tõstatatud küsimus või arutlusprobleem on järgnenud loogiliselt teisele. Teiseks, ajastuses. Ei tahaks liigselt spekuleerida, aga võib-olla on Tanja Muravskaja CVs sisalduv info, et tegemist on muuhulgas ka ajakirjandust õppinud inimesega piisav, mõistmaks, et tema isiknäituste sattumine parasjagu Eesti ühiskonnas toimuvate avalike poleemikate tulipunkti ei saa olla päriselt juhuslik. Muravskaja on oma senises kunstnikupraktikas väga hästi tajunud seda, mis on ühiskonnas aktuaalne, ja seeläbi olnud mitmel korral ühe sammu võrra ees teistest oma põlvkonna kunstnikest, kes on nn sotsiaalse kunsti trendi tabada üritades pahatihti kippunud illustreerima eilseid uudiseid.

Võtame näiteks kunstniku esimese rahvuslusteemalise isiknäituse “Positsioonid”, mis oli avatud 2007. aasta 15. aprillini. Tallinna Linnagalerii installatiivsesse sinimustvalgesse keskkonda olid justkui presidendi vastuvõtule kutsutud Muravskaja portreteeritud noored eesti kunstnikud – alasti, ainsaks kehakatteks riigilipp – ja noored eesti neonatsid, kes seisavad valveseisangus sellesama riigilipu juures. Mis on neil ühist – intelligentsetel, Euroopaski reisinud ja õppinud kunstiinimestel ning kiilas- või siilipäistel poisikestel, kellel habemekasv vaevu alanud, aga kelle riietuse kood ei jäta kahtlusi nende subkultuurilises kuuluvuses? Vaid mõned nädalapäevad hiljem, 26.–27. aprillil, lahvatavad Tallinna tänavatel kaks ööd järjest kestnud rahutused, mille peapõhjus juurdub eestlaste ja venelaste diametraalselt erinevast ajalookäsitlusest Teise maailmasõja järgsete arengute osas. “Pronksiööks” ristitud sündmused on ühiskonnas vaikselt küdenud alates sellest hetkest, kui saab selgeks, et võimud kavatsevadki kesklinnast teisaldada sinna sobimatuks kuulutatud okupatsioonisümboli, mis suurele osale kohalikust venekeelsest elanikkonnast seostub aga pigem Teise maailmasõtta elu jätnud vanaisade-vanaemadega. Nüüd ilmuvad tänavatele ka selgelt Eesti-vastased noored kiilas- ja siilipead, kelle kollektiivne “Россия! Россия!”-karjuv meediakujutis on sööbinud vaikimisi vist iga Eesti elaniku mällu. Punasõdurit kujutav pronkskulptuur teisaldatakse ööpimeduses Tallinna kesklinnast linnaäärsele sõjaväekalmistule, algab diplomaatiline vägikaikavedu Eesti ja Venemaa vahel, kes kellele rohkem haiget tegi ja kelle nägemust toimunust on õigem. Tallinna kesklinn on räsitud ja inimtühi. Tallinna Kunstihoones parasjagu avatud ulatuslikul noorte eesti kunstnike ülevaatenäitusel “Uus laine. 21. sajandi eesti kunstnikud”, kuhu oma vanuse poolest igati sobilikku Muravskajat kaasatud ei ole, ei käi neil rahututel aprillipäevadel, tundub, enam mitte keegi. Sel hetkel ei ole Eestis ühtegi teist kunstnikku, kes mõjuks poliitilisemalt, aktuaalsemalt, teravamalt kui Tanja Muravskaja.

Aasta pärast Tallinna aprillirahutusi Hobusepea galeriis eksponeeritud installatsioon “Monumendid” on asjana iseenesest vaid kaks kuhja: hunnik paekivikillustikku ja hunnik klaasikilde, aga ainuüksi nende materjalikuhjade kõrvutamine ütleb kõik. Need sümboliseerivad vastavalt nn pronkssõduri skulptuuri tagantpoolt raamistanud paekivist pülooni ja klaasist Vabadussõja risti, mis on võimude soovil määratud püstitamisele hiljemalt 2009. aastaks. Arhailise vormikeelega veidi teutoonlikku sümboolikat kasutavat klaassammast pole veel püstitatud, aga Eesti kunstiringkonnad on valitsuse sammu kiirustava populistlikkuse ja kogu plaani tehnilis-teostusliku küsitavuse pärast juba kaunikesti ärevil. Lagunenud nõukogude impeeriumi sümboli teisaldamise järel käivitub Eestis peaaegu et hegelliku ajaloolise paratamatusena retroaktiivne monumendikampaania, eesmärgiga heastada järgmiseks esimese Eesti Wabariigi tegematajätmine ja püstitada pealinna esindusväljakule kiiresti sümbol, mille püstitamiseks riigi esiisad ei olnud suutelised kokku leppima. Parem hilja kui mitte kunagi?

Tanja Muravskaja isiknäitus “Nemad, kes laulsid koos” 2008. aasta mais-juunis Vaal galeriis ja “Lucky Losers” 2009. aasta aprillis Tallinna Linnagaleriis on tagantjärele vaadeldes justkui ühe mündi kaks eri poolt. Esimesel väljapanekul on näha portreedeseeriat mõningatest poliitikutest ja Eesti avaliku elu tegelastest, kellel suuresti lasub au olla Eesti taasiseseisvumise taga. Näitus on ilmselgelt retrospektiivne, portreteeritavate näod kerkivad esile justkui “ajaloo pimedusest” ja näituse pealkiri “Nemad, kes laulsid koos” ei saaks olla ühemõttelisem oma viites Laulva revolutsiooni aastatele. On selge, et kunstnik viitab ainuüksi oma portreteeritavate valikuga muuhulgas küsimusele, kes on Eesti taasiseseisvumise ja kaudselt seega ka 2007. aastal lahvatanud integratsiooniprobleemide ideoloogilised arhitektid, tahavad nad siis seda aastaid hiljem enesele tunnistada või mitte. Näitusele vastandub retooriliselt “Lucky Losers”, kus samal mustal taustal on portreteeritud nn kohaliku vene vähemuse mõningaid arvamusliidreid. Liikumatu foto asendamine mõneminutiliste videoportreedega on võte, millega portreteeritavad on tehtud inimlikeks, elavateks-hingavateks ja seega kergelt haavatavateks organismideks ning suuremat kontrasti varem kujutatud Eesti poliitilise eliidi “kipspeade” esitlemise esteetikaga ei saaks üldse olla. Alles mõni aeg varem on aprillirahutuste kaasorganiseerimises süüdistatud tegelased vastu üldisi ootusi siiski õigeks mõistetud – siit ka videonäituse pealkiri “Lucky Losers”. 2010. aasta retrospektiivil “Split Mind” saab kõikidele eelnevatele arengutele joon alla tõmmatud, kui kunstnik purustab haamriga “Positsioonide” fotosid katvaid klaase. Killud toovad õnne, räägitakse...

Andreas Trossek