Art Allmägi

Art Allmägi (1983) on Eesti skulptor ja installatsioonikunstnik, kes on aastate jooksul liikunud oma loomingus provotseerivast, vaataja tunnetega manipuleerivast fiktsioonist laiahaardelisemate teemade ja totaalsete ruumiinstallatsioonide juurde. Provotseeriv element pole tegelikult kuskile kadunud, muutunud on aga selle esitamise vorm ja eesmärk.  

Allmägi on olnud eesti kaasaegsete kunstnike hulgas haruldane nähtus. Ta ei põrku teemade valikul tagasi konventsionaalse hea maitse ja viisakuse piiridest, vaid pärib, kas millegi ebamugava eksponeerimine ei paljasta nii mõndagi hoopis nende kohta, kelles see reaktsioone tekitab. Ühtlasi seisneb küsimus nn vaikivate reeglite vaidlustamises, neist üleastumises – see omakorda aga nõuab julgust. 

Alates esimesest isikunäitusest „Nägin täna öösel unes ...“ (2012) on Allmägi loomingul äratuntav vormikeel – kohtuvad klassikaline modelleerimisoskus ja polüestervaik kui materjal. Allmägi loob suletud, lõpetatud stseene, ruume ruumis, kus segunevad reaalsus ja fiktsioon. Nagu teistegi avaperioodi näituste puhul, on ka selle keskseks teljeks eripärane huumor ja rõhutatult (eksitavalt) naiivne lähenemisnurk. Esmapilgul tegeleb väljapanek lihtsakoelise ja vaatajat potentsiaalselt ärritava teemaga: heteroseksuaalset meest kimbutavad unenäos homoseksuaalsed impulsid, lisaks esinevad seal isikud, kes on päriselt olemas, kuid kellele omistatakse teatud laused ja soove. Ehkki Allmägi püstitatud teema võib näida ja on jabur, peab avalikkus praegusel ajal seoses parempopulismi esiletõusuga tegelema vähemalt sama veidrate probleemipüstituste ja küsimustega, seda nii Eestis kui ka mujal maailmas. Näiteks pälvis 2013. aastal Venemaal vastu võetud nn homopropaganda seadus Läänes laialdast kriitikat, ent nüüd on vastavad huvigrupid surunud antud mõiste ka meie avalikku leksikasse. Ideeliselt tahame kuuluda Läände, kuid väärtuste poolest paigutume paljuski postsovetlikku idablokki. Selle vastuolu tulemusel tekkivaid pingeid illustreerib osalt ka Allmägi avanäitus.

Väljamõeldise ja reaalsuse segamist ning efektseid neopopilikke lahendusi näeb ka Allmägi järgmisel näitusel „Kiri kolmele kunstnikule“ (2012, esmaesitlus 2009). Provokatsioonis astub Allmägi siin sammu edasi, luues muu hulgas ootamatult realistliku skulptuuri, millega seoses kirjeldatakse Vikipeedias tema loomingu teemasid sageli vulgaarsete ja šokeerivatena.

Näitus „Tagasi paradiisi“ (2013) leiab aset enne, kui tekstisari päriselt läbi saab („Peeglike, peeglike seina peal“ ilmub 2014). See märgib põhimõttelist pöördepunkti, kus kunstnik kaugeneb huumorist, murrab välja ahtaks muutuma hakkavast nišist ning näitab oma võimeid teistsugusel moel.

Näitus „Cold War / Xолодная война“ (2014) on uue, nn ohutsükli esimene töö. Näitusel eksponeeritud ühtlase valge lumekihi alla mattunud kaitserajatised, helge toon ja sünge sisu moodustasid terava kontrasti. Mõni kuu varem oli Moskva okupeerinud Krimmi, roheliste meeste kasutamine lisas niigi vapustavasse välispoliitilisse sündmusse veelgi ebakindlust. Lääne ajakirjanikud sõitsid riburada pidi Eestisse, et siirduda otse Narva ja uurida, is Narva the next. Neile oli see järjekordne tööülesanne, meile aga võimalik geopoliitiline katastroof.

Allmägi väljapaneku pealkiri viitas rahvusvaheliste suhete jõudmisele punkti, mida osa vaatlejaid tituleeris uueks külmaks sõjaks, osa jällegi muud moodi, ent mille vältimatuks osiseks oli lepingutel põhineva maailmakorra murenemine. „Cold War“ võtab aluseks ka selle, kuidas hirm toodab narratiivi (mis loob uut hirmu) ja kuidas ebakindlusele astutakse tihti vastu kontrolli ja jälgimise tõhustamisega. Eri teemad sidus lõplikuks tervikuks näituse asukoht – Tallinnas Vene saatkonna vastas. 

Ohu-, hirmu- ja Venemaa-teemaga jätkas Allmägi järgmisel kahel näitusel: „Paint It Black I“ ja „Paint It Black II“ (mõlemad 2017). Mingis mõttes võtab 2. versioon kokku kunstniku varasemad temaatilised elemendid, mis korduvad väljapanekust väljapanekusse: hirm (tundmatu, vältimatu, nurjumise ees), reaalsuse ja omaenda tõlgenduse miksimine, kontroll narratiivi üle ja provokatsioon.

Õnneks pole ka väljakutsuv tume huumor Allmägi loomingust jäädavalt kadunud, seda näitas „07.15“ (2018). 

Art Allmägi (1983) õppis skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA, 2008) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA, 2011). Teda on autasustatud Kristjan Raua preemiaga (2018), Ado Vabbe preemiaga (2017) ja Köler Prize’i publikupreemiaga (2016). 

Teksti autor: Kadri Veermäe