Visible Solutions OÜ

Ta, kultuur annab, meile
Temasse, saab investeerida.
Tema, rahastamine ei ole subsideerimine.
Ta, toob tagasi kordades rohkem.
Ta, toob elu vanadesse majadesse ja unustatud paikadesse.
Ta, meelitab ligi ja jääma talente ja loovus rikastab elukeskkonda.

(Katke Sigrid Viiri poolt kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhataja Ragnar Siili sõnadel komponeeritud ready-made luuletusest, 2009)

Mis seal salata, pole mingiks üllatuseks, et kui välja arvata meie põhiseadusesse raiutud lubadus säilitada eesti kultuuri aegadeüleselt, iseloomustab kogu teise Eesti Vabariigi aegset kultuuripoliitikat halvasti varjatud soov kultuurivälja jätkuvaks lahtiriigistamiseks. Juba ajakirja “Kunst” viimaseks jäänud 1996. aasta numbris märgib kunstnik Marko Laimre; “Eesti Vabariigis on kunstnik defineeritud väikeettevõtjana – so ametinime “kunstnik” omab inimene, kes toodab midagi (kunsti!) või osutab mingit teenust (kunstilist!) Seega tugev surve kunstnikkonnale ja ohtlikult mõjus rollidefineerimine “paremalt””. Kusagil paar aastat hiljem, nii umbes 1998. aasta paiku lisandub FIEnduse-retoorikale algul hiilivalt ja siis üha jõudsamalt uus kirevate sulgedega välismaine peibutuslind nimega loomemajandus. Sellest märksõnast kujuneb järgneval kümnendil üks enimkasutatud väljendeid Kultuuriministeeriumi kavades, universaalsena välja reklaamitud lahendus oleviku ja tuleviku kitsaskohtade likvideerimiseks. Küsimus on selles, et kuidas sellele kunstiinimesena reageerida – mõistagi kriitiliselt! Nii sõnastab näiteks kuraator Rael Artel 2006. aastal Eesti Päevalehes ilmunud artiklis kunstiinimestele küllaltki tüüpilist nördimust kultuurijuhtide lausdemagoogia suhtes; “Videokunst ja väikeettevõtlus on eri masinaklassid. Ma ootan, et ka riik seda mõistaks.” Aga riigi kõrvad on kurdid ja karavan kulgeb ikka edasi. Tulevikuuringute Instituut ja Konjunktuuriinstituut muudkui laulavad juba selgeksõpitud sõnul.

Sellele maastikule siseneb aga ootamatu lähenemisnurga alt 2009. aastal kolmest noorest kunstnikust, Karel Koplimetsast, Taaniel Raudsepast ja Sigrid Viirist moodustunud kollektiiv.(1) Koostöös moodustavad nad loomemajandusüksuse Visible Solutions OÜ, mis õige pea ka täieõigusliku ettevõttena äriregistrisse kantakse. Selle kunstiteos-firma lähtepunktina deklareerivad osalejad, et “OÜ Visible Solutions on kunstiprojekt, kunstiteosettevõte, mis tegutseb reaalselt nii majanduse kui kunsti väljal, ühendades mõlemas kehtiva tegutsemisloogika ja otsides pidevalt uusi meetodeid sümboolse ja reaalse kapitali loomiseks ning nendevaheliste  konverteerimisoperatsioonide sooritamiseks.”(2) 2010. aasta aprillis sulgeb Visible Solutions ajutiselt “Hobusepea galerii” ja avab seal oma tooteesindusega tegeleva kontori. Nagu näitab ettevõtjateks kehastuvate kunstnike suhtumine ja eneserepresentatsioon juba selle esimese aktsiooni ajal pole tegu loomemajanduse paroodia ega tavapäraselt iroonilise žestiga, vaid pigem millegi keerukama – simulatsiooni, mimikri, kunsti- ja ärikontekstide vastastikuse tõlke ja enesekolonisatsiooniga.

Mõistagi pole korporatiivesteetika ja varifirmade loomine postmodernistlikus kunstipraktikas midagi harukordset – meenutagem arvukate näidete hulgast kasvõi soomlaste kunagist disaini-iroonilist Bonk Business Inc’i, ameeriklaste kontseptualistlikku General Idea’d, lätlaste antropoloogilist teeseenepoodi või taanlaste merkantiil-idealistlikku Superflexi. Kohalikus kontekstis on sellel teemal 2003. aastal ilmunud suisa Kunst.ee erinumber “Firmad ja fiktsioonid”, mis andis kaunis hea ülevaate erinevatest korporatiivsete praktikatega flirtivatest kunstistrateegiatest.(3) Küsimus on kuhu siis paigutuvad sellel tegevusväljal meie oma katseklaasikapitalistid? Reflekteerides ametliku kultuuripoliitika ideoloogilist alateadvust, näikse nad oma turundusretoorika tasandil vinti peale keeravat Joseph Beuysi tuntud maksiimile kunsti kohta; “ettevõtlus kui evolutsiooniline protsess. Igaüks on ettevõtja.” Samas on nii nende konkreetsetele produktidele, mis kaudu võtavad tõesti matti Beuysi sotsiaalse skulptuuri ideest, iseloomulik kujunditäpne metafoorika, mis toob installatoorsete vahenditega välja tühikuid ja vakatusmomente neoliberalistliku ideoloogia peavoolus.

Üks olulisimaid korduvkujundeid Visible Solutionsi loomingus on Adam Smithi kõigeülene “nähtamatu käsi”. Kuigi viimase 800 leheküljelises majandusteadusele aluse pannud eeposes “Rahvaste rikkusest”, mis hiljuti ka eesti keeles avaldati, figureerib see kujund vaid paar korda, on sellest mütologeemist saanud neoliberalistliku ettevõtlus-utoopia põhiline retooriline argument, mis varjutab edukalt kiilu majandusvabaduste ja ühiskonna teistes sfäärides eksisteerivate vabaduste vahel. Põhiväide on siin vulgariseeritud variant Smithist, mille kohaselt iga indiviidi sekkumatu püüdlemine omakasu poole tagab paradoksaalselt ka maksimaalse kasu ühiskonnale. Õigupoolest on tänane staatus isegi mõnevõrra ebaõiglane kunagisest eetikaprofessorist Smithi suhtes, kes lähimal uurimisel ei osutugi läbinisti laissez-faire kapitalismi pooldajaks(4), kuid see pole antud hetkel primaarne. Kõikjal kus Visible Solutions OÜ suleb mõne galerii, et avada oma ajutine tooteesitluskontor viiakse läbi rituaal, aktsioon “Lipu heiskamine”, mille käigus heisatakse kollektiivselt antud riigi rahvuslipp, mille foonile on välja lõigatud ideoloogilise dominandi, nähtamatu käe kujund. Hoopis intrigeerivamasse tähenduslühisesse viib selle kujundi aga esimene Visible Solutions OÜ tooteprototüüp, installatsioon “Adam Smithi lemmik nähtamatu käsi puuris” (2010), mis ühendab nähtamatu käe kujundi veenvalt tootmise ja tarbimise oravarattas jooksmise, rat race’iga. Sama käekujundit, seekord kollase täispuhutud kummikindana, märkas tähelepanelik vaataja ka kui üht atribuuti nende esimesel etteastel eksponeeritud videos “Tehnoloogia ja innovatsiooni kaudu leidsid nad viise vähesema tööga paremate tulemusteni jõudmiseks” (2010), mis kujutas firma argist tegevuskeskkonda automaatrežiimil töötava koopiamasina rutiinse tõhususe rütmi rõhutaval helifoonil.

Nende tootenäidised on minimalistlikud, enamasti karge põhjamaise puidutooni esteetilist koodi kasutavad taiesed, siiski enam kunsti kui disainiobjektid, mis ei osale otseselt Hal Fosteri poolt nüüdisdisainile omistatavas kuritahtlikus leppes turundusretoorikaga(5). Samuti ei saa nende tooteesitlus-performance’itele omistada seda libedat kõikevõrgutavat marketingiretoorikat, mis teeb argisest tarbekaubast ülima iha sublimeeritud asendaja. Pigem on neile omane rangem lähenemine, tootearendusmanuaalide ja brändiraamatute spetsiifiline äriilma sisesuhtlust jäljendav kansteliit-poeesia. Samavõrd rangelt, kuhugi minimalistliku miljöönurgakese ja installatiivse kunstiteose vahepeale positsioneerub ka nende teine töö “Siseruumi välisala “Clarity”” (2010), omamoodi düstoopiline aasake neile, kel omistades selle produkti, puudub edaspidi igasugune vajadus kontorist rohelusse lahkuda. Piisab siseemigratsioonist.

Visible Solutions OÜ viimane suurem esinemine Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis tõi endaga kaasa suhtlusprojekti, mille keskmes oli paradoksina aparaatus turvaliste tähendusvaakumite genereerimiseks. Nimelt pöördus Visible Solutions OÜ selle projekti käigus 49. rahvusvaheliselt kunsti-, teooria- ja majandusväljal toimetava maailmanime poole, igaühe jaoks spetsiifiliselt välja töötatud ettepanekuga osutada vahetuskaubana neile mingit sorti teenust.(6) Sellest listist leiad kõik keda vähegi ette võid kujutada Georg Sorosest läbi Sir Nicolas Serota kuni Noam Chomsky’ni. Ainus kellest mina esmapilgul puudust oskan tunda on ehk Richard Florida, tuntuim loomemajanduse ideoloog. Sekka ka mõned Visible Solutionsi isikliku ikononograafia seisukohast olulised nimed, näiteks Laurie Anderson, kelle etteastete kujundistus on figureerinud nähtamatu käe motiiv ja kellele tehti ettepanek integreerida Visible Solutions tema laulus “Only an Expert” esinevasse firmade nimekirja. Seda kujukamaks muudab metafoorina teise sellel näitusel esitatud töö tõsiasi, et tagasisaabunud reaktsioonid väljasaadetud kirjadele olid mõnevõrra ootuspäraselt nullilähedased. See on vaikus mis paljastab käärid sümboolse kapitali jaotumise globaalses diagrammis. Nimetatud installatsioon, “Integreeritud mäluauguga vabaduskamber”(2012)  koosneb kõlaritest, mp3 pleierist ja vaakumis klaastorust, millesse suunatakse masinast läbikäivad helilained – tulemuseks mõistagi vaikus. Nagu kinnitab tootemanuaal võimaldab integreeritud mäluauk suurepäraselt levitada düstoopilisi, utoopilisi ja poeetilisi mõttekäike, ilma et need kedagi häirima pääseks. Justkui allakriipsutades iseenese tautoloogilisust, käib installatsiooniga kaasas Marshall McLuhani teksti “Medium is the Message” audiofail. Ideaalne toode katseklaasikapitalistidelt genereerimaks tähendusvaakumit.  

Hanno Soans

 

(1) Et kõik ausalt ära rääkida, saab asi alguse kunagisest koolitööst, milles Indrek Grigori juhendamisel ja koostöös teiste kursakaaslastega otsustatakse analüüsida kultuuriministeeriumi tegemisi ja retoorikat. Vt. http://artishok.blogspot.com/2009/04/analuusiv-sissevaade.html
(2) Pealelend, Sirp, 07.05. 2010
(3) Antud juhul huvitavaim on siit vast Superflexi positsioon. “Äristruktuuride kasutamine on neile vajalik loogiline samm, et oma ideid ellu viia. Eesmärgiks ei ole kasum, vaid see et nende käivitatud projektid oleksid võimelised toimima samadel alustel asjadega, mis tõesti võiksid muuta maailma – samadel alustel tootmisega.” Karin Laansoo, Superartikkel, Kunst.ee, 1/ 2003, lk 60
(4) Vt. Spencer J. Pack, Capitalism as a Moral System. Edward Elger, lk. 51-72
(5) Hal Foster, Design and Crime, Verso, London, 2002
(6) Täieliku ülevaate projektis kaasatud nimedest ja neile tehtud ettepanekutest leiab aadressil www.visiblesolutions.eu