Triin Tamm

“Mina olengi Lumivalguke, vana, paks ja kole!”

Priit Pärn, “Tagurpidi”, 1980

Kui alustada üldistavat, kogu loomingut käsitlevat artiklit kunstnik Triin Tammest, tuleb neutraalset pinda säilitada püüdval kriitikul vägisi maadelda kahetiste tunnetega. Katsudes süveneda, tunneb ta paratamatult justkui oleks ta ühtäkki mingisugusesse kunsti Tagurpidiantslasse tõmmatud – vaatamata sagedastele identiteedimängudele kaasaegses kunstis, oleme me ülevaateid kirjutades siiski veel sedavõrd sõltuvad tavapärastest autorifunktsioonidest, et mängud selles vallas meid paratamatult segadusse ajavad. Pealegi võib kirjutajal koheselt tekkida kahtlusi, et kas Triin Tamme kunsti koherentsuse huvides ei tuleks üritada tema autoripositsiooni tema assistentide ja tema kunsti eksponeerinud kuraatorite järgi detektiivina nuhkides lõpuni avada või ehk tuleks pigem kaasa minna ilmsete müstifikatsioonidega – kuna juba algusest peale ei saa välistada, et kunstnik Triin Tamme olulisemaks teoseks ongi kunstnik Triin Tamm ise. Mõned asjad – näiteks see fakt, et kunstnik alustas oma karjääri mahukast retrospektiivnäitusest Grenoble’is1, mille avamisele ta ise väidetavalt tiheda graafiku tõttu kohale ei saanud ilmuda ja et üheks tema esimeseks, sealsamas eksponeeritud olulisemaks teoseks oli “Tulevaste asjade arheoloogia” (2009 – kestev), järk järgult täienev võimalike tulevaste teoste pealkirjade kartoteek, mis ei viita mitte ainult äraspidistele identiteedimängudele, vaid ka sellele, et kunstnik konstrueeris end algusest peale ühtaegu nii isennast täitva ennustuse ja takkajärgitarkusena toimiva suhte najal, pingeväljas oma sageli küll võrdlemisi immateriaalsete, ent kahtlemata siiski eksisteerivate ja mitmel pool eksponeeritud tööde ja hoolikalt komponeeritud CV vahel. Isegi võrdlemisi erapooletult Triin Tammest kirjutades ei või kunagi teada, kas sa mitte varem või hiljem ei osutu mingite kunstikonspiratsioonide kaasosaliseks. But that’s the fun of it! Teda on näiteks siiani olnud erakordselt raske suruda “rahvuslikku kunstikehandisse” – selles suhtes on Köler Prize’i nominentide näitus heaks katseks “kodustada” Triin Tamme. Ma pean silmas seda, et peale tema ei tea ma ühtegi eesti kunstnikku, kes oleks väidetavalt oma hariduse saanud Poznanis, Poolas. Mine nüüd kontrolli järele... Pealegi ei tea ma ka ühtegi eesti kunstikriitikut, kes oleks viibinud kummalgi tema kahel senisel välismaisel personaalnäitusel, varustades kohalikku kultuuriruumi väärtusliku reportaažiga või siis vähemalt kuulujuttudega. Ühtegi väliskriitiku arvustust neist küllaltki mahukatest näitustest pole eesti keeles minu teada ilmunud. Ka vikipeedia vaikib veel. Kirjutamine Triin Tammest on seega paratamatult seiklus.

Selle poolest oli vägagi tähelepanelik Kristina Normani Köler Prize’i ekraaniproovide teleintervjuul antud vastus küsimusele, et miks peaks Triin Tamm selle auhinna võitma. Ta vastas minu mäletamist mööda midagi umbes sellist, et talle meeldiks see mõte, kui Triin Tamm olekski vaid variisik, et EKKMi tiim saaks auhinnaraha oma taskusse pista ja selle eest kuhugi palmisaartele šampanjakokteili jooma minna. Ent nali naljaks. Teatav avantüürsus ongi Triin Tamme autoripositsiooni ja loomingusse sügavalt sisse kirjutatud. Nii nagu ka vampiirlik toitumine kunstivälja sisesuhetest ja mäng selle verifikatsioonimehhanismidega, pidevalt avanevad ristviited Fluxuse ja kontseptualismiklassikaga, kunstniku töö mõiste relativiseerimine, vaikne ja kuiv tongue-in-cheek-huumor ja strateegiline nähtamatus. Ega siis ilmaasjata selsamas ekraaniproovide ülesvõttel Paul Kuimet ei väitnud, et teistel kunstnikel oleks Triin Tammelt õppida seda, et head kunsti võib ka näiliselt ilma igasugu pingutuseta teha.

Selguse huvides oleks siinkohal siiski seda olulisem, et kirjutaja teadvustaks lugejale ausalt oma lähtepositsioone. Enne käesoleva kataloogi jaoks tööleasumist olin kokku puutunud vaid kahe Triin Tamme tööga, kusjuures oskamata neid mõttekalt omavahel seostada – Tammele ebatüüpiliselt glämmiliku ja jämemateriaalse installatsiooniga “Distortion with the Guitar Input” (2010) Marco Laimre kureeritud näitusel “Welcome to the Machine” EKKMis ja tüüpiliselt triintammeliku kunstiklassika pastiššina tiražeeritud audioraamatuga “Xerox Book” (2010) Anders Härmi sealsamas kureeritud näitusel “Next to Nothing”. Küllap nägin tema tööd ka EKKMi kollektsiooninäitusel “Kogutud printsiibid”, kuid tunnistan ausalt, et see tundus toona sedavõrd hermeetilise käiguna, et minu mälus polnud sellest tänaseks midagi säilinud. Nimelt oli Tamm seal EKKMi kogu jaoks valmistanud siin viidetes kord juba mainitud “skulptuuri”, mis koosnes puukarbis eksponeeritud ja kiletatud kataloogikaantest, tuletades mulle nüüd takkajärge meelde Robert Morrise legendaarset “Karpi oma valmistamise häältega” (1961). Kuid üllatus üllatus, Köler Prize’i ekraaniproovide ülesvõttel õnnestus mul väidetavat Triin Tamme ka intervjuud andmas kohata – kuigi see oli see teine Triin Tamm, see kes obectif exhibitionsis toimunud Tamme isiknäituse “Wasn’t There Yesterday” pressiteate kohaselt elab Antverpeni lähedal ja töötab ärikonsultandina. Õnneks on aga meie käsutuses mõningaid juba olemasolevaid, hästi kontekstualiseeritud määratlusi kunstnik Triin Tamme kohta. Kuraator Chris Fitzpatrick näiteks, kes on Tamme teost “Tulevaste asjade arheoloogia” näidanud möödunud aastal festivali “Art Ist Kuku Nuut” raames toimunud näitusel “Sõida tasa üle silla”, kirjutab Tamme loomingut kokku võtvas lühibiograafias järgmist:

“Triin Tamm (s. 1982, Paides, Eestis; elab ja töötab) toodab raamatuid, objekte, kollektsioone ja segadust — seistes seejuures väljaspool lineaarset progressiooni ja allumata kunstisüsteemi piiravatele reeglitele. Tamm kommenteerib omaenese töid ja näitusi, muutes transparentseks nende tegemise protsessi. Ja ta töötab a-temporaalselt — tootes ette dokumentatsiooni potensiaalsete tööde kohta ja tootes takkajärgi neidsamu töid, lähtudes seejuures nende juba ette olemasolevast dokumentatsioonist, kogudes tulevasi pealkirju, jne. Tamm töötab vastu kunstnikuvabaduse kahanevale ruumile ja laiendab seda pisut.

Tamm lõpetas Poznani Kunstiakadeemia Poolas (2005). Tamme tööde retrospektiivi näidati OUI kunstikeskuses Grenoble’is (2009), millega seoses anti välja vastav mahukas kataloog. Tema töid on senini näidatud rahvusvahelistel isiku- ja grupinäitustel Kaasaegse Kunsti Keskuses (CAC), Vilniuses (2012); Objectif Exhibitionsis, Antverpenis (2012); San Serriffe’is, Amsterdamis (2012); kim? Kaasaegse Kunsti Keskuses, Riias (2012); Corner College’is, Zürichis (2011); HIAPis, Helsingis (2011) ja EKKMis, Tallinnas (2010 ja 2011).”2

See kõnealune, eesti kunstielus seni peaagu märkamatuks jäänud karjääri-trajektoor, mille esimesed rahvusvahelised väljaastumised – vähemalt vastavalt Triin Tamme CV-le – said alguse juba esmakursuslasena, 2001. aastal (muide tema kataloog nihutab tema esimeste tööde valmimisaja veelgi kaugemale,  1996. ja 1998. aastasse) on kahtlemata kadetusttekitav igale noorele kunstnikule. Sedavõrd laialdast eksponeerimist küllaltki pretensioonikates kohtades pole ette näidata ühelgi teisel Köler Prize’i nominentidest, kui ehk võib-olla välja arvata teistest pisut kauem tegutsenud Kristina Norman. Aga mitte see “iludusvõistlus” teiste kunstnikega pole siin oluline, vaid Tamme seeläbi tõestatud võime infiltreeruda kunstiellu peaaegu märkamatute žestide abil (mis muide kalduvad õnneks osutuma takkajärgi olulisemaks kui esmapilgul paistab). Ja see loetelu pole sugugi veel ammendav – meenub näiteks tekstiinstallatsioon “The Works of Art Shouldn’t” Tamme loomingu kontekstis veidi ehk erandlikult avalikus ruumis, so. Riia lennujaamas, toimunud kaasaegse kunsti näituselt “The Way”. Valgel foonil, hõlpsasti vaataja tähelepanu äratavas selges oranžis korporatiivkirjas oli selles töös suurtele A0 reklaamalustele kirjutatud väljavõtted lennujaama poolt samal näitusel eksponeeritavale kunstile lepingutega kehtestatud piirangutest; “works of art should not shell out information signs, monitors, security cameras, advertisements, etc.”; “works of art should not include or contain of the leam”; “works of art should not contain obvious delve, dint or rabbets”. Kuigi esmatasandil kommentaar kunsti tegemist ahistavatele jaburatele libaingliskeelsetele tingimustele, mõjub teos arvestades lennujaama publikuspetsiifikat – kiirustavat turisti, kel ei pruugi olla aimugi, et tegemist on kunstinäitusega – laiema viitena meie üha enam juriidilisest kantseliidist nakatuvale tavateadvusele. Aga nüüd veelkord tagasi juba kirjasõnas ringlenud, ehk siis kunstimaailmas verifitseeritud määratluste juurde Triin Tamme ja tema kunsti kohta. Nii on näiteks Oliver Laas Artishoki biennaali kontekstis kirjutanud Tammest kui open source kunstnikust3, pidades ilmselt silmas vabadust ja probleemitust millega ta konkreetses, ettepanekuga piirduvas töös prantsuse fluxus-kunstnikult Robert Fillou’lt laenab – kui Fillou kunagises teoses oli soopõhistele tualetisiltidele lisatud kategooria “kunstnik”, siis Tamm üksnes asendas viimase “kriitikuga”. “Triin Tammel näib olevat kindel stiil, mis hõlmab tööd teksti ja erinevate kunstimeediumitega ning on materjali ja visuaalse lähenemise poolest minimalistlik”4, kirjutab samasŠelda Puķīte. Ja Annika Toots lisab: “Triin Tamme looming on kõikehõlmav ja kõikjalepugev, samas aga introvertne ja kummaliselt eneseirooniline.” Käesolevad määratlused on olulised muuseas seetõttu, et nime ja autoripositsioonina kriitikas ringlemine on samuti osa Triin Tamme kunstiprojektist.

Triin Tamm ei piiritle oma rolli aga sugugi vaid kunstniku omana, vaid esineb ka raamatute autori ja kollektsionäärina. Ilmselt numbrikombinatsiooni ilu põhjal valitud asutamiskuupäevaga 11. 11. 2011 slaidikogu “The Carousel Collectioni” kutse osavõtjatele, mille ühe versiooni kokku juba teab kui mitmes esitlus toimub ka Köler Prize’i nominentide näituse raames, defineerib Tamme kui kollektsiooni asutajat, direktorit ja kuraatorit ühes isikus. See teos-kollektsioon, kuhu osalema kutsututel (enamasti kaaskunstnikel või kollektsiooni eksponeeriva institutsiooniga lähedalt seotud inimestel) palutakse arenevasse-täienevasse ja igal eksponeerimiskorral muutuvasse slaidikollektsiooni saata üks slaid oma vabal äranägemisel. Kogunenud pildirea irdsetest kaadritest moodustub kahtlemata meelevaldne, kuid siiski mingi üldisemal tasandil osalejate kollektiivset meelsust peegeldav kaleidoskoop. Ja samas nivelleeritakse selles skeemis kollektsionääri praeguses kunstiruumis siiski suhteliselt pretensioonikas staatus. Olgu mainitud, et “The Carousel Collection’i” ümber tiirleb ka tema uus teos – 8mm-le üles võetud film, mis “kõrvutades kokkusobimatuid kohti, asju, suhteid ja ideid, on kui kameeleon, mis kehastub kord seltskonnakroonikaks, kord tuleviku ringvaateks.”

Jõudmata kirjutada kaugeltki kõigist Triin Tamme teostest, millest paljude kohta võib ju ka väita, et nad on oma esimeses eksisteerimisetapis kõigest one-liner’id või isegi half-liner’id, vaevu täitmas kunstiteose eksisteerimise kriteeriume, on meil ometi terve peatükk Tamme loomingus, mis nõuab eraldi käsitlust. Nimelt on Tammel täiesti eriline suhe raamatu formaadiga – võib isegi julgelt väita, et ta on raamatufetišist. Selle ilmse meeldumuse sisemised põhjused jäävad meie jaoks varjatuks, ent seda efektsemad on selle tulemused. Tamme esimesest autoriraamatust “Retrospektiiv” (2009)  ja sellega läbi viidud kontseptuaalsetest operatsioonidest on siin juba juttu olnud. Vähemalt kahel korral – Valentinas Klimašauskase Galleria Augustas Suomenlinnas kureeritud näitusel “More or Less. A Few Pocket Universes” (2011) ja Margit Säde Lehni poolt Vilnuse Kaasaegse Kunsti Keskuses kureeritud näitusel “If it’s Part Broken, Half Fix it!” (2011) – on autoriraamat täitnud kunstiteose (2011) materiaalse kehandi funktsiooni. Nii said näitusekülastajad eksponeeritud tautoloogilise pealkirjaga raamatuhunnikust “The Stack of Books” endale koopia kaasa võtta, elimineerides nii järk-järgult selles felixgonzalestorreslikus protsessis kunstiteose näitusesaalist. Raamat ise on aga kaugel one-liner’ist – see on piltide ja tekstikatketega kataloog kummastavatest üllitistest, teos mida sirvides ja lugedes võib vabalt paar huvitavat õhtut mööda saata. Et raamatud ja eriti raamatute kartoteegid, loetelud ja listid on Triin Tammele võti inimese siseellu näitab ka mõnede muutustega New York Artists’ Book Fairi kontekstis välja antud Šveitsi psühhiaatri Moritz Trameri raamatute loetelust koosneva isiksuse psühholoogilise testi (originaal aastast 1953) taasväljaandmine Tamme poolt. Kui näitused on tema jaoks alguspunkt kunstniku ja vaataja mängulise suhte lavastamiseks, siis lõpp-punktiks on tema jaoks kahtlemata raamat.

Hanno Soans