Tõnis Saadoja

Tõnis Saadoja (1980) on maalikunstnik, kes tegeleb peamiselt kujutise analüüsi, privaatse ja isikliku ajaloo(kirjutuse) ja „väikeste ajalugude“ problemaatikaga. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing argistele kujutistele. Valdavalt moodustub Saadoja looming terviklikest sarjadest, milles valitud motiiv varieerub kuni mitmekümneosalises pildireas. Kasutades oma loomingu lähtepunktina fotot, tegeleb ta fotograafilise representatsiooni näilise pretensioonituse ning samas foto võimega reaalsust kujundada.

Saadoja esimestes maalisarjades „Jääkuubiku sulamine“ (2003)ning puitplanku kujutavates teostes „Harjutus“ (2004) ja „Harjutus 2“ (2010) on märgata instrumentaalsuse mõõdet, mis jätkub ka hilisemates töödes.„Jääkuubiku sulamine“ kujutab kontseptuaalse järjekindlusega protsessi, millesse investeeritud energia ja töömaht on vastuolus valitud kujundi harilikkusega. Metoodiline korduvus ja obsessiivne tähelepanu detailidele väljendub ka tema hilisemas loomingus. Sarjaga „Mainstream I–XX“ (2005) parafraseeris Saadoja Gerhard Richteri 1972. aastal Veneetsia biennaalil eksponeeritud maalisarja „48 portreed“.Nende maalide aluseks oli üks ja seesama portreefoto muigavast Richterist, mille kujutamisel rakendas kunstnik erinevaid maalitehnikaid ja kujutise deformeerimise võtteid. 

Saadoja on töötanud linnavaadetega teostes „Kodulinn Tallinn“ (2007–2008), „14.06.09“ (2009) ja „Küünal“ (2011). „Kodulinn Tallinn“ on 94-osaline miniatuursete akvarellide sari, mis esitab suveniirpiltide formaadis dokumentaalse läbilõike linnaruumi arengutest ja erinevatest sotsiaalsetest pidepunktidest. „14.06.09“ on 9-osaline valguskastide sari, mis pimendatud ruumis sünkroonis vilkudes kujutab inimtühje öiseid ristmikke Tallinna südalinnas. „Küünal“ on slaidikarusellile loodud 64 diapositiivist koosnev pildirida, mis esitab geomeetriliselt sarnases kompositsioonis pildistatud kooslusi hääbuvatest kohtadest linnaruumis.

Saadoja on loonud Tallinna kesklinnas asuvas stalinistlikus hoones, Teater NO99-s paikneva laemaali (2012). See 50-ruutmeetrine teos on üks väheseid kaasaegseid monumentaalmaale avalikus ruumis. Ringikujulisel maalil taevasse tõusvate männilatvade kujutamisel on Saadoja sidunud laemaali formaadiga kaasneva vaatenurga monumentaalteoste ajalikkusest tuletatud kulumisjälgede ning kahvatu monokroomse koloriidiga.

Seejärel tuleb Saadoja tagasi tunnusmärgilise juurde – järk-järgult teemasse süüvivad seriaalsed fotorealistlikud maalid. Teos „Arhitektuurifoto väikese poisiga. Õlimaalid lõuendil“ (2014) kujutab lavastatud mälestusi, rekonstrueeritud mälupilte, mille keskmes on küsimused lapsepõlvemälestustest ning ruumimõjust inimese kujunemisel. Maalid põhinevad autori pildistatud polaroidfotodel, millel kujutatud hoonete hulgas on nii nüüdisaegset kui ka kunstniku lapsepõlves, 1980. aastatel loodud arhitektuuri.Sari „Etüüdid klaverile ja lõuendile“ (2015) koosneb monokroomselt maalitud vaikeludest, mis portreteerivad lähivaates mustal peegelpinnal pildistatud esemeid ja kooslusi ning otsivad tasakaalu maalikunsti ja fotograafia mänguliste, literatuursete ning vormiliste impulsside vahel. 

Kunstniku viimane näitus „Stuudio“ (2018) vaatles pilti kui protsessi, kõneldes eeskätt maalimisest, lahates selle konstruktsioone ja arhitektuuri. Loobudes dokumentaalsest, antropoloogilisest või muul viisil kitsendavast konkreetsusest, laotus vaataja ette pildi võimalikkus, kord tihenedes, kord hajudes. Ühest servast puudutas väljapanek 19. sajandi romantilist maastikumaali, teisest piiritles seda seriaalne abstraktne minimalism. Ekspositsiooni selgroo moodustasid fotograafilised, topeltsäritusel põhinevad maalieksperimendid.

Tõnis Saadoja on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalieriala (BA, 2004) ja Ida-Londoni Ülikooli vabade kunstide eriala (MA, 2006). Teda on auhinnatud Vaal galerii noore kunstniku preemiaga (2004), Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2006, 2008, 2012), Köler Prize’i publikupreemiaga (2011) ja Kristjan Raua preemiaga (2013). Ta on üks kunstnikupalga saajaid aastatel 2017–2020.