22. rahvusvaheline São Paulo biennaal

12.10.-11.12.1994

Peakuraator: Nelson Aguilar

1994. aastal osales Eesti esmakordselt São Paulo biennaalil. 22. São Paulo biennaali peateema oli eemaldumine traditsioonilisest meediumist – lõuendipinnast. Kui modernistlik diskursus üritas maailma paigutada kahemõõtmelisele pinnale, siis kaasaegne kunst on end sellest barjäärist lahti murdnud, et laieneda sfääridesse, mis mõnikümmend aastat varem oleks kunsti jaoks olnud kujuteldamatud.

Osalevaid kunstnikke oli 71 riigist, Eestit esindasid Jaan Toomik („Teekond São Paulosse“) ja Leonhard Lapin („Eesti puit“).

Jaan Toomiku performance ja videoinstallatsioon „Teekond São Paulosse“ kujutas illusoorset mateeriat ja samas objekti liikumises. Põhiosa teosest moodustas peegelkuup, mis liikus jõepinnal Tartus, Prahas ja São Paulos – teekond, mis moodustab kaardil sirgjoone. Peegelpind kujutas aja ja ruumi suhtelisust pidevas muutumises ja liikumises, samas peegeldades pidevalt end ümbritsevat keskkonda. Protsess kestis alates aprillist 1994 kuni kulminatsioonini sama aasta sügisel São Paulos. „Teekonnast São Paulosse“ sai Toomiku läbimurre rahvusvahelisel areenil. 

SKKE 2. AASTANÄITUS OLEMATU KUNST
14.10. - 6.11.1994
Kuraator Urmas Muru

"Olematu kunst" uuris alasid, mis traditsiooniliselt ei kuulu kunstile, kuid kuhu kunst on tungimas: massimeedia, kommunikatsioon, teadus, tehnoloogia; ka äri, religioon, käitumine jms. Need on alad, kus on olemas kunstniku positsioonilt käsitletavad probleemid, samas pole need siiski kunsti valdkonnad. Kunstniku hoiakuks on seejuures küsimuste püstitamine ja selle läbi mõtlemisaine pakkumine. "Olematu kunst" näituse deviisina polnud viide ajalisele või ruumilisele olematusele – tulevikule, minevikule ega immateriaalsusele, vaid tehnoloogia ja kommunikatsioonivõimaluste poolt mõjutatud kunsti iseloomule.

Näitus oli dialoogis samal ajal lääne kunstikriitikas aktuaalsete teemadega, teiste seas arutlemine kunsti piiride ja postmodernismi ambivalentsuse üle või ka küsimus, kuidas hakkab elektroonilistele väljadele suundunud kunst vaatajaga suhtlema, kui teos on kaotanud mateeria. Kas hierarhilised otsustused ja tagasiside on üldse vajalikud või toimivad? Näitus „Olematu kunst“ tegeles küsimusega kunsti elujõust ja kohast infomaailmas siis, kui infomaailm koosnes valdavalt telekanalitest ja raadiojaamadest, ammu enne interneti ekspansiooni ja nutitelefone.

Näitus toimus Ajaloo Instituudi Galeriis, Artmaiden, Sammas, Vaal ja Harju 13 galeriis.

Osales 28 kunstnikku: Andres Adamson, Peeter Allik, Karlo Funk, Jan J. Graps, Allan Hmelnitski, Kai Kaljo, Mati Karmin, Ando Keskküla, Raoul Kurvitz, Andro Kööp, Peeter Laurits, Pier Li, Reda Marks, Herkki E. Merila, Jüri Ojaver, Peeter Pere, Tairo Pärnamets, Rasmus Reinolt, Lembit Sarapuu, Ene-Liis Semper, Studio 22, Mare Tralla, Margus Tõnnov, Mart Viljus.

Preemiažürii (Krista Kodres, Asko Mäkelä, Paul Rodgers, Reet Varblane, John Wyver) määras peapreemia Jüri Ojaverile (“Olematu kalmistu?”), preemiad Kai Kaljole (“Elu tekkimine ja kadumine”) ja Mare Trallale (“Kaks võimalust vaadata iseennast”).

Kataloog: OLEMATU KUNST / UNEXISTENT ART, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus 1994, ISBN 9985-60-104-1