LadyFest Tallinn 2013
Draakoni galerii
Flo Kasearu, Aet Ader, Andra Aaloe, Grete Soosalu, Puhas Rõõm, Tahapanija ja Not Now I'm Busy
7.–16.03.2013
Hobusepea galerii
Marge Monko, Eléonore de Montesquiou, Tanja Muravskaja, Liina Siib
7.–18.03.2013
Korraldajad: Rebeka Põldsam, Anna-Stina Treumund
Y-galerii
Anu Juurak, F.F.F.F., Mare Tralla, Ly Lestberg, Marge Monko, Liina Siib, Anu Põder, Ene-Liis Semper, Kai Kaljo, Valie Export Society
9.–31.03.2013
Korraldajad: Rebeka Põldsam, Kaisa Eiche
2013. aasta märtsis toimus kolmandat korda feministliku kultuuri festival LadyFest Tallinn, mida korraldas LadyFest koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega. LadyFest on rahvusvaheliselt levinud kultuurifestivalide formaat, mis keskendub naiste loodavale kultuurile ning naiste elukaarest lähtuvatele küsimustele isiklikus ja ühiskondlikus elus. Sealjuures on tegemist kontraseksismiga: LadyFest eksponeerib eranditult naisautorite loomingut vastukaaluks paljudele kultuuriüritustele, kus esinevad valdavalt meesautorid ning mida tihtilugu korraldavad naised. LadyFest Tallinna näitustel esinesid naised, neid kureerisid naised, kuid näituse panid üles mehed, sest kunsti ülesriputamine on Eestis maskuliniseerunud valdkond. Selline seksism on muidugi kentsakas, kuid aitab tähelepanu pöörata tõsise ja laialt levinud, kuid tavaliselt nähtamatu probleemi struktuurile.
Isiklik on poliitiline. See on kõige tuntum feministlik hüüdlause viimase 44 aasta jooksul. LadyFest Tallinn 2013 kolmiknäitus püüdis selgust saada, mida on kujutanud Eesti feministlik kunst. Mis on üldse feminismi küsimused ja probleemipüstitused? Tallinnas Draakoni galeriis olid vaatluse all naiskunstnike rühmitused nullindatel ning nende tegevus avalikus ruumis. Mitmed rühmitused ei soovinud küll galeriinäitusel osaleda, sest nende aktsioonide kontekst on tänav ja hetk, millal neid läbi viidi.
Hobusepea galeriis sai näha emantsipeerunud keskealise Eesti naise mõnevõrra melanhoolset kuid reibast (enese)kuvandit ning rõhk asetus naiste unistustele ja argipäevale. Tartus Y-galeriis visandati ühe võimaliku eesti feministliku kunsti kaanoni, kus sai ilmseks isikliku ja poliitilise sfääri lahutamatus ehk kuivõrd asjatu on neid sfääre vastandada.
Väga erinevaid naisi kujutaval näitusel püüti jõuda selgusele, millist rolli mängivad välimus, keha ja esteetilised valikuvõimalused kuidas inimest tajutakse, ning kuivõrd sõltuvad igaühe valikud bioloogilistest soodumustest, haridusest, klassikuuluvusest, seksuaalsest orientatsioonist, ametist, usust, vanusest ja perekonnaseisust. Kui kanooniliselt peetakse feministlikuks kunstiks äärmuslikke skandaalseid praktikaid, siis 2013. aasta näitus vaagis pigem ebamoodsalt tüünelt eksistentsialistlikke küsimusi ning otsis, kuhu võiks feminism edasi minna ühiskonnas, kus ühelt poolt on vägistamine saanud normiks, usufundamentalistid soovivad aborte takistada, kuid enamusele ühiskonnast on selge, et võrdõiguslikkuse poliitika oleks kõigile majanduslikult ja emotsionaalselt tulutoov. Kuidas teisiti saaks katoliiklastel, rahvuskonservatiividel, seksuaalvähemustel, rahvusvähemustel, rikastel ja vaestel olla võimalik elada oma erinevate ideaalidega väärikalt ja turvaliselt üheskoos kui mitte emantsipeerudes?!
Lisaks:
