17.03 - 06.04.2014
Fuga Arhitektuurikeskus, Budapest
Kuraator: Rebeka Põldsam
Rebeka Põldsami kureeritud näitus “Nelgid ja Tulbid” avatati 17. märtsil 2014. aastal Fuga galeriis Budapestis Ungari Eesti nädala raames. Näitusel osalesid Marge Monko, Eléonore de Montesquiou, Tatjana Muravskaja ja Liina Siib. Näitus oli adapteeritud versioon 2013. aastal Hobusepea galeriis LadyFest Tallinn raames toimunud näitusest, mille keskmes oli post-sovjeti naise elukaar.
20.06 - 24.08.2011
Tartu Kunstimuuseum
Kuraator: Maria Arusoo
Osalevad kunstnikud: Kaisa Eiche & Urmo Mets, Elmgreen & Dragset, Dénes Farkas, Cyprien Gaillard, David Ferrando Giraut, Paul Kuimet, Ragnar Helgi Ólafsson, Triin Tamm, Simon van Til, Salla Tykkä, Anu Vahtra, Mare Vint
“Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist” tõukus kinnisideelisest suhtest oleviku “viltuste” olukordade vastu ja püüdis neid reflekteerida, heites pilgu aja ja ruumi erinevatesse kihistustesse. Küsimuse alla seati representatsiooni olemus – maailma ja selle kujutamise keerukus. Näitus kulges läbi erinevate tasandite, dekonstrueerides füüsilise ja vaimse ruumi, püüdes arheoloogilise meetodi abil jõuda lähemale teadmisele, kuidas maailma kujutada või kas see üldse võimalik on. Näituse mõtestamisel oli määravaks sisemise ja välimise, pärismaailma ja muuseumimaailma dialektiline suhe.
Arheoloogiafestival keskendus mälu, ajaloo ja ajalooliste narratiivide mõistetele. Siin kohtusid linn ja muuseum, paljastati näitusemaastiku kihistused, kuhu kuuluvad kunst, vaataja ja arhitektuur, ning lõpuks ühinevad eluga lahutamatult loodus ja kunst. Vaatluse all olid koha ja mälu omavaheline suhe ning ruumilise ja esteetilise kogemuse mõju inimese identiteedile. Näitus oli rännak läbi muuseumi maastiku, mis tõi nähtavale tänase päeva arheoloogia – mineviku ja tuleviku ühtekukkumise – kus selgub, et aeg on korraga mööduv ja lenduv ning ladestuv ja kuhjuv.
Näitusega kaasnes publikatsioon "Entry Points. Stories of the Leaning House". Kogumikus on avaldatud Anu Vahtra visuaalne essee Museum 1-5 ning Kaisa Eiche, Ragnar Helgi Ólafssoni, Tanel Randeri ja Valentinas Klimasauškase esseed, proosa ja luule. Raamatu kujundas Mikk Heinsoo.
Lisaks
Näituse Facebooki leht koos jooksva kriitika ja infoga publikuprogrammi kohta
Kaire Nurk kriitika "Kas postmoderni pessimistlik lunastusetõotus" ajalehes Sirp
Heie Treier "Kolm vaadet Tartu arheoloogiafestivalile" Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen
02.08 - 07.09.2014
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Kuraator: Rebeka Põldsam
Kunstnikud: Antonia Baehr, Adam Christensen, Dénes Farkas, Kadi Estland, Danielle Kaganov, Neeme Külm, Jannicke Låker, Maren Poel, Kristin Reiman, Jaanus Samma, Ariel Schlesinger, Laivi, Triin Tamm, Anu Vahtra
Kujundaja: Brit Pavelson
Näitusel "Feeling Queezy?!" ehk eestindatult "Kõhe tunne?!" loodi turvaline keskkond katsetamaks ülesaamist hirmudest ning tiivustamaks vaataja püüdlusi saama eneseteadlikuks, mis on igasuguse emantsipatsiooni aluseks. Mõiste queezy on Jennifer Boydi loodud kontseptsioon, mis ühendab mõisted queer ja queasy ehk eesti keeles ‘kväär’ ja ‘pööritustunne’. Kogu näituse kontseptsiooni lähtepunktiks oli arusaam, et end väljaarvatu või veidrana tundmine väljendub pööritusena, mis õnneks enamasti möödub.
"Feeling Queezy?!" pandi kokku eesmärgiga eksponeerida teoseid, millega kohtudes võiks vaatajat tabada enda äratundmine teose puändis. Keha ja mõistuse vahelisi seoseid esile kutsuvad abstraktsed installatsioonid olid igale vaatajale arusaadavad isemoodi, vastavalt elus kogetule. Mitmed teosed näitusel "Feeling Queezy?! / Kõhe tunne?!" kujutasid ärevusttekitavaid olukordi, mille üle näitusekeskkonnas on hea rahulikult järgi mõelda.
"Feeling Queezy?!" puhul oli oluline püüda mõtestada nii seda, mis vaatajat isiklikult puudutab kui ka seda, mis jääb kuidagi kaugeks. See ei pruugi alati olla lihtne, kuid näituse kõige olulisem sõnum oligi, et vaja on vaprust. Mõnikord nõuab vaprust hommikul voodist tõusmine, teinekord suve esimene suplus, kuid suurimat julgust nõuab alati elule silma vaatamine end kaotamata. Iga inimene seisab vahel silmitsi keeruliste olukordade ja vaatepiltidega, kuid oluline on need raskused ja hirmud lõpuks ületada.
Näituse performance programmi panid kokku Arthur Arula ja Kertu Moppel. Näituse avamisel esinesid performance'itega politoloogia taustaga Mischa Badasyan Berliinist (http://www.mischabadasyan.com/), Soomest pärit skulptor ja etenduskunstnik Mimosa Pale (http://mimosapale.com/). Eesti kunstnikest esinesid avamisel Kaja Kann, Sandra Jõgeva ning duona Flo Kasearu ja Epp Kubu. Performance'ite programm jätkus EKKMis 16. augustil koos Müürilehe Festivaliga, kus esinesid kunstnikud Eestist, Küproselt, Soomest ja Suurbritanniast.
Näitusega kaasnev lugemik-giidi on varustatud olulisemate kaasaegsete queer-kunsti teoreetiliste esseedega, mis olid näituse koostamise teoreetiliseks raamiks ja inspiratsiooniks. Raamatus on avaldatud esseed Jennifer Boydilt, Renate Lorenzilt ja Eve Kosofsky Sedgwickilt. Esseed tõlkisid Martin Rünk ja Ellu Maar, toimetas Ester Kangur ja kujundas Brit Pavelson.
Lisaks
Näituse Facebooki leht koos sinna kokku kogutud infoga
Piret Karro kriitika "Kõhedus on asjatu" ajakirjas KUNST.EE
Hanno Soansi kriitika "Pööritustunne aistinguturul" ajalehes Sirp
Anne Vetiku kriitika "Kõhedus tuleb sinust enesest" ajalehes Eesti Päevaleht
Intervjuu näitusel osalenud Kadi Estlandiga ajalehes Müürileht
19.09.2014 - 19.10.2014
Kreenholmi villa (Joala 18, Narva)
Tõnis Saadoja maalinäitus toimus Narva ajaloolises linnajaos Kreenholmi kvartalis. Tõnis Saadoja on Eesti noorema põlvkonna üks tunnustatuim kunstnik. Narva näitus oli tema esimene personaalnäitus viie aasta jooksul. Näitust korraldas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus.
Näitusel „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ eksponeeriti suuremõõtmeliste fotorealistlike maalide seeriat, mida Tõnis Saadoja kirjeldas kui täiskasvanud inimese lavastuslikku tagasivaadet lapsepõlvele. “Otsides kadunud aistingute juuri, näitab seeria ka seda osa lapsest, mis alati täiskasvanud on,” põhjendas kunstnik teemavalikut. Teoste kandvaks elemendiks oli arhitektuurse motiivi ees poseeriv väike poiss. Maalid olid autori pildistatud lavastatud polaroidfotode suurendused. Maalidel portreteeritud majade hulgas oli nii kaasaegseid kui kunstniku 1980. aastate lapsepõlve arhitektuuri. Maalideks suurendatud fotod näituseruumis kordasid ebaproportsionaalseid suhteid piltidel kujutatud majade ning väikese lapse vahel.
Aastatel 2006, 2008 ja 2012 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia pälvinud kunstniku uued teosed valmisid kolme aasta jooksul. Kunstnikku inspireeris üle pika aja taas näitust tegema võimalus eksponeerida oma arhitektuurimaale kunagise Kreenholmi direktori John Carri Narva villas. Näituse puhuks tehti historitsistlikus stiilis villa taas korda ning sobis seega eriti hästi arhitektuuri ja aja kulgemise üle mõtisklemiseks.
Näitusega kaasnes publikuprogramm PÖFFi filmilinastuste, giidituuridega näitusel ja Kreenholmi territooriumil, loengute ja kontsertidega. Publikuprogramm püüdis pakkuda erinevaid kunsti kogemise viise samas näitusekeskkonnas. Lisaks publikuprogrammile koostas kunstipedagoogika spetsialist Anneli Porri näituse jaoks haridusprogrammi lastele, täiskasvanutele ja peredele. Näituse avamisele eelneval nädalal ilmus Postimehe vahel eesti- ja venekeelne Saadoja teoseid avav trükis, mille koostas Eero Epner koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega.
Lisaks
Ago Gaškov ja ERR-i kultuuriuudised näitusel
Janar Ala kriitika "Kaasaegne kunstnik läheb Narva" ajalehes Postimees
Hannes Aava kriitika "Suur maja perifeerias ehk (kunsti)turistina kodumaad avastamas" ajalehes Eesti Päevaleht
Tõnis Saadoja ja Sten Ojavee Kunstiministeeriumi saates vestlemas Maarin Mürkiga
Hanno Soansi kriitika “Kohtumine mittekohas” kultuurilehes Sirp
Fotoreportaaž EchoGoneWrong veebis
Kaarin Kivirähki kriitika "Instagramid lõuendil" Eesti Ekspressi Areenis
Kumu Kunstimuuseumi graafikakabinet, 4. korruse A-tiib
17.01 – 11.05.2014
Postkontseptualistliku kunstniku Dénes Farkasi näitus on kui kaasaegses keeles loodud imaginaarium. „Ilmne paratamatus” tuletab meelde, et ka väljaspool keelt eksisteerib kohti, mida võib küll kogeda ja näidata, kuid mitte öelda ega seletada, nagu kirjutab Daniele Monticelli. Näituse moodustavad filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti fragmentide kordused fotodel, raamatutes ja ruumiliste objektidena. Sõnad, laused ja lõigud näitusel pärinevad ilukirjanduslikust Wittgensteini, Bertrand Russelli ja George Edward Moore’i eluloost Bruce Duffy raamatus „The World As I Found It”. Kuhu need massiivsed ja mäslevad kordused viivad, sõltub juba vaatajast. Vahest ongi kõik ette ilmne.
Näituse idee töötasid välja kunstnik Dénes Farkas ja kuraator Adam Budak koostöös arhitektuuribüroo Studio Miesseniga. Näitusega kaasneb kataloog, mille kujundas graafilise disaini büroo Zak Group ja andis välja Sternberg Press. Näitus loodi 55. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni Palazzo Malipieros, kus produktsiooni eest vastutas komissar Maria Arusoo ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK).
Näituse eksponeerimiseks Kumus töötas Studio Miessen välja uue ruumilahenduse ning kirjastus Lugemik andis välja näitust saatva kõigile külastajatele tasuta trükise.
Lisaks
