Manifesta I

9.06.-19.08.1996

Rotterdam, Holland

Peakuraator: Katalyn Neray

Esimene Manifesta biennaal leidis aset Rotterdamis 1996. aastal. Manifesta loomise eesmärgiks oli soodustada inimeste, ideede ja kunstiteoste liikumist, jäädes avatuks ja värskeks ning institutsioonina võimalikult iseseisvaks kommertslikest ja poliitilistest mõjutustest. Manifesta toimub iga kord erinevas asukohas, kuid selle administratiivne baas asub Hollandis, et tagada organisatsiooniline järjepidevus.

Manifesta I-st võttis osa üle 70 kunstniku rohkem kui 25 Euroopa riigist.

Eesti kunstnikest osales Jaan Toomik  teosega „Tantsides koju“.

Läänemere biennaal 1996

30.06.-8.09.1996

Kunsthalle Rostock

Direktor: Annie Bardon

Pärast nelja-aastast pausi toimus Läänemere biennaal taas 1996. aastal. Biennaali eesmärk oli tuua publiku ette teoseid Läänemere-äärsete maade kunstnikelt, mis vastaksid teatava küpsuse kriteeriumile ja panustaksid rahvusvahelisse kaasaegse kunsti dialoogi. 1996. aasta näitust ei koostanud kunstiline juht, vaid osalema kutsuti Rostocki Kunsthalles järgnevatel aastatel isiknäitusi korraldavad kunstnikud, kellest igaüks võis omal valikul kutsuda veel ühe kunstniku. Selline lahendus tekitas biennaali üldpilti arvestatava üllatusmomendi.

Biennaalil osales 31 kunstnikku 11 rahvusest, Eestit esindasid Jüri Okas („Kraav taevasse“) ja Andres Tolts (seeria „Õhtumaa magamistuba“).

23. rahvusvaheline São Paulo biennaal

5.10.-8.12.1996

Peakuraator Nelson Aguilar

23. São Paulo biennaali teemaks oli kunsti dematerialiseerumine aastatuhande lõpul. Kunstiteos ei privilegeeri enam nägemismeelt, üha vähem tähtsust omavad ka kategooriad nagu unikaalsus, püsivus või dekoratiivne atraktiivsus. Uut ideaali kujundavad antimateeria, puhas energia ja valgus. Ühe kultusliku kunstikeskuse asemel on keskus kõikjal.

23. São Paulo biennaalil osales kunstnikke 75 riigist.

Eestist oli kohal Ando Keskküla (teostega „Opus Petra“, 1993; „Nimeta“, 1994; „Always“, 1995; „Nimeta“, 1996).

SKKE 4. AASTANÄITUS EESTI KUI MÄRK
26.09. - 13.10. 1996
Kuraator Ants Juske

Eesti ühiskond on Euroopa poole liikudes hakanud taas tegelema oma identiteediprobleemidega. Küsimuse all on rahvusliku ja internatsionaalse vahekord kunstis, kuid ka laiemalt – Eesti kui rahvuse, keele ja territooriumi mõiste uued tõlgendused muutunud maailmas.

Kunst tegeleb märgilise maailmaga, kus märk otsib vastet oma denotaadile. Postmodernistlikus maailmas on kahtluse alla seatud tähistaja (märgi) ja tähistatava (eseme, nähtuse) nö loomulikud seosed. Märgid on hakanud elama omaette maailmas, kus vaadatakse kriitiliselt üle senised konventsioonid märkide kasutamisel. Näitus "Eesti kui märk" püstitaski küsimuse, milline võiks olla täna "Eesti" kui tähistatava nähtuse märgiline kate.

Näitus Tallinn-Tartu teljel toimus Tallinna Kunstihoones, Sammas ja Vaal galeriis, Tartu Kunstnike Majas ja Rüütli galeriis Tartus.

Osales rekordarv kunstnikke – 50: Martin Aunin, Jaan Elken, Tiia Johannson, Inessa Josing, Anu Juurak, Mari Kaljuste, Kadri Kangilaski, Margot Kask, Raivo Kelomees, Sven Kivisildnik, Andrus Kõresaar, Ilmar Kruusamäe, Mari Kurismaa, Raoul Kurvitz, Urve Küttner, Kalev Laidro, Marko Laimre, Leonhard Lapin, Laurentsius, Eve Linnap, Peeter Linnap, Airi Luik, Ene Luik-Mudist, Marko Mäetamm, Raul Meel, Lemming Nagel, Tõnu Noorits, Mall Nukke, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Anu Põder, Rait Prääts, Kaisa Pustak, Piret Räni, Anneli Remme, Rauno Remme, Evar Riitsaar, Jaak Saks, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Tõnu Smidt, Tiina Tammetalu, Annika Tonts, Mare Tralla, Silver Vahtre, Mart Viljus.

Preemiažürii (Raminta Jurenaite, Mart Kalm, Katrin Kivimaa, Altti Kuusamo, Urmas Muru, Tom Sandqvist) määras preemiad Anu Juurakule (“Ekspress”), Kai Kuusingule (“Exile..”.) ja Rauno Remmele (“Piilu-torn”), ära märgiti Raivo Kelomehe ja Sven Kivisildniku (“Kodumaa uudised”) ja Liina Siibi (“Desidentifikatsioon”) teosed.

27. septembril toimus Eesti Kunstiakadeemias samateemaline konverents.

Kataloog: EESTI KUI MÄRK / ESTONIA AS A SIGN, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus 1997, ISBN 9985-60-383-4