PRESSITEADE - Elin Kard, kuraatoritekst isiknäitusele Hobusepea galeriis 14.–19.12.2005

Alice Kase näitusel ei ole nime, niisamuti ka tema joonistustel ja vähe sellest, tegelikult ei taha ta ka seletavat teksti sinna juurde. Sest kõik, mis mina või keegi teine ütleb, on ilmselgelt ebaoluline ega ole üldse õige. Ilmselt on Alice´l õigus. Sest Alice ei valeta ega vassi, maalib ja joonistab just nii kui peab ning tema töödestki on kaugele näha, et just Alice on see kes teab.
Alice enda sõnul on tema jaoks oluline vaid pildil tekkiv ruum ja mitte see, mis seal kujutatud on, või et milliseid lugusid pilt meile tüütuseni lobiseda võiks. Ja seekordse näituse joonistustel kujutatud erinevas vanuses ning karjääriredeli erineva kõrgusega pulkadel kõõluvad mehed on kutsutud just vaid tühja ruumi täitmiseks ja selle olemasolu õigustamiseks. Alice Kask manipuleerib ülikonnas ja ülikonnastamata meeste abil, kelle taga ega ümber ei ole mitte midagi, ei aukartustäratavat elulugu ega kadedaks tegevaid kogemusi, ning kelle olemasolust on tegelikult suhteliselt ükskõik. Kõik on ühtviisi tühjust täis.
Kas tahtlikult või tahtmata, järgib Alice oma joonistustel vanamoelise olemisega ütlemist: Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. Millega muidu seletada piltidel toimetavate ontlike viikis härrasmeeste tahtejõuetuid käsi, millele vastukaaluks kutsutud kimp karuseid ja asisemaid tegelasi, kel süda soe ja käed nagu soome sepal.
Ja nii nad siis siin nädala jooksul eikellegimaal omavahel vägikaigast veavad - soome sepad versus men in black.

Both the exhibition and the works are untitled, what's more - Alice Kask wants no explanatory text to go with the show for the reason that whatever the gallerist or somebody else comments is neither important nor accurate. Most probably, Alice might be right at this point. Because Alice doesn't tell us lies and fibs. She paints and draws just the way she has to - her works presenting the truth that Alice is the one who knows.

According to Alice, the most important is the space created in her drawings, not the images nor the boring stories told by the works.

The drawings presented at the current exhibition show us men at different age, clinging to the rungs of the ladder of professional career - with the aim to fill the empty space and justify its existence, no more.

Alice Kask manipulates with the help of the men, those within and without suits. Men surrounded by nothing, not even the impressive curriculum vitae nor enviable baggage of experience, and actually whose existence leaves us pretty much indifferent. Everything and everyone is full of emptiness.

Without or with intention, Alice follows the notion of bravado in her drawings. This explains well the positions of the hands of the gentlemen in suits, hanging in a gutless manner, opposed with the bunch of rougher and more businesslike men with good heart and hands like those belonging to a Finnish blacksmith.

These guys have their test of strength in No Man's Land - the Finnish blacksmiths versus men in black.