KRIITIKA - Johannes Saar, Alice Kask kujutab varjunud inimesi. – Eesti Päevaleht 14.08.2003

Eesti noorimat maalikunsti iseloomustab uustõsidus Alice Kask näitab mitut inimest ühes kehas

Täna avatakse Tallinna Kunstihoone Galeriis noore maalija Alice Kase isiknäitus. Pealkirja näitusel pole, kuid endale on kunstnik küll mõne lõpetamisjärgse aastaga suutnud nime teha ja reputatsioonigi luua.
Kask on neid noori, kes maali tagasi toonud figuratiivsuse ja kujutava kunsti traditsioonilisema keele. Kuid ta ei säti end visuaalse akademismi tuulde, pigem kinnitab kanda vanamoelises veendumuses, et akadeemiliste aadete alt tasub alati otsida ka inimese kujutist. Kask esitabki hulga figuraalseid kompositsioone, mis oli peavooluline ja valitsev žanr kogu nõukogude maalis.

Inimene pole tervik

Tähendusrikkust jagub selles kauges paralleelis küllaga. Endiste uljaste lööktööliste, industriaalsete ja agraarsete stafaažide asemel näeme nüüd inimest alasti hõljumas ja konutamas mustvalges tühjuses, ilma igasuguse ideoloogilise toestikuta. Küll üksi, paarikaupa ja hulgi. Vähemalt sissejuhatuseks Kase põlvkonna kunstnike maailma peaks see tähelepanek kõlbama.
Inimene pole ta piltidel terviklik tükk. Ehkki nii heroiliselt musklis ja tugeva kondiga, et meenutab aeg-ajalt Ly Lestbergi joonistuste kangelasi, on Kase tegelased “augustatud” ja tükkideks lõigutud eri tonaalsustes ja pildipindades. Osa nende kehast on demonstratiivselt peidetud eesriide taha, osa kumab nagu vee alt vastu.
Mõni figuur on must vari, teine jälle karjub läbi valge sudu vaataja poole. Mõni jäse või fragment kehadest on anatoomiliselt teravalt välja joonistunud ja lihalik nagu polaroid või huulepulgareklaam, et saada samas mustade poriste pintslilöökidega kaetud. Mitu inimest ühes kehas, üks inimene mitmes maailmas.

Tumedad inimhulgad

Praegustest keskealistest eristab seda maalikunsti teatav morn tõsidus. Näiteks Kaido Ole, Marko Mäetamm ja Peeter Allik on kõik omal moel läbi põdenud massikultuurivaimustuse ja lõpuks pidama jäänud mingile iroonilisele distantsile. Siin aga pannakse algusest peale sootsiumile vastu.
Ei mingeid repliike argielust, hoopis armastus räsitud ja viledate materjalide poeesia vastu. Mingid tumedad inimhulgad vahivadki meile vastu kõmmeldunud ja narmendavalt vineermaastikult, teisal seisame vastamisi mingi hõimuga vettinud puuplaadi seest. Selles on midagi Jaan Toomikust. Kõik see lisab Kase loomingule ekspressiivset vunki ja kõhedat teispoolsuse münti, mida positiivsusest ja maisusest pakatav reklaami-ühiskond harva sallib.