PRESSITEADE - Eha Komissarov, kuraatoritekst isiknäitusele Vaal galeriis 7.01.–26.01.2010

Alice Kase kummastav realism Vaalas.

7. jaanuaril kl 17.00 avab Vaalas oma näituse Alice Kask. See on hea algus algavale aastale, sest Alice Kask tähendab taset – teda tuntakse perfektse maalijana ja visuaalide kummastajana.

Vaalas jätkab Alice Kask sarjaga, mis sai alguse 2008 Hobusepeas. Ta on juurde teinud pilte samadel teemadel ja sama tummakslööva stiiliga, milles silm registreerib viimasegi detaili, kuid mida ei saaks nimetada järjekordseks fotorealismikatsetuseks. Pigem kaldub ta metafüüsilisemate realismiilmingute suunas. Kes seda täpsalt määratleda oskakski, millega Alice Kask realismi juures detailsemalt tegeleb – ladestusi leiaks tema maalikäsitluses rohkesti.

Alice Kase maalid toimivad vooluahela kombel ja lülitavad vaataja protsessidesse, millel on uudsuse ja senikogematuse hõngu. Liikumine näib toimivat-tapvalt-tavaliselt-ei-tea kuhu ehk ebatavalise suunas. See on palju raskem ja paljude meelest tüütum viis tähelepanu äratada kui lajatamine võimatult uskumatu asjaga. Alice Kaske iseloomustab jätkuvalt veidi kuivavõitu klassikamaiguline, kuid absoluutse kvaliteedimärgiga kultuuritaust. Pange tähele, kui hästi tuleb ta toime selliste igapäevaste ja absoluutselt ebahuvitavate motiivide käsitlemisega nagu tühjad, remondijärgus seisvad toad ja ruumid, kus ta ise või keegi mees, kelles tunneme ära Neeme Külma, askeldab. Pildid on omavahel seotud jutustuseks, milles sündmustik kerib ennast ambitsioonikate võrdlusteni teatrikogemusega. Kunstnik hoiab vaatajat peos, kuid ta ei tee oma võitu endale sugugi kergeks.

Vaatamata sellele, et Alice Kase teemad ei paku mingit põnevamat sorti informatsiooni ja suurt rõhku pannakse ruumis olemise või korrastamisega seotud tegevuste kirjeldusele, on nad coolid. Dekonstruktsioonist huvitatud kunstnikuna saavutab ta tulemuse, minimaliseerides võimalusterohkust enda käeulatuses. Ruumi kujutades paneb ta romantilise ruumipoeetika sordiini alla ja kõletab tühje kõledaid tube või metaruume, kus must blokk on vastakuti valgega. Kõik me nõustuksime vaatajana, et valides pildi teemaks remondile viitavad tegevused, võetakse vaatamiselt nauding. Remont või toa tühjendamine röövib ruumilt identiteedi, lamestab seda anonüümsuseni, mis tekitab vaatajas protestiga segunevat ängistust.

Kuid intiimsest maaliformaadist avaramatele ja sotsiaalsematele teatrilavadele siirdudes näeme samasugust lageda ruumi eelistamist. Tavaarusaamisele vastukäivalt puhkevad anonüümses keskkonnas õitsele alltekstid, millega võiks haakuda luuleread: Me tuba on hele. / Seal antakse turmtuld.

Alice Kase 2008. aastal vormistatud maalisuuna realism ulatub sürreaalsuseni. Kui esmane reaalsustasand paistab silma argiste, lihtsate tegevustikega, jõuab lugu ikkagi välja metafüüsikasse. Kangelased sürrealiseeruvad pingelises muundumisprotsessis, mida antakse vaatajale edasi ilma sürrealismile iseloomulike lapsikusteta. Peata mees on ainukene otseselt sürrealistlik kujund, mis silma hakkas, kuid see kummitab kunstnikku juba koolipõlvest saadik.

Kujunditest tähtsamaks peaksin Alice Kase maalikäsitlust. Kommunikatsioon ei rajane seal niivõrd šokeerivale sündmustikule ja lapsikult ogaratele võrdlustele, vaid joonistusoskusele ning halastamatusele, millega ta värvi kohtleb.

Alice Kase maalikäsitlust võib kirjeldada mitmesuguste liiasuste kaudu. Kõige silmatorkavam on kirjelduse liiasuses, mis näeb ja registreerib viimasegi detaili. Selles on sugemeid fotolikkusest, nagu mitmetel kompositsioonivõtetel, mis liialdavad liikumisaistingutega. Alice Kask kadreerib oma pilti nagu mõni vene konstruktivist, silma torkavad ebatavalised rakursid, milles ruumid ja sündmused kaotavad oma konkreetsuse. Ekspressiivsest figuurimaalist on ta välja töötanud liikumist kinninaelutava käsitluse, mis on eriti cool, sest vaatleb inimest täiesti mittemõistvalt. See on kirjelduseks hea positsioon, kus kunstnik näeb kõike ja avaldab oma imestust. Küsiv hoiak ei lömasta vaatajat valmistõdedega ja kutsub edasi mängima.

Alice Kask hoiab vaatleja positsioonist kõrvalekaldumatult kinni ja on harvaesinevalt usaldusväärne kirjeldaja.