PRESSITEADE - Rebeka Põldsam X Anna-Stina Treumund, Naine otsib naist, kunstnik otsib kunstnikku. – II Artishoki biennaal 2.-11.09.2010 [http://www.artishokbiennale.org/?/index/annastinatreumund/rebekapoldsam/]:

Sattusin lugema artiklit küsitlusest LGB- tutvumisportaalis, kus 1000 lesbit ja geid vastasid oma suhteseisu kohta ning kuidas nad end selles seisus tunnevad. 61% vallalistest vastanutest olid väga rahul. Anna-Stina Treumund kommenteerib käesolevat näitust kirjutajatele, et Eestis on armastatu leidmine praktiliselt võimatu, viidates kaudselt väiksele rahvaarvule ning olukorrale, kus väga paljud lesbid (ja geid) on kapis ning Õiget on võimatu leida. Samamoodi oli Treumundil raske leida teisi lesbilisi või biseksuaalseid naiskunstnikke Eesti kunstiajaloost, sest kunstiteadlased ega kunstnikud ei tea neid. Kunstiteadlastele pole tegelikult midagi ette heita, huvi queerteemade vastu eksisteerib: kõige tuntuma eesti LGB-romaani „Mõru maik” on kirjutanud kunstiteadlase taustaga Hiram. Taasiseseisvumisele eelnevast ajast on praktiliselt võimatu leida informatsiooni kellegi seksuaalse(te) orientatsiooni/eelistuste/identiteedi koh- ta – isegi päevikutes ei juletud kirjutada tabu-ihadest, kuigi sõdadevahelisel perioodil oli mõnede Eesti kultuuriuurijate hinnangul suhtumine mitte- heteroseksuaalsusse või heteroseksuaalsuse alternatiividesse tolereerivam kui nõukogude perioodil, eriti kulturnikele, kes käisid hullutavas Pariisis ja Dresdenis. Nõukogude ajal oli meestevaheline penetreerimine keelatud ja naistevahelist seksi ei suudetud seaduses piisavalt selgelt kirjeldada, nii et see polnud keelatud ja võis vaid aimata, et see polnud lubatud, aga samas oli naiste seksuaalsus üleüldse marginaliseeritud – sellises kontekstis ei pruugi lesbilised kunstnikud ennast üldse lesbina nähagi.

Nõukogude aja lesbilugudest tegi Mariá Takács Ungaris hiljuti dokumentaalfilmi „Salajased aastad”, kus naised räägivad, kuidas nad üksteist leidsid, kuidas nad perekonna ja ühiskondliku olukorra (nt et saada suurem korter) survel tavaliselt abiellusid ja lapsi said (keda nad tõesti väga tahtsid) ning kuivõrd võimatu oli olla lesbi – Eesti lugu oleks ilmselt väga sarnane. Ka Mutsu oli abielus ja tal oli laps – selle põhjal ei saaks teda näha teisiti kui heteroseksuaalse naisena. Kuid Ants Hein tsiteerib ühes artiklis Mutsu päevikut: „Kunstniku jaoks on iga nooruk – nii tüdruk kui poiss – objektiks, mis temas erootilist huvi äratab.” Sellest lausest võib välja lugeda ükskõik mida, aga selge on see, et Mutsu oli graafikuna ilunautleja ning 1960. aastad olid noortekultuuri, vabameelse nooruse kultuse kulminatsioon, st seksuaalsus oli vabam kui eelneval paaril karmil kümnendil. Takácsi filmis kujutatud kontekst toetab spekuleerimisvõimalust, kuid kuna kunstnik suri 30 aastat tagasi, ei saa enam küsida kinnitust.

Treumundi looming on Mutsust väga erinev, enamasti otseselt autoportreeline. Kunstnik jälgib kaamera abil distantseerudes aastaid enda käekäiku ja jutustab oma elu lugusid. Mutsu joonistustel, millele Treumundi fotod „Üks”, „Kaks” ja „Koos” toetuvad, saavad kokku kaks sugestiivselt õrna joonega kujutatud naist, Treumund aga poseerib üksinda – ta pole leidnud endale armastatut, on vaid unistus täita tühi koht. Muidugi võib näitust, kus Treumund on asetanud enda Mutsu joonistuste nurka, vaadelda kunstnike intiimse kohtumisena, Treumund leidis Mutsu (ja armus?). Mulle meeldiks, kui Treumund jätkaks otsinguid Eesti kunstiajaloos, miks mitte nõukogude perioodis ning tooks nähtavale Eesti lesbi- ja bikunstnike „salajased aastad” tänasest perspektiivist, uute nõksudega, just nagu ta on Mutsu narratiivis leidnud viisi rääkida ka oma lugu.