KRIITIKA - Elnara Taidre X Anna-Stina Treumund, Dialoogis Marju Mutsuga. – II Artishoki biennaal 2.-11.09.2010 [http://www.artishokbiennale.org/?/index/annastinatreumund/elnarataidre/]:

Pean alustama ülestunnistusega, et mina olengi see Marju Mutsu kataloogiartikli kirjutanud kunstiteadlane, kes „ei olnud piisavalt julge“, et rõhutada homoseksuaalsuse (konkreetsemalt lesbilisuse) teemat Marju Mutsu kolmiklehes „Üks“, „Kaks“ ja „Kolm“ (1972, tušš, Eesti Kunstimuuseum). Osutus sellele, et töödes kujutatud armastajad on samast soost ja et see teeb kõnealuse seeria provokatiivseks, ei tundunud olevat piisav – kriitilise lugeja jaoks olin probleemi maha vaikinud.

Minu ülesandeks oli koostada võimalikult lai ülevaade Mutsu kunstipärandist, mis nõudis väga üldistavat käsitlust, võimaldades konkreetsete tööde puhul vaid pelgalt mainimist. Lesbilisuse, nagu ka mitme teise kitsama teema käsitlemine nõuaks põhjalikumat argumentatsiooni, kui see, mida sain tolles kontekstis endale lubada. Ülalmainitud kolmikleht oli Mutsu tööde üldmassiivi taustal pigem erandlik, pidin aga keskenduma põhitendentsidele. Ma ei kavatsenud midagi maha vaikida – aga kuna see ei olnud soolise identiteedi uurimus, ei saanud ma muutuda ideoloogiliseks: Mutsu loomingus tuleb esile terve rida erinevaid ideoloogiaid ja ühe neist eelistamine neutraalsust taotlevas ülevaates tähendaks kallutatust. Lisaks, kui oleksin arendanud võimaliku lesbilisuse teemat – kas mind oleks seekord süüdistatud selles, et topin oma nina sinna, millest midagi ei tea? Parim, mida selles olukorras teha sain, oli asja mainida (armastajad on ikka armastajad, mis iganes soost nad ei oleks) võimalikult delikaatselt, jättes otsad lahti, et kompetentsem uurija saaks neid edasi arendada.

Kuna enne Mutsu kataloogiteksti kirjutamist olin tegelenud Tõnis Vindi loominguga, tekitasid minus kõnealused Mutsu tööd eelkõige paralleeli ANK-i vaimse liidri töödega, mistõttu käsitlesingi neid Vindi mõjutuste ja Vindist erinevuse võtmes. Võib muidugi väita, et viisin taaskord naiskunstniku meeskunstniku järgija, mitte iseseisva tegija staatusesse, aga kuna Mutsu liikus just 1972. aasta paiku oma individuaalse käekirja ja teemaderingi poole, tundusid need kolm tema „küpsetest“ töödest üsna erinevat tušijoonistust eelkõige katsetusena. Peaksin samuti ütlema, et sisu poolest pean Mutsu sarja siiski kahemõtteliseks. Ma ei oska näiteks kindlalt öelda, kas tegu on lesbilisuse (homoerootilisuse) või androgüünsuse kujutamisega. Mutsu kataloogis on avaldatud kaks „Romeo ja Julia“ pealkirjaga tööd (1972, tušš), mis samuti kujutavad erootilist motiivi ja tunduvalt ekspressiivsemalt. Ka siin on armastajad väga naiselikud: pealkiri osutab küll heteroseksuaalsele paarile, kuid vaid üksikud anatoomilised detailid viitavad sellele, et üks tegelastest on androgüünne noormees. Ehkki lesbilisus ja androgüünsus mingil määral ristuvad, on androgüünsus siiski laiem nähtus – see haakub näiteks ka biseksuaalsusega. Oma töödes on Mutsu mänginud erootilise pingega nii naiste ja naiste kui naiste ja meeste vahel.

Mulle tundub, et Mutsu tööd on mitmeplaanilisemad kui kitsalt homoseksuaalsusele keskenduvad – erootiline süžee on liiga allutatud kompositsiooni formaalsetele printsiipidele, liiga väljapeetud, tõstes erootilisuse kõrval esile esteetilisi probleeme. ANK-i ringkonna üheks huviks oli sugestiivse kompositsioonilise struktuuri saavutamine, millel oleks lisaks esteetilisele ka psühholoogiline mõju. Sellisest vaatenurgast võiksid erootilised kujud olla lihtsalt üheks formaalselt elemendiks, mis omab suuremat psühholoogilist mõju ning võimaldab paremini manipuleerida vaataja tähelepanuga. Mutsu kompositsioonid, tüpaažid ja nende žestid meenutavad jaapani gravüüride visuaalset keelt: seejuures žest, mis lääne inimesele näib kramplik, võib jaapani esteetikas osutuda ülima emotsionaalse tundlikkuse väljenduseks. Oma koht ANK-i kuldajal oli ka hedonismil ning kõnealused lehed tuletavad samuti meelde aasia erootilisi ajakirju, mille esteetikaga katsetati kui alternatiivse visuaalse keelega.

Treumundi positsioon Mutsu suhtes koosneb kahest osast: esimesega võiksin põhimõtteliselt nõustuda – Mutsu kolmiktöö puudutab lesbilist armastust. Samas teise osa suhtes, mis pole küll kindlaks väiteks kujunenud, kuid kumab kunstniku kontseptsioonist läbi, oleksin ettevaatlikum: lesbilisuse käsitluse defineerimine Mutsu sarja põhieesmärgina, millest Treumund järeldab ka Mutsu enda hüpoteetilise lesbilise orientatsiooni. Kuid millegi kujutamine ei tähenda veel selleks olemist. Kolme kujutise puhtvisuaalse analüüsi pinnal paikapaneva teooriaga väljatulemine ei kujuta endast enamat intuitiivsest spekulatsioonist, kui seda ei toeta taustinfo (või on Treumundil see olemas?).

Nüüd aga Mutsu kolmiklehte taaslavastava Treumundi töö juurde: sellel on lihtne, kuid tundlik teostus, mis loob positiivi-negatiivi kasutamise kaudu kontseptuaalse erinevuse kahe seeria vahel. Tänu sellele, et üks tegelastest on kompositsioonist eemaldatud, mõjuvad need tööd taotluslikult poolikutena, kaotatud tasakaalu tagasiootavatena. Treumundi kolmiktöö on hea näide dialoogist vanema kunstiga ning sellest, kuidas samade kujutiste tähendused võivad erinevatel aegadel muutuda, liikudes vormipõhisest mängust oma seksuaalse identiteedi manifesteerimiseni. Kurvastab asjaolu, et autor võtab endale vabatahtlikult passiivsema poole rolli – ka siis, kui see puudutab naistepaari, mitte vaid igapäevaseid sotsiaalseid suhteid mõlemast soost inimestega. See on muidugi mõnevõrra (enese)irooniline žest, kommentaar Eesti situatsioonile.