KRIITIKA - Margus Tamm X Anna-Stina Treumund, Work in Progress. – II Artishoki biennaal 2.-11.09.2010 [http://www.artishokbiennale.org/?/index/annastinatreumund/margustamm/]:

Anna-Stina Treumund tõstatab nii oma fotoseeria kui võibolla enamgi veel kirjutajatele saadetud kontseptsioonitekstiga olulise teema. Nimelt queer-kunsti nappuse Eesti kaasaegsel kunstimaastikul.

Algatuseks tahaksin siiski olla mõne üldistuse suhtes pisut skeptiline. Anna-Stina Treumund võtab tõukepunktiks Marju Mutsu 2009. aastal ilmunud albumi, kust ta leiab Mutsu graafilistel lehtedel kujutatud naispaaride vahel tugevat sensuaalsust. Seda on tõesti raske mitte märgata. Kuid võibolla on siiski liialdus teha asjaolust, et kataloogis on sellest silmnähtavusest veidi kohmakalt mööda vingerdatud, üldistus, nagu oleks 21. sajandi eesti kunst täiesti heteronormatiivne, kartes sõnu „lesbi“ või „homoseksualist“ ning et „eesti kunstis justkui ei eksisteeriks lesbilisi naisi“. Siinkohal võiks märkida, et antud kataloogi koostaja, väga lugupeetud meesgraafik, esiteks ei ole kunstiteadlane ja teiseks on Marju Mutsu endine abikaasa ning ja seega võib oletada, et antud käsitlus on üsna subjektiivne. This is personal.

Kindlasti on aga tõsi, et queer-temaatikat on eesti kunstiloos küllaltki vähe käsitletud. Ma ei usu, et siin oleks põhjuseks kunstiteadlaste tabureaktsioon antud teema ees, arvan, et queer-kunsti võetaks vägagi soojalt vastu, intellektuaalsed tööriistad selle käsitlemiseks on ju olemas, queer-studies ei ole siinmailgi enam mingi uudis. Oleks ainult kunstnikke, kes teevad! Ja siin ongi probleem: diskursus on olemas ja omandatud, kuid vajalikku empiiriat napib. Seda pakkumise ja nõudluse mittekattuvust tõestab kasvõi asjaolu, et KUMU ostis ära Anna-Stina esiknäituse. „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea“ oli kahtlemata suurepärane näitus. Aga asjad lihtsalt ei käi nii. Riiklik esindusmuuseum ostab noore, veel vähetuntud kunstniku diplomitöö vaid siis, kui ikka väga-väga on vaja mingit lünka sellega täita.

Tõesti, olukord hakkas juba piinlikuks muutuma. On ju teada, et queer-temaatika on iga kaasaegse kunsti puhul must. Selle puudumine reedaks kultuurilist mahajäämust. Isegi Hiina RV, mis ei ole mingi Holland, eksole, suutis kokku panna ja mööda maailma ringlema saata esindusnäituse, kus arvestatava osa ekspositsioonist moodustasid queer-identiteete käsitlevad teosed. Kuid eesti kaasaegses kunstis on see tohutu potentsiaaliga nišš pea täitmata. Peale Lilian Mosolainenit ja Ly Lestbergi, kes mõlemad aga kuuluvad juba 90te põlvkonda, haigutab tühimik. Ning on tõesti kummaline, et nii pikka aega ei leidunud kedagi, kes oleks proovinud seda nišši täita. Jah, on veel kunstnikke, kes on gei-teemaga flirtinud – Mark Raidpere, Rauno-Thomas Moss... Härmi-Soansi kureeritud „Uuel Lainel“ võis näha ponnistusi saada näitusele vähemalt mõned kaadrid transseksuaalidest... aga ikkagi on seda väga-väga vähe.

Võin ainult spekuleerida, mis on sellise defitsiidi põhjusteks. Eesti ühiskond ei ole just ülearu tolerantne, kuid see võiks ju seda enam soodustada ühiskonna konservatiivsema osa jaoks irriteeriva teemaga tegelemist turvalisemal kunstiväljal. Võimalik, et kunstnike leigus antud temaatika suhtes tulenes taasiseseisvumisjärgses, postkoloniaalse Eesti ametlikus kaasaegses kunstis valitsenud tendentsist tegeleda eelkõige nö kõvade teemadega nagu ajalugu, sotsiaalia ja majandus, ning kui seksuaalsust käsitleti, siis samas võtmes, läbi turumajandusloogika, imago ja müügitehnikate skeemide väljatoomise kaudu. Ning vastavalt neoliberaalsele vaimule ühiskonda atomiseerida, peeti õigeks rolle ja identiteete – olgu need siis soorollid, rahvusidentiteet või peremudel – üksnes dekonstrueerida. Intiimsemat või identiteeti- konstrueerivat seksuaalsusekäsitlust peeti selles kontekstis millekski teisejärguliseks, lausa väikekodanlikuks. Suudlevad tüdrukud jäid „staarfotograafide“ ning seltskonnakroonikute pärusmaaks. Et queer-temaatika oli kunstiväljalt pagendatud meelelahutusse ja kollasesse meediasse, näiteks võiks tuua Ly Lestbergi „Pieta“ 1997 Linnagaleriis, kus autor eksponeeris homoerootilisi fotolavastusi – näitus tekitas peavoolumeedias küll üsna palju kõneainet, kuid tolleaegse, ma julgen väita, küllaltki liberaalse kohaliku kunstimaailma reaktsioon oli üleolev, näitus liigitati pigem kergekaaluliseks flirdiks kommertsi ja glämmiga kui millekski tõsiseltvõetavamaks.

Võimalik, et põhjused on ka milleski muus. Kuid fakt on, et võrreldes arenenud maadega, on queer-temaatika Eesti kaasaegses kunstis alaesindatud. Ning kuigi nüüd on uus arvestatav tegija, Anna-Stina Treumund ennast kunstnikuna üsna selgelt antud väljale positsioneerinud, võib tal seal tõesti mõnevõrra kõle ja üksildane tunduda: „Olen nähtaval, kuid lootusetult ahtas ringis“. Mida siis teha? Kust leida vajalikud kunstnikud? Kust leida vajalikud teosed?

Ja siin pakubki Anna-Stina käesoleva projektiga välja ühe võimaliku lahenduse. Esiteks, kui kaasajas napib vajalikku inimressurssi, siis miks mitte lapata kunstiajalugu ning vaadata, kellede loomingut saaks tõlgendada queer-diskursuse raames. Näiteks võtab ta Marju Mutsu graafilise seeria „Üks. Kaks. Koos“, mis kujutab kaht teineteisele lähenevat naist. Sellest tööst saab välja lugeda lesbilist sensibiilsust, seega võiks Marju Mutsu sobida. Kuid on selge, et kui nii lihtsalt, puht väliste tunnuste põhjal väljaselekteeritud tööde alusel väita, et Eesti kunstis eksisteerib varjatud kujul hulga rohkem queer-kunsti, kui me seni teadsime, siis oleks tulemus üsna kasin. Tegemist oleks üsna nõrgal alusel oleva väitega – kuivõrd näiteks võetud Marju Mutsu ei ole ennast ise kunagi queerina manifesteerinud, jääks tema sellisena käsitlemine üsna meelevaldseks, samuti oleks väga kerge niisugust, tööde välisel vaatlusel põhinevat selektsioonimeetodit viia absurdi, hakates üles loetlema kõiki teoseid, kus peal kaks naist või kaks meest või naiskunstnike, kes kujutanud naismodelle ja meeskunstnike, kes kujutanud meesmodelle jne. Kas näiteks Olev Subbi „Rahvuspargi kunstinõukogu“ aastast 1979, mis kujutab gruppi tema kaasaegseid kunstnike, eranditult kõik mehed, illustreerib tollase kunstimaailma patriarhaarsust või on see hoopis gei-sensibiilne?

Lisaks peituks siin mõningane oht luua kunstimaailma sisse mingid „vähemuste“ getod, ja isegi kui need saaksid olema privilegeeritud ja turvatud, ei erineks säärane vägivaldne sissesulgemispraktika olemuselt kuigi palju ksenofoobsetest väljasulgemispraktikatest ning stigmatiseerimisest.

Treumundi lahendus on aga läbimõeldum ja püstitab soovitud käsitluseks tugevama aluse – ta ei piirdu Marju Mutsu vaimu väljakutsumisega, vaid loob Marju Mutsu graafilisele seeriale teisiku, mis aga on juba täiesti selgelt manifesteeritud. Nii saab Mutsu looming parafraseerimistehte kaudu queer-diskursusesse haaratud, vältides samas küsitavusi, mis võiksid tekkida Mutsu piiritlemisel queer-kunstnikuna. Sellise operatsiooni produktiivsus on silmapais- tev – vaid kolme foto abil loob Treumund tervelt kuuest teosest koosneva queer-identiteeti käsitleva seeria, mis laiub üle kolme aastakümne ning ulatub otsapidi Eesti kunstiajaloo krestomaatiasse. Diskursusele lisandub nii kaalu kui ajalist mõõdet.

Kokkuvõttes: Anna-Stina Treumundi suhestumine Marju Mutsu loominguga on esteetiliselt nauditav, eriti teravmeelseks teeb tema fotoseeria aga selles peituv ökonoomiline mudel, mis näitlikustab, kuidas väga piiratud ressursside juures täita suuri kunstiloolisi tühimikke.