INTERVJUU - Kadri Karro. Käskude ja keeldude vahel ehk lesbiline pilk kunstis. – Eesti Ekspress 13.10.2012

Kadri Karro kohtus fotokunstnik Anna-Stina Treumundiga, et rääkida naistest, kunstist ja naistest kunstis. 

Ma ei tohi olla nõrk.
Ma ei tohi unistada.
Ma ei tohi karta.
Ma ei tohi üleliia nutta.
Ma ei tohi olla kriitiline.
Ma pean edukalt kooli lõpetama.
Ma pean raha teenima.
Ma pean osalema vähemalt neljal näitusel aastas.
Ma pean enda välimuse eest hoolitsema.
Ma pean vähemalt ühe lapse sünnitama.

Kui ma mõtlen kunstnik Anna-Stina Treumundi (30) peale, siis tulevad mulle kohe pähe need tasasel häälel manatud laused. Need on pärit tema videost “Printsessi päevikud” (2008). Kümme käsku. Mitte ainult Anna-Stinale, vaid inimesele,ühiskonna liikmele, “väärtuslikule” kodanikule. Olete kuulnud neid? Olete püüelnud ja punnitanud neist vähemalt mõne poole? Ei ole? Valetate.

“Printsessi päevikud” oli ka osa Anna-Stina 2010. aasta näitusest “Sina, mina ja kõik, keda me ei tea”, mille Kumu kunstimuuseum ära ostis. Ja kunstnik ning kunstikriitik Margus Tamm kirjutas selle kohta toona: ““Sina, mina ja kõik, keda me ei tea” oli kahtlemata suurepärane näitus. Aga asjad lihtsalt ei käi nii. Riiklik esindusmuuseum ostab noore, veel vähetuntud kunstniku diplomitöö vaid siis, kui ikka väga-väga on vaja mingit lünka sellega täita.” See lünk on queer-kunst. Anna-Stina ei varja, et armastab naisi. See on tema elu ja tema kunst.

Kohtume vihmasel ja tuulisel oktoobripäeval F-hoones. Anna-Stina on pikk ja sale, tema suurte silmade uudishimulik, kohati arglik pilk eksib pidevalt minult teistele, ta reageerib igale valjemale helile, taldrikuklirinale ja lusika kukkumisele. Erk nagu hirv metsas. Ma olen kohtunud paljude kunstnikega ja esitanud neile palju küsimusi, aga ma ei ole neilt kunagi saanud vastuseid, mille peale mu ihukarvad püsti tõuseksid. Eks ükskord pidi ka see päev tulema.

Anna-Stina veeretab peos läikivat kastanimuna. Sätib oma lühikesi blondiks värvitud juukseid kõrva taha. Tema vasaku käe sõrmele, milles abieluinimesed kannavad abielusõrmust, on tätoveeritud punane kukk. Meie jutt on pikitud pausidest.

“Lilli, Reed, Frieda, Sabiene, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari”

Esmaspäeval avas Anna-Stina Draakoni galeriis oma isikunäituse “Lilli, Reed, Frieda, Sabiene, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari”. “Olen loonud seitse kohalikku lugu, mida juhivad ebatraditsioonilised naised läbi 19.–20. sajandi. On naisi, kes olid ebakonventsionaalsed, kuna armastasid teist naist ja ei varjanud seda, samuti neid, kes eneseväljendusvõimaluste ja suurema vabaduse nimel keeldusid elamast sellises naiserollis, mida ühiskond neilt ootas,” sedastab kunstnik näituse pressiteates. Anna-Stina valmistas näitust poolteist aastat ette, pildistama hakkas aga alles augustis. “Ma ei suutnud varem, mingi blokk oli peal. Ma ei oska teisi pildistada. Ja see näitus eeldas, et ma pildistan teisi ka, mitte ainult ennast. Suhtlemine on minu jaoks väga raske,” räägib enesekriitiline Anna-Stina, kes teatas mulle kohtudes kohe, et talle ei meeldi rääkida, et ta ei ole verbaalne inimene. Ehmun korraks, kuid minut minuti järel veendun, et isegi kui see Anna-Stinale ei meeldi, teeb ta seda siiski. Räägib.

Sellest, kuidas on uurinud lesbilist ajalugu, otsinud ürikutest märkmeid naiste kohta, kes elasid meestena, kes ei tahtnud alluda ühiskondlikele normidele, naistest, kes elasid naistega. Et seda kõike leidub meie kirjakultuuris väga vähe. Et meil pole oma Virginia Woolfi või Gertrude Steini, vähe sellest – pole peaaegu üldse naisi, kelle kohta oleks selliseid fakte teada. “See kõik tekitas minus kodutu ja juurtetu tunde. Et ma lihtsalt hulbin kuskil. Nagu immigrant, kes on põgenenud oma koduriigist, on täiesti võõras keskkonnas ja kellel ei ole mitte kedagi,” räägib kunstnik. Ta räägib lesbilisest kogukonnast ja sellest, et nad tahavad neid lugusid leida ja üles kirjutada peamiselt ühel põhjusel: “Tahame näidata, et see ei ole mingi Läänest imporditud seksuaalsus, et see on olnud kogu aeg osa kultuurist, aga seda pole lihtsalt üles kirjutatud. Ega keegi ei taha ju oma eraelust rääkida.”

Perekond

Anna-Stina ütleb veendunult, et kogukond on tema jaoks palju olulisem ja tugevam perekond kui tema bioloogiline pere. “Ma unistan, et mul poleks isa.” Kuidas, küsin ma, arvates, et kuulsin midagi valesti. “Isa surmast unistan,” ütleb naine. Olen sõnatu. “Ta on alkohoolik ja käib meil kodus joomas. Eile just panime ta laeva peale ära. Ja ta muutub vägivaldseks, mitte küll meie vastu, aga lõhub kodus mööblit. Mu vanemad elavad Soomes, aga isa käib siin joomas. Iga kuu nädala kaupa,” jutustab Anna-Stina kiretult. Ta räägib, kuidas sai just endale uue korteri, kolib kodunt ära, et mitte selle olukorraga kokku puutuda. Räägib oma kahest õest ja sellest, kuidas ema ja isa abielu kestis kolmkümmend aastat ja lahutus jõustus alles eelmise aasta jõulude paiku. “Kolmkümmend aastat. Nad oleks võinud seda kohe teha. Meie, kolm tütart, pidime kogu aeg selle sees olema. Ema ei mõelnud kunagi meie peale – meie olime ju sundolukorras ega saanud valida. Ei saanud öelda, et nii, me oleme lapsed, läheme nüüd ära ja otsime endale parema isa. Või teised vanemad. Ema vaatas asju ainult enda seisukohast, et tema, vaene naine, peab sellise mehega elama.” Uurin Anna-Stinalt, kuidas ta vanemad tema elustiili suhtuvad. “Lõpuks aktsepteerisid. Neil läks aastaid aega. Aga minu jaoks ei olnud oluline, mis nad arvavad. See on minu elu ja mina olen sellega rahul. See ei ole minu valik, see lihtsalt on niimoodi.” Anna-Stina asub õige pea koos kahe kassi, Roberti ja Juliaga uude korterisse elama. Ta tunnistab, et ei oska suhtes olla, et on liiga kriitiline, nii enda kui teiste suhtes, aga: “Kui armuksin, oleks tore. Eile (4. oktoobril – autor) vist peaaegu juba armusin.”

Bakalaureus, magister, doktor

Anna-Stina fotograafiaõpingud olid paljuski ajendatud Mark Raidpere 1997. aastal valminud väga isiklikust fotoseeriast “Io”. Naine lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna, 2010.aastal kaitses fotograafia erialal magistrikraadi EKAs. Vahepeal ka õppejõu ametit proovinud kunstnik on nüüd Kunstiakadeemia doktoriõppes. Tema doktoritöö algne pealkiri on “Lesbiline pilk – queer, freak ja intersektsionaalne uurimus kultuuris”. Osaks tema tööst on uurida kohustuslikku kirjandust, nii enda kui oma sõprade kooliajast – millised karakterid on meelde jäänud, kellega sooviti samastuda. “Väga vähe on naiskirjandust, välja arvatud lastele. Algklassides loetakse palju naisautoreid, ja siis sealt edasi on peaaegu kõik autorid mehed. Ja tugevaid naiskaraktereid on kahjuks väga vähe,” räägib kunstnik. Doktoritööga seostub ka Anna-Stina järgmine isikunäitus “Eeskujud”. Aga kes teda ennast inspireerivad? Millised Eesti naised on kunstnikule eeskujuks? “Maike Lond, kelle “Postuganda” projekt mulle väga meeldis. Eha Komissarov on väga äge naine. Marju Lauristin. Siis muidugi Katrin Kivimaa, kelle süstemaatilisust ma imetlen,” loetleb naine. Eelmisel aastal oli kunstnik praktikal Rootsis Linköpingi ülikoolis, kus Redi Koobak kirjutab oma soouuringute doktoritööd Anna-Stina autoportreedest.

“Nad alustasid sel aastal Linköpingi ülikoolis soouuringute magistriõpinguid virtuaalselt, neti kaudu. Hakkan seal alates novembrist õppima, tahan oma kirjutamisoskust ja sõnavara parandada.”

Ladyfest

Pärast magistriõpinguid EKAs hakkas Anna-Stina koos mõttekaaslastega korraldama Ladyfesti-nimelist üritust, mittetulunduslikku festivali, mille eesmärk on tõsta esile ja väärtustada eri kultuurivaldkondades tegutsevate naiste loomingut. Alates 2000. aastast on Ladyfest toimunud mitmel pool maailmas, Eestis toimus esimene 2011. aasta märtsis. “Ma kujutasin ette, et nüüd ma muudan terve Eesti feministlikumaks. Õnneks on mul sõbrannasid, kes tulid selle ürituse-mõttega kaasa.” Filmiseansid, vestlusringid, õpitoad, kontserdid, performance’id. Kaks Ladyfesti on toimunud, aga… Anna-Stina tunnistab, et on nüüdseks natuke väsinud. “95% energiast läheb selle peale, kust rahastust saada. Kava kokkupanemisega läheb võib-olla kümme minutit.” Ta räägib, et inimesi käib üritustel vähe, ja möönab, et võib-olla nad (korraldustoimkond koosseisus Anna-Stina, Brigitta Davidjants, Dagmar Kase, Aet Kuusik) ei oska üritust piisavalt reklaamida ja müüa. “Aga midagi peab ju tegema. Ma tahaks, et kaoks see arusaam, et kui tuled meie üritusele, siis järelikult oled feminist ja lesbi ja ei raseeri ennast ja vihkad mehi,” loetleb Anna-Stina. Sama, Ladyfesti korraldav seltskond käib koos ka feministlike ja queer-teoreetiliste tekstide lugemisele keskendunud lugemisgrupis “Virginia Woolfi me ei karda!”.

“Mul on lihtsalt nii palju tegemist praegu,” ütleb Anna-Stina. Juba 20. oktoobril avatakse Gotlandil Visby muuseumis näitus “The Girls Next Door”, kus ka Anna-Stina videotööd ja fotod väljas, lisaks näiteks Marge Monko ja Liina Siibi loomingule. “Näituse pealkiri on küll väga patroneeriv,” kritiseerib kunstnik. ““The Girls Next Door”. Filmides on ju ka sageli nii, et mehed ütlevad samavanustele naistele woman asemel girl. Nii alandav. Nagu ka otsaette suudlemine.” Anna-Stinal on selged arusaamad sellest, kuidas asjad peavad olema, milliseid sõnu kasutada, milliseid mitte. “Paar aastat tagasi vihastasin “Erinevus rikastab”-konverentsil ühe sinu kolleegi peale, kes väitis, et keegi ei taha nendega (ajakirjandusega – autor) rääkida. Ja siis ma ütlesin, et kas te üldse olete otsinud inimesi. See ei ole niimoodi, et lähed tänavale ja näed esimest inimest, kes võib-olla on homo, ja küsid, et kas ta tahab oma elust rääkida. See ei käi niimoodi. Tuleb ikka vaeva näha,” ägestub naine. “See on totaalne ignorantsus,” jätkab Anna-Stina ja peab pika pausi. “Me ei usalda ajakirjanikke. Sõnavara, mida nad kasutavad, on endiselt sama, mis ta oli 90ndatel. Et homoseksuaalsus on meie valik. Et miks me välja ei tule. Aga meil ei ole turvaline – miks me peaksime? Eesmärk ei ole see, et me oleksime kõik nähtaval, et kogu aeg toimuksid paraadid. Eesmärk on see, et me oleme osa ühiskonnast nagu kõik teised. ”

Elukeskkonnast

Anna-Stina räägib omasugustest, kes on oma sättumuse pärast peksa saanud, geimeestest, kelle seas on tõsiseks probleemiks alkoholism. “Kohtusin hiljuti ühe tüdrukuga, kes ei ole hetero. Ja ta rääkis, et ta sai Tartus ükskord lihtsalt peksa. Oli seltskonnas, selja taha ilmusid purjus skinhead’id ja üks lihtsalt virutas talle. Tal oli lühike soeng – nii et mõnikord piisab lihtsalt juukselõikusest.” Kunstnik on käinud konverentsidel, mida on korraldatud kampaania “Erinevus rikastab” raames, ja ütleb, et on alati olnud väga pettunud, et enamjaolt on kutsutud esinema inimesed, kes on heteroseksuaalsed. “Ja nad esindavad meid ja räägivad meie eludest. Kuidas nad saavad öelda, et me peame välja tulema ja meil on tegelikult kõik hästi? Kas nad on ise kunagi olnud selles situatsioonis, kus sulle sülitatakse tänaval näkku sellepärast, et keegi arvab, et sa armastad kedagi, keda sa ei tohiks armastada? Ja et sa ei ole piisavalt head keppi saanud, mis on paljude meeste põhiline argument lesbidest rääkides.” Anna-Stina kunagine tüdruksõber tegi enesetapu. Ta teab paljusid tüdrukuid, kes ennast lõiguvad. “X-baaris näeb tihti mehi, kes joovad ennast täis ja otsivad endiselt üheöösuhteid. Ja kuigi homoseksuaalsus ei ole enam seaduse silmis karistatav, on neile ikka sisse jäänud, et see, mida nad teevad, on keelatud.”

1. oktoobril lugesin uudistest Eesti Kirikute Nõukogu poolt justiitsministrile saadetud kirjast, kus seisis: “Kirikute nõukogu leiab, korrates juba varem väljendatud seisukohta, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida.”

*
Anna-Stina ruttab Tartu rongile. Kolme tunni pärast toimub tema artist talk Tartu Kunstimuuseumis, kus näitusel “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” on väljas tema video “Luuser” (2011). Lugu Peetrist, kellel on kolm last kolme eri naisega, kes vihkab immigrante ja pedesid, kes arvab, et tõeline mees vihkab kõike, mis on temast erinev. Ma jään Telliskivi keskusesse fotomessile, vaatan Anna-Stina värskeid töid ja kuulan, kuidas laest tilgub vesi näitusesaali põrandale. Võtab aega, enne kui vesi kivist läbi läheb.