KRIITIKA - Andreas Trossek. Jõuetuse sümfoonia ehk Väikeste inimeste aeg. KUNST.EE 2010, 3-4, 78–79

I’d like nothing more to do
Than to watch the desperation on your face
Jim O’Rourke, “Get A Room” (2001)

September 2010, Tallinn. Mõningaid sesoonseid märkmeid. Tõusvad trendid: sotsiaaltagatised, emigratsioon, seksuaalvähemused, Sõpruse kino, Michel Houellebecq, Toyota, metakunst, raudbetoon, lateksrõivad, sülearvutid, budism, Lady Gaga, institutsioonikriitika institutsioonides töötavate inimeste poolt, kel on liiga palju vaba aega (vt ka institutsioonikriitika institutsioonikriitika pärast). Langevad trendid: konverteerimistasud, natsionalism, Solarise kultuurikeskus, Michel Foucault, Honda, kunstimaailma telgitaguseid paljastav kunst, küprokseinad, blogid, CD-d, Arnold Schwarzenegger, islam, institutsioonikriitika inimestelt, keda ükski institutsioon tööle võtta ei julgeks (vt ka igavene praktikant, hipiinfantilism, uusboheemlus). Stabiilsed trendid: Kultuurkapital, identiteet (vt ka mina ja maailm), iPhone, Rotermanni kvartal, Michel de Certeau, Nick Hornby, Mercedes-Benz, ripplaed, vinüülplaadikogud, finantsmaailma telgitaguseid paljastav kunst, teksad, Facebook, kabala, Madonna, institutsioonikriitika kuuekümnendate põlvkonna radikaalide võtmes (vt ka kestev klassika, püsiväärtused, parimad stiilinäited).

September 2010, Tallinn. Ühtlasi on kolmekümnendates eluaastates eesti-ungari kunstnik Dénes Farkas kokku pannud näituse, millest õhkub jõuetut ähvardust, et see jääb viimaseks. Teeme intervjuu nädalalehte Sirp, mida annab välja sama kirjastus, mis ka käesolevat ajakirja. Inspireerituna kunstniku ühest varasemast kakskeelsest ja agressiivsest näitusepealkirjast panen intervjuu pealkirjaks “Elu võimalikkusest pärast surma, ehk Get The Fuck Down Off Of My Obstacle”, aga see ingliskeelne viide Stanley Kubrickule ei mahu vist Sirbi esikaanele ära. Igal juhul on kurvameelse rokkstaari ilmega Dénesi paraadportree kõrval vaid milankunderalik pealkiri “Elu võimalikkusest pärast surma”, ja parem ongi, võõrkeelsed obstsöönsused mõjunuks ehk liiga pubekalikult ja wannabe’lt. Saan usutluse ajendil esitada rea küsimusi, mis olid tekkinud Tallinna Linnagaleriis lähiaastatel aset leidnud Dénes Farkase isikunäitustel “ideaalne-totaalne” (2007. aastal koos Neeme Külmaga) ja “How The Fuck Are You Tonight ehk Kuidas sul siis täna läheb?” (2009. aastal), mis on tagasivaates kahtlemata üks tugevamaid Farkase esinemisi üldse.

Kõigepealt, milline on teoste teostuslik-tehniline pool? Vastus on mõnevõrra keeruline: Farkas nimelt fotografeerib ühes ja samas valgustuse ja värvigamma režiimis oma toole, laudu, diivaneid jmt inimtekkelisi asju kujutavaid pabermakette. Ta nokitseb ise need väikesed paberist mudelikesed valmis, loob neist ruumilise misanstseeni, aga see on alles protsessi algus ja ka fotografeerimine ning teose pealkirja või juhtsõna lisamine ei tähenda veel lõppu. Näiteks 2007. aasta isiknäitusele toob ta puidust euroalused, kuhu kallab peale sadade lehtede kaupa A4-formaadis täisprinditud pabereid – need krüptilis-kriitiliste sõnumitega “lendlehed” on ühtlasi publikule kaasavõtmiseks mõeldud “kunstiteosed”. Sama pabermaketi või mudeli motiivi leiame ka 2009. aasta isiknäitusel galeriiseinale kinnitatud pisikestelt polaroidimõõtu fotodelt, mille vorm genereerib “kohesust”, vastandina mudelite sümboolika kaudu viidatavate ruumide “ajatusele”. Edasi jõuame mitmel pool eksponeeritud suurte valguskastideni, mis sama pabermaketi motiiviga mängivad, ja viimaks ka “tühjade” kaantega raamatuni 2010. aasta isiknäitusel, millest leiame selgituse “first revised edition”. Üks ring näib olevat sulgunud.

Tore, aga mida see kõik ikkagi tähendab? Farkas on ühe oma foto allkirjana kasutanud kahtlemata kõige tuntumat võtmetsitaati Martin Scorsese “Taksojuhist” (Taxi Driver, 1977). Millegipärast näib siiski, et üks teine hästi tuntud Hollywoodi “poistefilm” sobiks hulga asjakohasemalt sättima taustameeleolu, et süveneda kunstniku viimaste aastate fotoinstallatsioonidesse. Pean silmas igasugust trendi- ja tarbimisühiskonna kriitikat ja ajuvabade rusikavõitluste akrobaatikat kokku segavat blockbuster’it “Kaklusklubi” (Fight Club, 1999), mille tegevus toimub lühidalt öeldes justkui mingi revolutsioonieelse maailma ootuses ja terve film on tagasivaade kõikvõimalikele ettevalmistavatele protsessidele. Sest ka Farkase isikunäitus “Lets play ehk Mäng on läbi” näib vaatajalt eeldavat sedasama retrospektiivset pilku: Hobusepea galerii ülemise tasandi oli kunstnik täitnud oma fotoraamatuga, odava mustvalge trükisega, mille sisu võttis kokku väga suure osa sellest materjalist, millega Farkas viimased neli-viis aastat Eesti kunstiväljal on tegelenud. Vaataja võis raamatukese soovi korral kaasa haarata, see oli ühe etapi “vahekokkuvõte”, nagu kunstnik ise näituseplaani kirjeldab. Aga samas ei olnud see klassikaline, kuraatoritekstide ja/või kunstnikupoolse deklaratsiooniga varustatud kataloog, mis fikseerinuks Farkase retseptsioonimaatriksi, loetlenuks üles tema saavutused ja staatuse, sõnastanuks tema kunstnikupositsiooni mõne laiema mõttevoolu järellainetuses jne. Siin ei ole mingit verbaliseeritud lahendust, ainult aimatav vihje, et see kõik on vaid osa ühest suuremast, salakavalamast ja oma olemuselt kehtivat hegemooniat söövitada üritavast arenguahelast. Dénes Farkas oli ja on mingis mõttes jätkuvalt “tumm” kunstnik, kelle teostekehandist võib välja lugeda kriitilise kontseptualismi ja postminimalismi traditsiooni kõrval veel kaalukamatki “ismi”, s.o nihilismi. Vaid varjatud raev ja jõuetus, teotahe muutusteks ja sellega konflikti sattuv arusaam vastutegevuse tulutusest, väikeste inimeste igavene allajäämine ühiskondlikele struktuuridele, mis on neist suuremad ja võimsamad ning mis “saavad alati olema”. Need valguskastid – these are not bloody exit signs, tõepoolest.