KRIITIKA - Elena Šmakova. Kinnine kohus. KUNST.EE 2009, 1–2, 62

“Otse meie silme all läheb maailm aina ühetaolisemaks. ... Inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu. ... Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore.”

Michel Houellebecq*

Dénes Farkas, kas ta tahab seda endale tunnistada või mitte, on eksistentsialist. Nii ebamoodsalt kui see ka ei kõla aastal 2009. Farkasi eelmistele näitustele omane autoportreelisus, enesepeegelduslik esteetika ja mina-kesksus on järk-järgult asendumas ümbritseva absurdsuse vaatluse ja kaardistamisega. Kuid enese “lahti kirjutamine” ei ole Farkast viinud eeldatavate lahendusteni, vaid kogu näitust enda alla matva tõdemuseni, et väljapääs puudub. Kõigi talletatud situatsioonide ja jäädvustatud ruumides toimuvate või toimunud aimatavate suhete taga on tühjus, jäänud on vaid käitumismudelid ning tolmuvaba steriilsus. Farkas loob füüsiliselt piina tekitavas vaikuses kolmemõõtmelisi mudeleid absoluutse tühjuse tunnetamisele, üksindusele ja kõigile rollimängus osalejatele ette määratud pöördumatule läbikukkumisele. Kõik olemisele ja olemusele iseloomulik on taandatud näivuseks: tehniliseks, konstrueerituks ja enese jõuetust tajuvaks.

J. G. Ballard on kirjutanud, et maailmas, kus valitsevad fiktsioonid ja elatakse novellides ning kus osatäitjate rollid on juba välja jagatud, ei ole vaja luua olemasolevat – fiktsiooni –, vaid produtseerida puuduvat, st reaalsust. Farkasi loodavas reaalsuses ei ole tähtis situatsioon ega selle toimumise aeg, vaid toimimise mehhaanika. Puudub usk siduvasse süsteemi, vajadusesse valida pooli, võtta seisukohti. See ei ole pessimism, mis toidab Farkasi loodavaid mikroreaalsusi, vaid teatav ükskõiksus, nõutus ja abitus, segatuna poeetilise melanhooliaga. Situatsioonide ja suhete lõpetamatus, lahenduste äralibisemine ning nende leidmise edasilükkamine on vormitud ebakindlaks maastikuks. Farkas istub põleval toolil, kuid on jõudmas äratundmiseni, et elamise poeesia võib peituda totaalses, ilma väljapääsuta tühisuses. Hell is other people.

---
*Vt M. Houellebecq, Võitlusvälja laienemine. Tallinn: Varrak, 2005, lk 15.