KRIITIKA - Johannes Saar. Piltidest sõnadeks. KUNST.EE 2012, 4

Dénes Farkas Alvar Aalto pimedamal poolel – Johannes Saare jõulukaart Rovaniemist.

 

1995. aastal avati Tallinna Kunstihoone peale suuremaid taastamistöid uuesti publikule näituseprojektiga "Ruumi naasmine" George Steinmannilt. See seisnes ei milleski muus kui ruumis endas, mis oli ärganud uuele säravale elule iseenda viimseni viimistletud oludes. Kuuajase lahtioleku järel võttis "tavapärane" näitusetegevus järje üle, viidates vaid aeg-ajalt enda toimumiskohale kui Eesti kunstimaailma viimsele piirile ja perimeetrile, mõningase reservatsiooniga muidugi.

2012. aastal lõpetab Napa galerii Rovaniemis näitusetegevuse Jorma Etontie'l asuvates ruumides, Alvar Aalto projekteeritud avaliku raamatukogu nurgatoas. Hüvastijätuetendus tuleb Dénes Farkasilt, kes pakub publikule kvaasi-kujutisi ruumist endast, ülendades selle näituse teemaks. Diametraalne sümmeetria Tallinna kaasusega on pealetükkiv, ometi ka veidi eksitav. Lõppude lõpuks kuulutati neil päevil Tallinnas, kaugetel üheksakümnendatel, uut tulevikku, tõotati paremat elu kui mitte kogu lihtrahvale, siis osale kunstnikest kindlasti. Farkasi nüüdne näitus "Kuvista sanoin" (Piltidest sõnadeks) Rovaniemis lahustab aga näituseruumi õõnsaks, küsitavaks ja üürikeseks miraažiks, mis kipub vaatajate silmist hajuma, juhul muidugi, kui leidub mõni tunnistajast silmapaar. George Steinmanni projekt ei tõmmanud ligi laia publikut, ehkki ta tagastas neile tunnetuse vältimatu mõõdupuu – ruumi. Kas võime loota, et Dénes Farkasit, kes kandib tuttavaid tubaseid vaateid kõledateks ja lohututeks atollisaarteks, tervitatakse ülistava kriitikaga? Vaevalt küll, mina selle peale kihla ei veaks. Põhjamaine modernism oli üdini kargeks ja kalgiks tardunud juba enne Farkasi saabumist. Riisudes sellelt tardkivimilt viimasegi ülesehitava sisu ei ole võimalik uusi sõpru leida, oletan ma. Ehkki polaaröö teeb ainesega sedasama – uputab selle kahtluse varjudesse.

Nicolas Bourriaud mainib "tagasipöördumist juba toodetud vormide juurde" oma arutlustes postproduktsiooni mõiste üle. Temalt saame ka teada, et Dénes Farkas pole esimene, kes "raamib üle" Alvar Aalto pärandit. Jorge Pardo heitis viimasele Kariibi mere valgust ja rütme juba tosinajagu aastaid tagasi. Ta on üks neist, kes artefaktide ülepakkumise aegu reageerivad nende taasleiutamisega uutes narratiivides: "Kui kunstnikud leiavad objektides ainest, mis juba ringleb kultuuriturul, omandab kunstitaies käsikirja väärtuse: "kui näidendeist saab vorm"-tähenduses", võtab Bourriaud kokku.

Ometi satub Farkase hommaaž ruumile Rovaniemis sulgemise konteksti, mis kirjutab tema teosed üle palju mastaapsema melanhoolia ja isegi meeleheitega, kui käsikirjas seisab. Mis omakorda toob mind mu isikliku ajendini kureerida Dénes Farkasi näitust Rovaniemis. Ma ei tea, kas see tuleneb Rovaniemi traagilisest saatusest Teises maailmasõjas või Alvar Aalto sõjajärgse uljusega projekteeritud modernistlikust linnaruumist, ent kaotuse meeleolud ja moodsa hüve nostalgia ekslevad Rovaniemi linnatänaval samamoodi nagu Dénes Farkase teostes, teineteist kordamööda üle trumbates. Ja ma suudan neid vaevu eristada; linn, mis on traagiliselt ilma jäänud oma ajaloolistest kihistustest ja modernistlikust kuraasist, on uppunud Dénes Farkase tööde valitsevasse meeleollu – vaikelu melanhoolia, natüürmordi melanhoolia, surnud looduse melanhoolia, võttes sõnasõnalise tõlke prantsuse keelest. Nii linn kui taies kiirgavad kellegi teise unenäoks moondunud maastiku kurbust, elanikest hüljatud ja halastamatust katkestusest rüüstatud hajusa vahemaailma raugust.

 

"Kuvista sanoin" osutab sellele siirdele hästituntud samanimelise Soome fotoajakirja Kuvista sanoin tekstikorpuse lõhkamisega kildudeks, Farkase enda fotode pildiallkirjadeks, just nagu täites seal haigutava tähendusetühimiku, või täpsemalt – ravides kustutamata janu tähenduse järele kirjutatud platseeboga. Lahates mainitud fototeemalist tekstikorpust kaleidoskoopiliselt hõljuvateks lauseteks, mis kummati on alati ankurdatud Napa galerii interjöörivaate külge, loob Farkas viimasest kõikvõimsa tähistaja – semiootilise keerise, mis on võimeline neelama ja kiirgama vähemalt kõike seda, mis iial fotograafia kohta on soome keeles öeldud. Et aga Kuvista sanoin oli lõppeks rahvusvahelise mastaabiga ajakiri, võime oletada, et kõnealune memoriaal sõnadele Napa galeriis on pühendatud suuremale kultuuriareenile, mis kunagi toetus ühisele veendumusele, et just keele kaudu võib asju sõnastada, nendest aru saada ning vahendada. Nüüd, "kultuuri kirbuturul" (Bourriaud), lebab kogu see kommunikatsiooniajastu second hand müügilettidel oodates järjekordsetbricoleur'i, kes painutab ja sepistab pärandit vastavalt oma vajadustele. Ja saabubki oodatud õnn – tsentraalperspektiiv koondub Napa galeriis, kõiki lugusid jutustatakse siin ja kõik loksub oma kohale, mis kunagi saadi kellegi teise käest.

Game on.