KRIITIKA - Ave randviir, Ene-Liis Semperi pingestatud mõtlused. – Eesti Päevaleht 7.10.2006

Video-, installatsiooni- ja teatrikunstniku Ene-Liis Semperi suurel isikunäitusel Tallinna kunstihoones on peale ühe, 2004. aastal valminud video, väljas täiesti uued tööd. Neid tutvustab Ave Randviir.

Isegi ootamatu on järele mõelda ja avastada, et Semperi viimane personaalnäitus Eestis toimus täpselt neissamades ruumides terve mini-igaviku tagasi – 2002. aastal. Semper on kogu aeg olemas olnud, kuigi viimastel aastatel mitte videotegijana, vaid teatri NO99 kunstniku ja lavastajana.

Teatud mõttes saab Semperi uut video- ja installatsiooninäitust vaadata kui tema pärast 2002. aastat videomeediumis pooleli jäänud teemade jätku ja edasiarendust. Või mis teatud mõt-tes? See on täiesti loogiline – nagu kõigi oma eelmiste näituste tarvis, nii on Ene-Liis Semper ju ka selle näituse jaoks teinud ettevalmistusi kogu oma eelneva elu jooksul, nagu ta ise kusagil ütles.

Kindla lavastajakäe ja teatrikunstniku ruumivaldamisrõõmuga on Semper allutanud kunstihoone saalid täielikult oma kontrollile. Nagu neli aastat tagasi, on ta ka seekord ruume ümber ehitanud, ja nagu neli aastat tagasi, on kunstihoone suuremates saalides teosed, mis on kohapeal ja/või just seal näitamiseks filmitud.

Peale selle, et tema nimetul näitusel nimetuid töid piieldes saavad Semperi loominguga kursis olijad edasi-tagasi ajarännakut teha, võiks seal viibides tegelikult tõmmata paralleele ka viimase neis saalides toimunud suure videonäitusega, milleks oli Kai Kaljo “Personaalnäitus”. Peale paari kokkulangevuse tõusevad neid võrreldes esile just erinevused, mille märkamine võib aidata näituse sisekosmosesse paremini sisse lupsata.

Valus (enese)iroonia

Nii Kai Kaljo kui ka Ene-Liis Semperi videotes on kohal absurd ja (enese)iroonia, kuid esimesel on see helge, teisel valusam. Kaljo on pigem kõrvalseisja, kes asju, inimesi ja iseennast distantsilt vaatleb, nendib ja kommenteerib, Semper on see-eest aga asjade, inimeste ja iseenda läbielaja, endast läbi laskja. Tema videotest, isegi kui neis on meditatiivne poolus, tuikab mingis vormis pea alati agressiooni. Kust see lähtub? Semperist enesest või kusagilt väljast?

Videos “Nimetu” (2004) kannab autor roosat jänesekostüümi, videoinstallatsioonis, kus ta imaginaarse rahvamassi ajujahist jälitatuna jookseb, komistab, kukub ja siis edasi pageb, on ta samuti kostümeeritud – teda katab pealaest jalatallani liibuv Arlekiini-nahk. Kas kostüüm on selleks, et luua vahekiht ja kaitsta end välismaailma eest või hoida hoopis maailma iseenda eest? Kas ja miks Semper ennast varjab?

Tema 2004. aastal valminud video algab sissejuhatava jutuga “mina olen Ene-Liis Semper ja see on minu videoteos, aga te ei näe mind siin”, kuid sama tekst võiks joosta iga tema kõnealuse näituse töö kõrval – me teame, kuigi see teadmine põhineb kohati puhtal usaldusel, et Semper esineb videokaamerale ise – me näeme ta keha, liigutusi, kuid ei näe mitte üheski videos autori nägu.

Võib-olla polegi tegu keeruliste motiividega peitusemänguga: vahest tuleb Semper lihtsalt vaatajale vastu – näotut ano-nüümset keha jälgides on kergem üldistusteni jõuda. 2002. aasta näituse arvustuses kirjutas Johannes Saar, et Semperi tööde vaatamist segab see, et ta teeb neid ise, viidates kunstniku kuvandile kollases ajakirjanduses.

Peale selle, et kunstnik on näitusel kostüümidesse “suletud”, on ta kinni ka ruumides. Taas jääb kahetimõistetavaks, kas “väljapääs” on pigem ihaldatav või kardetav. Kui Arlekiin jookseb kunstihoone saali seintel katkematut nõiaringi, millest välja murdmine näib olevat võimalik vaid välise deus ex machina sekkumise kaudu – videoprojektor tuleb välja lülitada –, siis kõige kaugemas ruumis jooksvas nimetus töös, kus Semper jätkab äraspidise ruumi teemat, näib, nagu roomaks ta mööda lage, kaamera käes. Mis paneb inimese lakke ronima? Hirm, mida hoovab eelmises, mustaks värvitud ruumis taguvast videost “Rong”? Pärast sihituna näivat ekslemist leiab kaamerasilm toast siiski väljapääsu – akna koos sellest vastu sinava tühjusega. On lahendus absoluutses lõpplahenduses?

Näituse avamisel tegi Semper performance’i, mille videosalvestust näeb praegu kunstihoones. Taas kord maskeerununa kehastas ta nukrat poolsulanud šokolaadimehikest ja suutis selles rollis – selles asendis, näotuses ja nahas vastu pidada terve tunni. Viimaks murdis ta hõbepaberist välja ja tõusis – fööniksina või kellena iganes…Ehk võib sellestki teha omad lootusrikkad järeldused.