KRIITIKA - Priit Parmakson, Erki Kasemets paneb mõtlema nii info- kui ka kunstiteadlased. – Eesti Päevaleht 15.11. 2006

Hobusepea galeriis avatud Erki Kasemetsa näitus on suur samm prügikunstist edasi.

Erki Kasemetsa näitus “Informatsioon” pakub kolme liiki infot. Galerii ülemises ruumis on seintele laiali laotatud rohelistest ja mustadest CD-plaatidest koostatud struktuur. Plaate võib selles metastaatilises moodustises olla sadu. Autor on oma infostruktuuris taotlenud korrastatust. Matemaatiline tõsiasi on, et ketta ümber saab tasapinnale tihedalt paigutada täpselt kuus sama läbimõõduga ketast, seetõttu on kujunditel tugevalt heksagonaalne, geomeetriline ilme. Konfiguratsioon, mis on levinud kõigile seintele, on suur ja visuaalselt agressiivne. Suure infostruktuuriga erilist kontakti ei teki, külm keskkond sunnib vaatajat kiiresti liikuma ekspositsiooni ülejäänud osa juurde, mis on paigutatud galerii alumisse ruumi ehk keldrisse.

Siin valitseb hoopis vabam infoõhkkond. Seinu hõredalt täitvad infostruktuurid on oluliselt väiksemad (kuus kuni üheksa ketast), pehmemad ja kontaktivõimelisemad. Need objektid on ilmselt nooremad, mõned alles embrüostaadiumis. Mitmed infostruktuurid on kasvanud ruumi mõne ehitusliku elemendi (vuugi, seinal jooksva toru, ventilatsiooniklapi) külge või muidu ruumielementidega põkkunud ja nendega kontakti asunud. See nähtus, mille kunstnik on tõenäoliselt alles näituse ülespanekul leidnud, ongi näitusel kõige intrigeerivam – kaht liiki objektide, seinal ümberpaigutatavate ketaste ja fikseeritud ruumielementide vahel tekivad päris huvitavad dialoogid.

Ülemise ruumi suure infostruktuuri rangesse digitaalsusse seguneb keldriruumis mittedigitaalsust. Võib ka öelda, et digitaalne informatsioon on tõrjunud inimmõõtmega info keldrisse. Mittedigitaalsus on ka eelduseks tööde maalilisuse tekkimisele. Väiksemates konfiguratsioonides pääseb vaataja meeltesse nii käsitsi värvitud ketaste faktuur kui ka värvide peened variatsioonid.

Info ürgsupp seinal

Positiivne esteetiline efekt, nagu inimkvaliteedid üldse, näib teabestruktuurides tekkivat ainult teatud tingimustel –  inimkäe jälg peab olema nähtav. Piir infoobjekti ja selle mittedigitaalse keskkonna vahel peab olema läbilaskevõimeline. Objektil tervikuna peab säilima suhe inimese mõõtmetega, sest inimene on ikka veel asjade mõõt.Ülakorruse karm atmosfäär on alumisele korrusele surunud ka näitusel enamiku ajast kohal viibiva kunstniku enda. Keldriruumi tagasopis kavandab ta  juba uusi infostruktuure, milleks kasutatakse külastajate abi. Seinale on loodud info ürgsupp, külastajate täisjoonistatud ketaste kogum, mida jätkuvalt täiendatakse ja segatakse.

Niisiis võime näitusel tagurpidi järjekorras näha info arengu kolme staadiumi: surnud, arengu lõpetanud, kontaktivõimetuid infokonfiguratsioone; arenemispotentsiaaliga, avatud struktuure; ning info algelementide täiesti ilma struktuurita katelt. Informatsiooniteema osutub kunstnikele raskeks pähkliks. Tavaliselt kasutatakse esimesena pähetulevat strateegiat – teabe suuremahulist koondamist. Kuid müra pluss müra annavad tulemuseks ikka müra, mitte info. Tekivad ainult massiivsuse ja müra efektid, kuid need tüütavad kiiresti. Paljusus on prügi, mitte väärteabe tunnus.

Kunstis on info mittetriviaalsed käsitlused harvad (võib nimetada Jüri Arraku või Leo Lapini mõnda viimase perioodi tõeliselt head tööd). “Infoühiskonna” tehnokraatliku utoopia suure populaarsuse tõttu Eestis vajaks informatsioon ja sellega seonduv nähtuste ring kunstnikelt palju rohkem tähelepanu, kuid mõtet on sellel ainult siis, kui mõte jõuab banaalsest strateegiast kaugemale. Näitusel võib kogeda, et info juures pole peamised mitte digitaalsus, struktuursus, korrastatus ja maht. Nendest omadustest tähtsamaks näib olevat teabeüksuse avatus, suutlikkus kontakteeruda ja keskkonnaga seostuda.

Kokkuvõttes tõsine samm edasi (ehk teoste suuruse mõttes tagasi) prügikunstist, kuhjamiskunstist, kuhu Kasemetsa varasemaid töid on liigitatud.

CV

Erki Kasemets 
sündinud 30.6.1969

Tallinna kunstiülikool 1995 (bakalaureus)
Eesti kunstiakadeemia 1996 (kunstimagister)

Isikunäitusi:

2003 “V-park”, riigikogu näitustesaal
2002 “INTERNATIONAL”, kunstihoone galerii
2002 “Pallinn”, Meistrite hoovi galerii, Tallinn
2001 “Loomulik valik”, Kilpkonna galerii, Viljandi
2000 “Episoodiline mälu”, Kunstimaja, Tartu
1996 “Aja taasringlus”, Linnagalerii, Tallinn
1994 “OOD”, rahvusraamatukogu
Konrad Mäe nimeline medal ja preemia 2002
www.tv.ee rubriigis KINO film “Erki Kasemets” (2002)

KOMMENTAAR

Erki Kasemets, “Informatsioon” võtab vastu CD-sid

Tallinnas Hobusepea galeriis on 20. novembrini käsil näituseprojekt “Informatsioon”, kus töötab vastuvõtupunkt, kuhu inimesed võivad kunstiprojekti hüvanguks tuua-annetada oma kasutatud, mittevajalikke või avariilisi, muudel puhkudel lihtsalt äravisatavaid CD-formaadis andmekandjaid.

Tegu on eksperimendiga, kuidas ja kas on Eesti inimesed võimelised reageerima sellisele näiliselt mittekasumlikule või teisiti käegakatsutavat tulu mittetõotavale ettevõtmisele. Kas ühistegevuseks ollakse valmis vaid häda- või sundolukordades ja muul ajal on esiplaanil meeleheitlik mammona krahmimine? Abstraktsemas sümbolisfääris valitseb aga üldine ükskõiksus, mida vürtsitavad vaid vastastikune nägelemine, vastutöötamine ja ühise asja nimel kokkuleppimise võimatus – meenutagem kas või vaidlusi vabaduse monumendi teemal.

Igasuguste aktsioonide korraldamisel on tähtis ka mastaap. Eesti pole oma pindalalt ja rahvaarvult just väga suur, samas ka mitte imetilluke. Ka asustustihedus on üldiselt üsna “paras”. Võiks öelda, et Eesti on just sobivalt INIMMÕÕTMELINE, ja see on fakt, mida saab arvudes väljendada tunduvalt paremini kui näiteks seda, mida teised rahvad eestlastest arvavad.

Väärikus peab säilima

Palju olulisem kui kõrgelt tasemelt väljahüütud sportlikku laadi eesmärgid ja suund tormamisele (kas on siis nii tähtis, et Eesti oleks Euroopa rikkuse-edetabelis just viiendal, mitte aga näiteks kuuendal kohal?) oleks see, kui säiliks inimmõõtmelisus ja väärikus ning ühistegevuse valmidus ka sel ajal, kui mingi välisoht eksistentsi otseselt ei ohusta. See, et tajutaks ning hinnataks iga hetke, milles elatakse, mitte ei pingutataks ohverdavalt ainult mingi abstraktse tuleviku nimel.

Kogutavatest CD-dest moodustuv tulem on üks suur kunstiteos, plaadikogu, mis jääb iseloomustama praegust ajastut ja ruumi ning inimesi. See on ühisväli ja meie infoühiskonna käesoleva etapi sümbol. CD-formaadi hiilgeajad on tasapisi vahest ka möödumas, vähemalt selles osas, mis puudutab (ise)kirjutatavaid plaate.

Tunduvalt mugavam ja kindlam on salvestada ja säilitada andmeid failidena muudel vahenditel: mälupulkadel jne. Maailmas aga kasutatakse (ja visatakse ära) igal aastal miljardeid CD-sid.

17., 18. ja 19. novembril kella 16–18 saavad huvilised Hobusepea galeriis kunstnikuga kohtuda.

REPLIIK

Ave Randviir, Erki Kasemets – kompaktne kõrvetaja

Erki Kasemetsa näitustele on alati võimalik minna lihtsalt silma puhkama, tavaliselt koosnevad need mingisugustest korduvatest korduvkasutusse jõudnud elementidest – plekkpurkidest, ülemaalitud piimapakkidest jne. Esemed näitusesaalis “löövad” vaatajat oma massiga ning moodustavad üheskoos visuaalselt efektseid rütme ja mustreid.

Värvikihiga kaetud skeemideks formeeruvaid CD-plaate võib vaataja lugeda vaid kui ornamenti, kuid sellega piirdumine oleks sama kui imetleda CD-plaadi valgustpeegeldavaid omadusi, tundmata vähimatki huvi, mis sinna peale on salvestatud.

Kasemetsa jaoks on maailm hiigellabor ning kunstnikuks olemine tähendab liitumist opereerijate ridadega, kes selle keskkonnas eksperimente korraldavad.

Tema katsed põhinevad nii induktiivsel kui ka deduktiivsel meetodil, kõigepealt on ta uurinud ja analüüsinud iseennast, et selle baasilt üldistustele minna, samas aga näib ta olevat veendumusel, et enne kui maailma kohta midagi põhjapanevat välja öelda, on vaja kokku koguda ja edasiseks töötlemiseks ära salvestada piisavalt suur kogus analüüsikõlblikku informatsiooni.

Tema salvestusvahendiks sobib iga suvaline ese – süsteemselt arhiveeritud maalingutega kaetud tühjad piimapakid või pintsak, millele ta iga päev uue nööbi on külge õmmelnud.

Näituse CD-delt on nende olemus röövitud: ei nööp ega plaat oska vastata põhiküsimusele: “Mis kujuga on fail?”