KRIITIKA - Johannes Saar, Episoodiline mälu. Kui valmis asjade galerisse toomisest sünnib kunst. – Postimees: Arter 19.02.2000

Pealkirja «Episoodiline mälu» all avanes möödunud reedel Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Erki Kasemetsa isiknäitus. Erkit on ikka popkunstnikuks peetud ning asja eest, ta loomingus ringleb ju kogu aeg tarbeasju ja olmetõdemusi.
Nädalataguses «Kultuurikajas» vihjas vanameister Albert Anni, kelle ilus klassikaline maalinäitus päev varem Kunstimaja suures galeriis avati, kindlasti muu hulgas ka Kasemetsa kunstile maja allkorrusel, kui ta kõvahäälselt kinnitas, et «valmis asjade galeriisse toomine ei ole kunst».

Kasemetsa puhul on siis sedapuhku jutuks piimapakid, mis seinte veerde laotuina ja tamiili otsas pooduina sirgeid rivisid moodustavad ning väga erineva eks-otstarbega paberitükkidest kokku kleebitud ribakardinad. Ka üks pannoo mõõtu maal armeeritud kilel on endale koha leidnud.

Maalilised väärtused

Kasemetsa kunsti tähenduse avamisel on paradoksaalselt kohane naasta maalikunsti probleemide manu. Kasemetsa puudutab see niivõrd, et ta pole ju sugugi hard-core popkunstnik, kelle ettevõtmised piirduvad olmekola lükkamisega üle galeriiläve. Ta ju maalib oma objekte ja kohati nii õilsas laadis, et nuriseda ei tohiks. Kasemets oskab hinnata maalilisi väärtusi, kuid ei huvitu maalikunstist.

Tema ja mõnede tema eakaaslaste (Mall Nukke) loomingus elavad maalilised väärtused edasi väljaspool zhanri piire. Võtkem või eelmainitud kilemaal, see on teostatud puäntillismitehnikas ning koloriidi varieerimisega pole kitsi oldud. Maalikunsti protagonistidel tekivad küsimused alles siis, kui nad üritavad hoomata kujutatut. Pilt pole ruumiline, näeme vaid tasapinnalisi kujundeid, numbreid, kuupäevi ja niisama vinjette.
Ka on traatvõre ruudustikul otsustav osa pildi struktuuris ja ilmes - teatud distantsil loob see mulje elektroonilisest tabloost, mis vilgutab kuivi andmeid. Need ketseritrikid ei sobi kindlasti ortodokssesse maalidoktriini, mille säravaks etteasteks on Albert Anni maalivalik. Anni maalib jumalikult loodust ja lilli, Kasemets urbanistlikke miraazhe ja piimapakke.

Maalib asju üle

Anni kujutab loodust, Kasemets piimapakki ei kujuta, vaid maalib selle peale. Kujutlegem kas või korraks Annit pintsliga puulehti jumestamas ja siis neid galeriisse kandmas, ta langeks kolleegide naeruks... Kasemets on aga just sellega maha saanud, looduse asemel on tal leiumaardlaks küll tsivilisatsioonijäänused aga ikkagi - ta maalib asjad üle ja toob need tuppa.

Asi ja tema kujutis lähenevad teineteisele kriitiliselt ja maalijad on kimpus tõigaga, et lühiühenduse tulemus on maaliline - maalilised väärtused kipuvad elama kauem kui klassikaline maal, ta elab uutel materjalidel. Piimapaki mõõt ei võimalda küll Anni uljast ja hoogsat pintslilööki, kuid see ei muuda asja. Meenutagem veel, et aastalõpp näitas meile Tallinna Kunstihoone galeriis näitust «Maalitud mööbel», kus koloriit õilmitses kõige erinevamatel pindadel.

Ambivalentne suhe maalikunstiga pole Kasemetsa juures siiski peamine, see on pigem laiem kunstinähtus, mis tema maailmaski jala maha saanud. Huvitavam on näituse süzhee, «episoodiline mälu», milles ilmneb eneseanalüüsi ambitsioon. Igale pakile on ju maalitud ei rohkem ega vähem kui selle valmimiskuupäev, nende sees on vildikaga kirjas ka valmimisaasta. Iga objekt on seega monument mingile hetkele minevikus, hetked on need, mis on näitusel üles rivistatud ning nende jäädvustamine ongi siin kunsti mõte.
Asi jääks põgusaks, kui ülesmaalitud hetki oleks vaid mõni. Neid on siiski sadu ning see loeb - siit, pintsli ja pastaka alt, koorub väike isiklik ajalugu. Ka kasvab siit seenioride järjekordne kiusakas küsimus: kas see fragmentaarne memuaristika on kunst? Kas me ei võiks eeldada kunstnikult mingitki sünteesi? Selgub, et enam ei, nii nagu maaliväärtused peavad ilma raamideta hakkama saama, tuleb ka tähenduste otsijail endil oma pilk galeriist kaugemale seada.

Trash! Kasemetsa kunst on suuresti rämpsust tehtud trash art, kuid tõuseb valminuna sellest ometi kõrgemale, suudab oma päritolule tagasi vaadata ja ei varja seda. Vastupidi, selle asemel et midagi muud, näiteks kaunist maastikku simuleerida, eksponeerib ta oma juhuslikku ja lahtiste otstega organismi, ekshibitsionist selline. Kildhaaval kogume me eksponeeritud paberiribadelt jälgi Kasemetsa tegevusest möödunud aastail ja meis kohub tunne kellegi Kirjutaja, Ülesmärkija pidevast kohalolust.

Elab ikka ja alati

Tema märkmed on kuidagi umbsed, mis meenutavad reaalsuse ülemaalimist. Nii saame ülestähenduste tegijast aimu vaid siis, kui ta kirjutab, ning ka siis on märke sisuks pahatihti vaid kuupäev ja kirjutamise fakt ise. Mingit lugu ei lapi siit kuidagi kokku. Katked konspektidest, purgisildid, kõvasti kleepsu, kirjed päeva jooksul suitsetatud sigarettidest, jälle kleeplint ning siis väljavõtted mõnest populaarteaduslikust traktaadist, sildikesed, sekka mõni pisike omakäeline värvistuudium jne, jne...

Nagu pisikeste päevade katkematu rutiin. Kõik see pudisev märkmelasu minevikust, mille me kunagi nostalgiat maha surudes prügikorvi pressime, on Kasemetsa maailmas hinnatuim ehitusmaterjal. Siit siis mõte, et Kasemets ei ela üks päev korraga, vaid kõigis talle antud hetkedes ikka ja alati. Öeldagu, et pole poeetiline.

===============

 

– Miks just piimapakid?

Proovisin ka sigaretipakkide ja tikutopsidega, aga see osutus üle jõu käivaks. Teen kõiki asju järjekindlalt - võibolla on see parim joon minus. Ega see tegevus vastukaja ja toetust eriti leidnud pole, tegutsesin rohkem omaette, sulgunult. Muidugi tekkis vahepeal kahtlusi, aga kahtlustele järgnes vastureaktsioon, mis tugevdas veendumust oma asja õigsuses.
Plaanin koguda nii palju piimapakke kui on elupäevi. Praegu on mul umbes 5000 pakki. Peaks tempot tõstma, et kusagile 11 000 kanti jõuda, siis oleks piimapakkide arv vastavuses elupäevade arvuga.

– Ja kõigil kuupäev peal?

Ei, kuupäevadega on vaid osa neist. Mul on ka selliseid pakke, mida olen spetsiaalselt paar aastat päikese käes pleegitanud ja teisi lihtsalt üle maalinud. Aasta lõikes pean aga arvestust ja igast päevast peaks esindaja olemas olema. Selline jakk mul juba on, kus on nii palju nööpe kui mul elupäevi. Nii et iga päev nööp ja piimapakk. See oleks huvitav tagasivaade elule, kui need kord kõik ühes koos on - päevade arv visualiseeritud kujul. Võibolla annab selline rutiinne kordus lõpuks mingi erilise valgustatuse.

– Sellise hulga piimapakkidega on vist omajagu probleeme?

Nojah, need võtavad ju palju ruumi. Kaks viimast talve on need mul olnud pööningul külma käes. Oleks hea, kui saaks pakid kellelegi hoiule anda, tasuta, aga teatud tingimustel - et saaks sinna pakke juurde tuua ja vahetevahel neid eksponeerida.

– Tegelikult olete te ju õppinud teatrikunstnik?

Sain kunstiakadeemia magistrikraadi kätte 1996. aastal ja umbes sest ajast vean ka Polügooni teatrit. 1998. aastal toimus näiteks Kloogal üritus «Liiter», seal osales kaheksa kunstnikku. Igaüks sai liitri värvi ja värvis mingi detaili vanadel majadel.

– Miks seda teatriks nimetate?

Võibolla selline asi ongi teatri olemusele kõige lähemal. Inimene saab ise osaleda nihestuse tekkes, milleni ta muidu jõuab passiivsena saalis istudes. Reaalsuse vahetus teebki selle teatriks.

– Kuid te olete ju teinud ka lavakujundusi?

Ehk tuleb nüüd Pärnu teatris üks võimalus. Muidu tegin viimati kujunduse 1996. aastal linnateatris Madis Kalmeti lavastusele «Unenägude sinine torn». Mulle on kahjuks juhtunud tükid, mida suhteliselt vähe mängitakse.

– Teie näitust on võrreldud vanameister Anni näitusega. Kuidas ise oma kunsti näete?

Anni näitus meeldis mulle väga, saan sellest keelest ka aru, mis seal on. Aga vastandada pole neid mõtet. On väga lihtne, kui leidub konkreetne asi, millega võidelda, kui hea ja paha on paigas. Võibolla on need näitused aga hoopiski sarnased, ehkki kummalgi on maalimisel ja värvikasutusel erinevad eesmärgid.

Minu kunsti võib nimetada trash artiks, sellega haakub ka sotsiaalne teema. See on nagu elukunst, pikaajaline ja subjektiivne protsess, mis peaks tooma lisaväärtuse.

Küsis Annika Koppel