KRIITIKA - Johannes Saar
Kui Flo Kasearu 2004. aastal maali õppima asus, oli maalikunst juba mineku peal. Kunstiakadeemias polnud paletile enam kohta, juba ammu kippus maalikunst välja pudenema kaasaegse kunsti diskursusest ning klassikaline maalimisviis unarusse jääma. Flo maaliõpingud said ümber 2008. aastal kollektiivse aktsiooniga, mis valas probleemi näitusevormi. Kolm maaliõpetajat, Kaido Ole, Lauri Sillak ja Tõnis Saadoja, leidsid end osalistena tema projektis T, milles neil paluti võimalikult realistlikult ja heade maalitraditsioonide vaimus kanda lõuendile kujutis pisikesest esemest, mille kunstitudeng neile dramaatilises külgvalguses modelliks sättis. Õppeklassi pedagoogiline situatsioon pöördus pea peale, õppetööst sai avalik näitus, õpilane asus õpetajatele ülesandeid jagama ning kogu ettevõtmise kese – tähenduseta lainepapist maketike – nihutas paigast harjumusliku konteksti ja võimusuhted.
Maalijat Flost ei saanudki, juba 2006/2007 oli ta veetnud aasta Berliini Kunstide Ülikoolis Rebecca Horni ateljeeklassis, kus langes valik video ja tegevuskunstide kasuks. Viimaseks oli valmidus olemas varem; juba 2005. aastal leiame ta Tallinna Kunstihoones rahvariietes seismas postamendi otsas näitusel „Elavad skulptuurid”(kur. Anders Härm), rinnal silt „Ma olen surnud”. Soovides esmalt viidata vaid surnud seisule kunstiakadeemia skulptuurikateedris, kõnetas ta ometi ka rahvuslikku identiteeti ja selle tardumist etnograafiliseks paraadiks. Kui performance 2006/2007. aastal Berliinis, Eesti saatkonna ees kordamisele läks, oli tähendusväli juba laiem ja poliitilisem – „eestlane” postamendil välisesinduse ees oli kahtlemata rohkemat kui kommentaar õppetööle akadeemias. Piirjooned saab Flo huvifookus – osatada ideoloogia ja repressiivse kuvandipoliitika toimimist mikrotasandil, argielus. Tema enda isik taandub aga peagi pildilt ning kunstipedagoogika parafraaside asemel võtavad maad sotsiaalsed probleemid nagu töötus, ühiskondlik vabadus ja rahvuslik minapilt.
Just viimasesse teemaringi viskab kivi samuti Berliini-perioodil sündinud videoperformance „Mulgi Travels”(2007), mille ülesvõtetel eelkirjeldatud „eestlane” jälle tootmisse võeti. Näeme Eesti rahvariietes neidu Berliini tänavatel, metroos ja kohvikuis aktiivselt promomas Eestit, levitamas üldharivat teavet väikese ja tööka maanurga kohta – ideology at work! Taktikalise meedia vaimus on kunstnik laenanud ärikultuurist agressiivse tootetutvustamise kõnepruuki ja strateegiaid, ometi poetab neisse puändi, mis muudab kogu „tootetutvustuse” teatraalseks bufonaadiks. 2011. aasta youtube-kollaaž „Estonian Dream” seevastu tutvustab rahvusliku juurte-ideoloogia toimimist läbi sentimentalismi ja nostalgia. 2008. aasta linnaruumiaktsioon „Vabaduse plakat” kannab samuti taktikalise meedia maskeeringut – massimeedia suhtluskoodi – ent teabe pakkumise asemel asub seda hoopis imama. Öö varjus seintele ilmunud tühjavõitu „vabadusplakatitele„ tekkis hulgi vabaduseteemalist grafitit. Ootamatult kujunes projekt arvamusuuringu platvormiks, meelsusindikaatoriks kodanikele, kelle pääs massiteabesse on piiratud.
Ajakajalistena paigutuvad Kasearu aktsioonid konkreetsele ühiskondlikule taustale. „Mulgi Travels” osatab 00-te algupoole riiklikku rahvuse brändimise kampaaniat „Welcome to Estonia”, mis üritas kogu maad pakendada apetiitseks turismitooteks. „Vabaduse plakatid“ aga kommenteerivad hilisemat ühiskondlikku debatti Tallinnasse plaanitud üleriikliku vabadussamba vastuolulise ideoloogilise tähenduse üle ning tollase Eesti äkilist kaldumist politseiriigi suunas. Flo lisab avalik-ametlikule diskursusele teatava gerilja-aspekti – ta vallutab suhtluskanaleid ja retoorikat, mis loomuldasa kuuluvad valitseva võimukorralduse kommunikatsiooniaparaati. Ime siis, et tema „alt tulnud initsiatiiv” põhjustas võimuesindajates võõristust ja ka katse algatada väärteomenetlust.
00-te lõpus täheldatakse üha enam Eesti keskklassi vaesumist ja proletariseerumist. 2010. aasta 5. mail viib Flo läbi massiaktsiooni, milles muuhulgas ilmneb ka sellega kaasnev sotsiaalne ja kultuuriline autism, kodanluse kultuuritarbimise kärbumine. Tallinna Kunstihoones, näituste vahel, leidis aset üritus „Kunstjärjekord”, mille sisuks kuulutati avalikult sajakrooniste jagamine esimesele sajale saabujale. Juba enne algust moodustus kunstihoone uksele pikk järjekord, mille puudumist kommertsajakirjandus oli kunstisaalidele korduvalt ette heitnud, pahatihti võrdluses massimeelelahutusega. Nüüd sai nn puue hoobilt likvideeritud ning teostati ka pisuke ühiskondlike varade ümberjagamine kunstikultuurist tarbimiskultuuri. Sajaliste õnnelike omanike kommentaarid eesseisvate kulutamisplaanide kohta avasid aga pildi 100-kroonisest künnisest, mis lahutas inimesi kontserdist, teatrist, kunstinäitusest ja kohvikust – tarbimismustrist, mis iseloomustab just keskklassi.
Samal 2010. aastal valmib Flol sel teemal dramaatilisem visioon – tõsielunukufilm „Parim enne on möödas”. Tuntud Eesti näitlejate näopiltidega pabermarionetid etendavad olupildikese majanduslanguse inimohvritest: kõrbenud ärimees, tööta üksikema, kodutu jne. Kõigi tegelaste ühisnimetajaks on häda sund. Taaskord kaaperdab Flo võõrast retoorikat. Stsenarist Andrus Kiviräha abiga kuhjab ta nukumaailma ilmatu hulga rahvalikke banaalsusi, klišeesid ja elutarkusi, mille abil kümnendilõpu Eesti common knowledge kirjeldas majanduslangust ning inimesi selle sees. Ka nukufilmi tegelaste galeriid ennast ehib teatav stereotüüpilisuse pitser – kui palju kahjurõõmu koondas rahvalik fantaasia näiteks sellise mõiste ümber nagu „kõrbenud ärimees”! Ei pääse sellest rõõmust ka filmi peategelane, poepidajast proua, kes seltskonda orjapidajaliku julmusega ekspluateerib. Filmi häbenematu ja sihilik no-budget-style asetab visuaalidele lisakihistuse. Kunstnik valib ka poole ja asetab end hädiste peategelaste sekka, temagi võitleb, et ots otsaga kokku tulla, paneb näitlejate asemele paberist koopia ning rahuldub mustvalge hallika pilditonaalsusega. Igati düstoopiline olupildike buumi-järgsest Eestist ja laiaks litsutud inimestest selle sees. Welcome to Estonia indeed.