PRESSITEADE - Reet Varblane, kuraatoritekst näitusele “21.05.09 ja 14.06.09” Tallinna Kunstihoone Galeriis 25.02.-21.03.2010

Tõnis Saadoja nimi ei vaja Eesti kunstipublikule küll lähemat tutvustamist: ta on saanud kahel korral kultuurkapitali preemia, olnud mitmel korral Konrad Mäe maalipreemia nominent, tema personaalnäitustest või täpsemalt öeldes maali kui meediumi uurimuslikest projektidest on palju kirjutatud. Ka Flo Kasearul pole see esimene personaal ning tema on osalenud mitmetes kuraatoriprojektides. Ka esimene ühisnäitus toimus neil pisut enam kui aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis, kus külalistena olid veel juurde kutsutud Kaido Ole ja Laurentsius.

Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja Kunstihoone galerii näitus koosneb kolmest osast: videost ja fotoinstallatsioonist, mida ühendab tegevuspaigana öine Tallinn, ning raamatust, mis valitud tekstide – kunstnikele tähenduslike ilukirjanduslike katkendite, aga ka näituse nimetuses osutatud kuupäevadega seotud meenutuste ja ajalehe artiklite jne. abil viib video ning fotod laiemasse konteksti ning toob esile nende seosed.

Flo Kasearu video “21.05.09” on pühendatud pea kahe aasta tagusele segadusele, kui ööl vastu 21. maid pääses hipodroomi tallidest tänavatele kümmekond hobust. Iseenesest ei oleks see kuigi märkimisväärne fakt, aga kummalisel kombel filmis kunstnik just samal ööl selle lühifilmi prooviversiooni, milles animeeritud valge hobuse kujutis ilmus majade seintele, müüridele, põõsapuhmastele. Päriselt jooksus olnud hobustega ta toona ei kohtunud, alles järgmisel hommikul avastas ta uudiseid vaadates kokkulangevuse. Selle prooviversiooni eest sai Flo Kasearu 2008. aastal kahasse Laura Tootsiga Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku preemia. Praeguses versioonis on üleeelmise aasta segased sündmused täpsemalt rekonstrueeritud: sõit algab ja lõpeb hipodroomil ning läbib kesise Youtube’i videomaterjali põhjal teadaolevaid linnalõike hobuste reaalsest pagemisest.

Tõnis Saadoja fotoinstallatsioon „14. 06. 2009” on pühendatud Eesti ajaloos märgatavalt olulisemale ning traagilisemale südmusele – 1941. aasta juuniküüditamisele. Fotod on tehtud möödunud aasta 14. juuni ööl, kunstnik liikus Nõmmelt Lasnamäele. Saadoja pildistamisretke marsruut kattus kohati Kasearu filmis jäädvustatud teekonnaga.

Kui Kasearu rekonstrueeris kahte ilmselt juhuslikult kattunud ning eelkõige kunstnikule väga tähtsat sündmust, siis Saadoja valguskastidena eksponeeritud fotod jäädvustavad neid rajoone, kust inimesed 14. juunil oma kodudest välja aeti, et neid siis loomavagunites Siberisse saata. Ehk teisiti öelduna jäädvustab Tõnis Saadoja „Tallinna tühjenemise” marsruuti, mille traagilist tähenduslikkust aitavad tõsta näitust saatvasse raamatusse kogutud tekstid: José Saramago „Pimedusest”, Ly Undi „Lihtsatest inimestest”, Dostojevski „Valgetest öödest” jt võetud katkendite vahele on pikitud kõigile lapsepõlvest tuttav Jens Sigsgaardi lugu väikesest poisist Pallest, kes avastas hommikul ärgates, et oli jäänud üksinda tervesse maailma. Esialgne õnnetunne, et kõik on lubatud, asendub õige pea ahastuse- ning hüljatusetundega. Tõnis Saadoja fotoinstallatsiooni tekitatud keskkonnas segunevad varajasse lapsepõlve ulatuvad mälupildid tühikaunitest linnavaadetest, kus kedagi pole nägemas-segamas, ebameeldiva ettekujutusega olukorrast, kus kõik oleks justkui pöördumatult lahkunud, ära viidud. Kuigi vaataja ei näe Tõnis Saadoja fotodel tuttavaid kauneid maju, parke, tunneb põline tallinlane ilmeksimatult fotodel jäädvustatud paigad ära.

Kahe sündmuse rekonstruktsiooni toomist ühisesse ruumi võib tõlgendada isikliku ja kollektiivse mälu kattumisena, mis lööb segi üldkehtivad väärtushinnangud ning tähendused.