KRIITIKA - Margit Säde, Ristmikud, staarid, šedöövrid. – Sirp 12.03.2010

Kunstihoone galeriis on eksponeeritud Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja näitus „21. 05. 09 ja 14. 06. 09”, mis on vaieldamatult viimasel ajal nähtud näitustest üks nii ideeliselt kui vormistuselt terviklikumaid. Flo Kasearu on pühendanud oma 13minutise video „21.05.09” öises Tallinnas galopeerivatele hobustele. Kummalise juhuse läbi oli kunstnik justkui olukorda ette aimates samal ööl projitseerinud valge hobuse Tallinna majade seintele ja müüridele. Tänaseks on salapärase valge hobuse galopp rekonstrueeritud 21. mai öösel hipodroomilt pagenud suksude trajektoori järgi. Tõnis Saadoja 9 valguskasti hõlmav fotoinstallatsioon „14. 06. 2009” on pühendatud 1941. aasta juuniküüditamisele.

Valguskastid vilguvad kui ööseks välja lülitatud foorid, tekitavad silma võrkkestale kujundeid, mis vahelduvad musta pildiga. Nõmmelt Lasnamäele liikudes on Saadoja 14. juuni ööl pildistanud inimtühje ristmikke, kus mälestused on rasked kui põrandani ulatuvad vanad kardinad. Mõlema kunstniku rekonstrueeritud teekond kattub kohati nendelsamadel tallinlastele ka tühjana äratuntavatel ristmikel. Vaikus Saadoja fotodel on kurjakuulutav ja tühjad ristmikud toovad meeltesse mälestuse kõikidest nendest kohtadest ja hetkedest, kus oleme kannatanud aja seiskumise ja üksilduse all. Košmaarne ahastus, hüljatustunne ja luupainajalik aja seiskumine annab võimaluse luua enda nägemus põrgust. Hobuste põgenemist saab vaadelda nii vabaduse kaotusele eelneva kihutamisena oma vangistajate eest kui ka vabatahtliku meeleheitliku lõputu triivina mitte kuhugi. Ka aastakümneid pärast valusaid ajaloosündmusi kohtub kollektiivne alateadvus endiselt nendel tühjadel ristmikel.

Üha rohkem seguneb mälestus kahest sündmusest näitusega kaasnevas Indrek Sirkli kujundatud trükises. Trükis sisaldab hoolikalt valitud ilukirjanduse tekstilõike üksi maailma jäämisest, aga ka juhuslikumaid Eesti ajakirjandusest pärit palasid, assotsiatsioone viimaste aastate aktuaalsemate skandaalide ja paanikate näol. Publikatsiooni kujul on loodud tihe kontekst, kuhu Jens Sigsgaardi „Palle üksinda maailmas” loosse on mässitud, palutud osalema Dostojevski „Valgete ööde” peategelane, Mati Undi must mootorrattur, Lii Undi lihtsad inimesed, pimedusse mattunud linn, Tallinna kurikamees, juhuslik trammijuht ja paljud teised. Väga erinevatest allikatest pärinevaid tekstilõike ühendab pimedus, inimeste kadumine, üksijäetus ja hüljatus, illustreerides inimkonna vajadust apokalüptiliste stsenaariumide järele. Camus’ „Katku” sisukokkuvõtte toel jõutakse välja ka katku endani. Katku on läbi aegade kasutatud metafoorina, mis tähistab kõige suuremat kollektiivset õnnetust, kurja ja nuhtlust. Katk kui midagi, mis teeb maa elanikest tühjaks, seega võib küüditamist siinkohal vaadata kui XX sajandi katku. Susan Sontagi tõlgenduse järgi pole katk Camus’ arvates karistus, vaid surma äkiline sissetung, mis annab elule tõsiduse. Peab tunnistama, et valitud tekstid annavad ka näitusele tõsiduse ehk tsitaatide koeta jääks väljapanek pigem poeetilise põgenemise ja melanhoolia manifestatsiooniks.

Kunstihoone galeriis mustal diivanil valge hobuse teekonda jälgides meenub ka Kirke Kangro eelmise aasta augustis Hobusepeas eksponeeritud näitus „Apokalüpsis 1, 2”, kus nn kesklassi keskpärases linnaosas saabub lõpp mootorratturliku ratsanikuga mustal hobusel, millest aga mitte midagi ei muutu, tühjad elaniketa tänavad asenduvad veel tühjematega ja vaikus asendub vaikusega. Albaania kunstniku Anri Sala „Time after Time” („Aeg pärast aega”, 2003) videotöö on hobusest, kes seisab vaikselt ja kannatlikult kiirtee kõrval. Tõsiasi, et ükski auto Sala videos ei peatu, tekitab vaatajas peagi kohmetuse ja ebamugavustunde. Flo Kasearu videos näeme projektsioonina galopeerivat valget hobust, mis justkui võiks sümboliseerida helgemat stsenaariumi, aga pigem jääb see nagu ka Anri Sala video osutama looduse ja progressi kokkupõrkele, inimlikkuse puudumisele ja „pimestavale” apaatiale. Kasearu ja Saadoja osutavad ka tekstivalikus sellele: „Pärast pikka ja rasket võitlust ellujäämise nimel katk möödub. See, kuidas inimesed sellele reageerivad, on erinev. Siiski, nagu juba kombeks saanud, tiksub kõik aegamisi oma vanasse rutiini. Siiski jääb alati võimalus, et katk tuleb tagasi”.
/.../