KRIITIKA - Margit Säde, Ristmikud, staarid, šedöövrid. – Sirp 12.03.2010

Kasearu mõtlemine on kontseptuaalne, aga mitte ülearu konstrueeritud – siin on piisavalt ruumi intellektuaalseks ja esteetiliseks fantaasialennuks.

Komplekti kuuluvad videod, maalid ja fotod, mis osalt on omavahel seotud. Nende seoste leidmine on vaatajale nauditav väljakutse. Tegelikult ongi see kõik terviklik installatsioon, kus igasugune liigitamine tekitab pigem segadust.

Temaatika on samuti ulatuslik, siit leiab kommentaare eesti kuvandi, pärnu jõmmide, telesõltuvuses vanaema, ühiskondlike struktuuride reglementeerituse ja kaasaegse kunsti identiteedikriisi kohta.

Igas kaevus on konn

Seda vaatepunkti esitab ka näituse pealkiri «Konn kaevus» – igas kaevus on oma konn ja muudesse kaevudesse tema pilk ei ulatu. Näitusesaalis sünnib vaatamata kõigele kaosest kord, mis sunnib tegelikkuse fragmentide vastuolulisele harmooniale kaasa elama.

Näituse keskme moodustavad kaks videot, mis mõlemad tegelevad identiteedi ja selle rahvusliku aspektiga. «Mulgi reisid» on lavastuslik lugu uuest tööstusharust – welcome-to-estonia vaimus nukukestest, kes Euroopas meie kodumaale tähelepanu juhivad. Loomulikult on see multikultuurses ühiskonnas lootusetu ettevõtmine – isiksus on olulisem, tema rahvus võib, kuid ei pruugi lisaväärtuseks olla.

Berliini tänavatel voldikuid jagav ja rahvariietes nii Eesti saatkonna ees kui ka türklaste turul poseeriv tütarlaps tunneb ühel hetkel, et peab oma ameti edasi pärandama. Saatus on välja valinud ühe teise neiu, kelle riided trenni ajal riietusruumist pihta pannakse ja asendatakse eesti rahvariietega.

Esialgne nukk valib isikliku identiteedi, kulgedes hularõngast keerutades võssa, setu laul taustal kumisemas. Ega me oma juurtest ju pääse, aga vaieldamatult esindavad ehedad eluavaldused, nagu näiteks lepavõsa, seda paremini kui värvilised voldikud. Saatuse irooniana esitavad mõlema reklaamitibi rolle tegelikult saksa neiud.

Hularõnga motiiv jätkub videos «Territoorium», kus kunstnik kulgeb mööda võõraid territooriume taas rõngaga oma isiklikku territooriumi määratledes.

Maali eksperiment

Üks põnevamaid projekte näitusel on nimetu taies, mida teatava reservatsiooniga võiks nimetada maaliseeriaks. Selle lähtepunkt on seinatäis imetillukesi käsitsinikerdatud sahtlikesi, igaüks oma nišis, või siis maha laotatud kaltsuvaibal oma nišši ootamas. Igaühe oma väike maailm, mis kõik kokku moodustab siiski suure sipelgapesa, nimega sootsium. Siit on jätkumas veel omaette maalieksperiment, aga jäägu selle sisu saladuseks kuni Flo järgmise näituseni.

Flol ei ole kahju oma loomingusse energiat investeerida ja seda on näitust vaadates ka tunda. Siin on küll ka rabedaid hetki, mille puhul jääb selgusetuks, kas tegemist on ikka taotlusega. Kuid on ka julgust eksperimenteerida ja asju ausalt välja öelda, mis on tegelikult kõige aluseks.