KRIITIKA - Rael Artel, Flo Kasearu kunstil tasub silma peal hoida. – Sirp 12.10.2007

Flo Kasearu esimene isikunäitus „Konnaga kaevus on raske rääkida merest” on valminud kunstniku õpingute ajal Berliini kunstiülikoolis (Universität der Künste). Tundes Flo Kasearu peamiselt tema varasemate maalide, pangaprojektsioonide ja omamoodi firmamärgiks saanud performance’i „Eesti skulptuur” järgi, võin öelda, et ta jätkab valitud kursil ja arendab edasi teemasid, millega on seni tegelenud.

„Konnaga kaevus” on Flo Kasearu võtnud ette kohutavalt keerulise ja kompleksse küsimuste puntra ja üritab seda otsast lahti harutama hakata. Näituse keskseks ja kõige sümptomaatilisemaks teoseks pean videot „Mulgi reisid”, mis tekitab vägagi vastuolulisi tundeid ja esitab samas kõige aktuaalsemaid küsimusi. Situatsioonis, kus natsionalistlikud meeleolud on elujõulisemad kui kunagi varem, on kunstnik tulnud välja (muinas)looga, mille läbiv narratiiv on järgmine: eesti rahvariietesse rõivastatud naine tutvustab Berliinis Eestit. Siinkohal on just sümpaatne see, et kunstnik on välja tulnud looga, mitte ei mängi lippude, hümnide, suitsupääsukeste jms rahvusriigi sümboolikaga. „Mulgi reisides” annab suveniiritööstuse ühe lemmiktoote sarnanev tegelane häälekalt infot (riigi pindala, taimestik) metroorongides, jagab voldikuid, tänab tähelepanu eest ja läheb edasi. Hiljem pärandab ta oma instrumendid (rahvariided) edasi ühele tüdrukule, kes arvatavasti missiooni jätkab. Julge ja hullumeelne peategelane käitub kui vabatahtlik misjonär, isehakanud diplomaat, kes on võtnud oma kohustuseks rääkida inimestele tänaval sellisest väikeriigist nagu Eesti. Mõjudes Jehoova tunnistajana, aga ka müügiagendina, äratab tema tegevus idee Eesti riigist kui religioonist ning samas ka riigist kui turuloogika järgi käituvast firmast (mõelgem kas või suurejoonelisele riigibrändile „Welcome to Estonia”). Hirmuäratavaks muutub see muinasjutt siis, kui hakata ette kujutama seda liikumapanevat jõudu ehk siis seda ajupesu (etnosepõhine rahvuslik identiteet), mis niimoodi motiveerib ja fanaatiliseks muudab. Kas rahvuslikud tunded võivad olla niivõrd võimsad nagu Jumal või raha, et inimese vabatahtlikult sellisele meeleheitlikule tegevusele ajavad? Kohaliku marurahvusliku õhkkonna taustsüsteemis oleks ehk asjakohane küsida, kas leidub mingit mõistuspärast seletust, miks on Eestist teadmine nii oluline?

„Mulgi reiside” kõrvalteema, mitte vähem relevantne kui etnilise rahvusluse küsimus, on töö (inglise keeles „labor”). Mitte romantiline idee armastatud tööst, vaid töö, millel on kaubeldav hind, kusagil aga on turg, kus käib oskuste ja võimete ost-müük. „Mulgi reiside” idaeurooplasest peategelane teeb läänes omal algatusel tasuta tööd. Selle loo taustal võiks rääkida laiemalt tööjõu migratsioonist Idast-Euroopast läände ja kogu säärase liikumisega kaasas käivast probleemistikust: töötajate õigused, kohustused, elamine võõral maal ja võõras kultuuris, multikultuurse ühiskonna kogemus jne. Keegi ei tea täpset arvu, kui palju eestlasi (leedulasi, ungarlasi) teeb Lääne-Euroopas vähem või rohkem musta tööd ega seostagi oma tulevikku enam päritoluriigiga. Milline on selle kontingendi identiteedi kandev narratiiv?

Kokkuvõtteks võin öelda, et Flo Kasearu tegemistel tasub kindlasti ka edaspidi silm peal hoida. Tegemist on kunstnikuga, kellel on midagi öelda, ning see, millest ta räägib, pole pseudoproblemaatika. Ainus kriitiline märkus, mis selle näituse kontekstis tuleb teha, käib näituse kui formaadi kõige olemuslikuma osa kohta: jääb ebaselgeks, milline on kunstniku enda positsioon. Milline on Flo Kasearu enda (kriitiline) suhtumine küsimustesse, mille ta nii resoluutselt on vaataja ette asetanud? Elame-näeme, ehk tuleb edaspidi ka kunstikult vastus.