KATALOOG - Raivo Kelomees. Väljaspool klassifikatsioone – Jaan Toomik. – Jaan Toomik. Eesti Kunstimuuseum, 1997

Jaan Toomiku kunst paneb mõtlema kunstiparameetrite üle, mis vaatamata oma selgusele koosnevad justkui vastuoludest, polaarsustest. Nendeks on personaalsuse küsimus, kaasaegsuse küsimus ja vahendite küsimus. Kui vaadelda Toomiku kunsti nende mõistete valguses, võib märgata, nende ühene tähendus ähmastub. Samuti märkame oma soovis saladusi lahendada ja avada kunstniku loomuse varjatud tahke selle ülesande naeruväärsust ja luhtumisele määratust. Jõudmata olemuslikuni jääme hulpima sõnadevoolu pinnale.

Need kunstiparameetrid ilmnevad reeglina koos oma eitustega, vastaspoolustega, personaalsus koos kollektiivsusega, kaasaegsus ühes ajatusega ning vahendid seoses eelpoolmainitutega. Vahendite küsimus kuulub justkui mõistete teise kategooriasse, sellegipoolest on tihedalt seotud nii personaalsus-kollektiivsuse kui kaasaegsus-ajatuse parameetriga. Vahendite küsimus tähendab, millises ulatuses need määratlevad kunstniku poolt öeldavat. Ja Toomiku kunsti puhul võib teha üllatava järelduse, et tema tööd ei ole nende mõistete suhtes üheselt tõlgendatavad: Toomiku kunst on/ei ole kaasaegne, on/ei ole personaalne, tema kasutatud vahendid tingivad/ei tingi tema teoste sõnumit.

Jaan Toomik ei mahu kasti, teda on raske pakendada. Vaatamata sellele on ta kogenud märgatavat rahvusvahelist edu. Ta on transportaabel, vaatamata konteinerite ahtusele ja transpordifirmade tegevuse ebausaldatavusele.

Toomiku tööde personaalsus, isikliku kogemusega seostatavus, on sama nähtav kui kaheldav. Ta kaotab ennast oma töödesse, et leida end alles vaataja või tõlgendaja pilgu kaudu. Videoinstallatsioonis "Teekond São Paulosse" näeb vaataja pika koridori lõpus läikiva ujuvkuubi projektsiooni, mis peegeldab ümbrust, nagu see peegeldaks ka vaatajat, kui see lähedal viibiks. Kaks nartsissismi tööriista, video ja peegel on kasutuses ilma kunstniku füüsise juuresolekuta, ilma ennastuurivate nägude-kehade tagasipeegeldusteta. Kunstniku persoon, isegi enam kui keha tagasipilt, vaid isik sünnist teoseni, peegeldub selles teljes ja töö pealkirjas, millele mahuvad kuubi ujutamisega seotud kolm kohta: Tartu-Praha-São Paulo. Nad asuvad sirgjoonel, saatusejoonel, sidudes mandreid sureliku kehaga. See ei paista teosest otse, ometi on see kohal lõputu ja lineaarse peeglite ja kuubi projektsioonide üksteisekorduste näol. Pole ülearune mainida, et Jaan Toomiku sünnilinn on Tartu.

Saaremaa 1995. a. Biennaalil liitis Jaan Toomik keskaegse linnuse vallikraavi pinnale reaalse tiigivee ja ookeanilainete projektsiooni. Paljudele eestlastele omane masohhismisegune enesevaatlus, mis siin näikse peituvat "suure maailma" lainete ja perifeeria seisva vee ja ebameeldivalt lõhnava taimestiku vastandamises, ei ole siiski nii otsustav. See ei ole nõgise talutare lae depressiivne uurimine, mille all maja elanikud küürus liiguvad, nõnda kaua, et neil ei õnnestu isegi lageda taeva all end sirgu ajada. Selle lae all veedetakse suurem osa elust ja ka voodid on lühikesed, kus ollakse kõveras ja konksus. Ka looduses, taeva all, võib kergesti tunduda, et madalalt rippuv hall pilvevaip on kui tahke katus, mille all peab küürutama, et mitte kukalt ära lüüa. Need pildikesed raskemeelsest, ehitiste ja vähese vara poolt allasurutud kaasmaalastest kipuvad silme ette, kui püüame Toomiku aktsiooni sisuni jõuda ja leida tuge pime-märjaaja-masenduse rahvuslikust varandusest.

Siiski tundub, et kunstniku seisukohalt ei ole see eriti viljakas vaatenurk, see oleks liialt enesestmõistetav. Valents on pigem vastupidine, kui see üldse olemas on - suurt-vallutav, mujaleminev ambitsioon ja enese ning tiigivee ookeanivedelikuks ülendamine. Toomik kompab ennast pigem selle võrdluse läbi, võimaldamata täpseid vastuseid ja seisukohavõtte, mida kaasmaalased nii väga tahaksid. Päris tihti on kunstnik rakendatud selle rahvusliku eneseteadvuse koorma ette, vastutama millegi eest ja kandma kohustusi, mida ta kirjutamata seaduste kohaselt peaks enesele võtma - esindades, kostes teiste eest. Toomik ei lase end sellest puudutada, olles siiski valvas tema kunstile langetavate hinnangute suhtes, mis muutuvad tihti möödunud iseloomustuste kordusteks.
Et milline ta praegu on, liikudes ses näituste ahelas, vaadates lennukiaknast eemalduvat või lähenevat maapinda, kus on uued tingimused, kuraatorid, kolleegid, tuttavadki? Kui ta isegi teaks. Või on tal plaan, schedule, saabumine-lahkumine, ööbimiskohad, aadressid, või mõni faks, või mälestus aastatetagusest kohtumisest, mis ainsa lõngana läbi labürindi viib...

Videoinstallatsioonis "Tantsides koju" Helsingi ARS ´95-l elab Toomik läbi saabumise-lahkumise müsteeriumit talle omasel sissepoole pööratud kombel. See oli üks sügisene päev, kui ta sõitis Hiiumaalt Rohukülla depressioonis ja sisemiste probleemidega vaeveldes. Ta vaatas pardalt merd ja tundis laeva monotoonset heli ennast kaasa viimas. Ühel hetkel ta tundis, et see mootorimüra hakkab talle mõjuma ja midagi temas hakkab sellega resoneeruma. Endalegi ootamatult hakkas ta tantsima, märgates, et kõik varasemad probleemid ja ängistus kadusid, ta tundis end selle heliga kokku kuuluvat. Ka ümbritsevate inimeste erisus tema suhtes taandus ja ta saavutas mingi ebatavalise vabaduse tunde. See oli ka piisav põhjus töö tegemiseks.
"Tantsides koju" eksponeeriti Helsingi sadamaterminaalis, mitte traditsioonilistes näitusepaikades ning teose esitumise "väljaspoolsus" ja vahepeal-olek sobib üllataval moel ka reisimise, geograafilise kohavahetuse kui kestvalt vahepealse seisundiga. Selles sattume tihti silmitsi iseenesega. Reisil ja rännakutel oleme vabad ühiskondlikest seostest ja suhete-ahelatest, mis meid ümbritsevad harjumuspärases keskkonnas.

Selle installatsiooni "vabastav tants" on ürgne käitumine, kus hüljatakse sotsiaalse käitumise mustrid ja pöördutakse tagasi oma kehasse, ainsasse täielikult endale kuuluvasse ruumi. See keha on ainus "laev", milles sõidame kogu elu. See on ka ruum, milles elama õppimiseks võib ka elust väheks jääda.

1995. a. Dionysia festivalil Tartus, peale päikeseloojangut, suunas Jaan Toomik lagunenud maja akent katvale ekraanile seestpoolt leekide kujutise. Hetked hiljem õgis need tegelik tuli, süües enese varasemat jäädvustust. Tuli hävitas tule, elav tuli hävitas tule projektsiooni. Selles kombinatsioonis peitub elutarkus: valu kaotamine ja ravimine selle valu enda kaudu, sellele valule otsavaatamise teel. Valu kordamine on ju kõige hirmuäratavam, kuid psühhoteraapiliselt kõige tulemusrikkam. Vaevavatele tunnetele ja olukordadele vaadatakse veelkord otsa, et need ei painaks, et need laseks oma haardest vabaks. Nii on juhtunud ka Jaan Toomiku kadunud venna Tõnu mälestusega, mis on kunstniku teoste osaks muutunud, mida ta pidevalt esile kutsub ja vaatleb. Lein on ju alati vastuseks kaotusele, endassekuuluva hävimisele - see läbib Toomiku teoseid pideva vooluna, soovina taastada endist olukorda. Iga looja tegeleb paradiisiliku süütuse ja terviklikkuse tagasikutsumisega. Selle soovi täitumine on võimatu, nii nagu on lõppematu selle soovi täideviimise kavatsus.
Neis töödes on isiklik kogemus lahustunud, kuid leitav, alles vaataja ja kirjeldaja pilgu kaudu. Läbi selle isikliku puudutab see hulkigi.

Personaalsuse küsimus on tuntav tööde puhul, kus sellest näiliselt loobutud. 1996. a. Kopenhageni näitusel "Container 96" esitas Toomik nimetut installatsiooni, mida võiks mõista väljakutsena nartsissismile. Need olid tuurad basseinis, koos nendele suunatud projektsiooniga. Kindlasti ei ole siin küsimus rohelises mõtteviisis. Olulisena ei tundu ka tegeliku/näiva, reaalsete tuurakalade ja nende videoprojektsiooni vastandus oma reaalsuse/irreaalsuse tähenduses. Need mõtted võisid olla tulemusrikkad töö alguses, idee tekkimisel. Hiljem osutub huvipakkuvaks oma isikust loobumine, tähelepanu keskendamine kunstnikku mittepuudutavale ja väljaspoolsele ning teiste olemasolu eest vastutuse enda peale võtmine. Tuurakalad ujusid konteinerisse asetatud basseinis, mille valgele põhjale, läbi vee, oli projitseeritud pilt samadest kaladest. Projektsioon-kalad segunesid tegelikega vaatajaid lummates ja segadusse viies. Vaevalt küll kalad ise illusiooni ohvriks langesid. Kõige krooniks, mis seda teost enam kaunistab ja mis teose esitusest lahutamatu on lugu kunstnikust, kes transpordib lennukiga (mitte konteinerites) elavaid kalu, mis peale näitust jõuavad Kopenhageni Kuninglikku Akvaariumisse (mõnda aega "Container´i" konteineris elades). See tundub huvitavam, kuigi Toomik väidab, et teda huvitab see ruum, mis tekib reaalse ja irreaalse vahele ja sellisest vastandusest sündiv pinge. Tegelik maailm contra piltide näivus on igivana teema.
Sarnane antinartsissistlik manifest näitab vaatajatele piisavalt ka kunstnikku, eriti seeläbi, mil moel ta on püüdnud enesenäitamisest loobuda. Kuid vahendid on nähtamatud, tehnoloogia on kõrvaline. Selle rõhutamisel peaks eskpositsiooni kuuluma ka lennuk. Tehnoloogia paistab läbi nagu vesi ja soovis loobuda teose uurimisest võib selle nimetada "video-teoseks". Problemaatilisem "tuura-installatsioon" oleks väljaspool klassifitseerimise tavasid.

Varssavi näitusel "Personaalne aeg", nagu ka Kölnis, pöördub Jaan Toomik tööga "Päike tõuseb, päike loojub" tagasi oma paari aasta vanuste tõusude-loojangute juurde. Toona Speyeris eksponeeris ta neid kaelapidi "liivakelladeks" ühendatud pudelitel. Nüüd kordusid varaste hommikute ja hiliste õhtute hetked vibreerival projektsioonil, mis moodustus peegeldusena veepinnalt. Sellele langes vesi tilgutist, meenutades aja kulgemist ja kliinilist piiripealsust, mis on kogunenud intensiivravi palatite vilkuvate ja tilkuvate seadmete keskkonda. Praegusel ajal, mil kõike seda on võimalik teha digitaalsete vahenditega, kasutab Toomik juba unustatud ainet.
Samalaadne tehnoloogia ja ürgse mateeria kokkupõrgatamine toimus ka Rauma Biennaali videoinstallatsioonis, milles Toomik projitseeris graniitse keldri seinale religioosse rongkäigu pilti.

Nendes töödes näib meid huvitav personaalsuse-kaasaegsuse-vahendite selget vastust otsiv küsimus lahustuvat ja vähetähtsaks muutuvat. See on iseloomulik, et on raske leida ühisjooni, et iseäralik- ja eristatav-olekust on püütud pigem mööda minna.
Kunstnikust kirjutamine on milleski ka temast läbiastumine. Kõigepealt selle mõistmine, mida ta ütelda tahab, seejärel selle näitamine, milleni ta jõudnud ei ole ning mida ta ütelda ei ole suutnud, kuid mis temas varjatud olekus peitub.

Raivo Kelomees