KRIITIKA - Ants Juske. Jaan Toomik – kas eesti või maailma kunstnik? – Eesti Päevaleht 23.05.2009

Kunagi küsisin: „Kas Toomik on maailmas tuntum kunstnik kui Wiiralt?” Muidugi on Wiiralt eestlaste jaoks tuntum, kuid kui võrrelda elulugusid, siis pole Wiiraltil Toomikule suurt midagi vastu panna.

Wiiralt oli Pariisis „graafika neeger maalikunsti ajastul”. Sõjaajal oli tal näitus Viinis, pärast näitust ta enam Eestisse tagasi ei tulnudki.

Eesti ei osalenud enne sõda ka Venezia biennaalil, kus Toomik on käinud kaks korda: algul rahvusliku esinduse koosseisus, siis kutsega rahvusvahelisel kureeritud näitusel. Lisaks arvukaid esinemisi kogu maailmas – Hollandist kuni Ameerikani. Sinna ritta kuulub kindlasti ka Sao Paulo biennaal, kus ta koos Leonhard Lapiniga esindas esimest korda Eestit. See on nii nagu popstaaridega: kui kord jääd silma ja satud ree peale, siis hakkab ratas pöörlema.

Sao Pauloga seoses on mul ka isiklikke teeneid. Nimelt oli Ida-Euroopat pandud kureerima horvaat Želimir Koševic. Kodumaal oli talle öeldud, et viisat saab osta Tallinna lennujaamast, kuid meil oli viisavabadus ainult Sloveeniaga. Nii istus ta Tallinna lennujaamas, küsisin, mis temaga nüüd tehakse. Öeldi, et saadetakse illegaalsete immigrantide Männiku laagrisse või et üks lend on veel Helsingisse. Küsisin, kas erandeid ei tehta. Passikontrollis olnud vene naine ütles, et ainult ministri või kantsleri loal.

Äkki meenus, et klassivend Veiko Jürisson on kultuuriministeeriumi kantsler. Helistasin, tal oli juba mantel seljas, ütlesin, et lasku sekretäril kiri valmis teha, tulen kohe taksoga.

Saingi oma kolleegi piiri tagant lahti. Ta võttis taksos kohe viski välja. Kui ta poleks Eestisse saanud, poleks ka Lapin ja Toomik Sao Paulosse sõitnud.

Seal oli tal video „Teekond Sao Paulosse” – teekond oma ujuvate peeglitega videoga Tartust Prahasse ja lõpuks Brasiiliasse. Lennukis oli telepilt maakaardil marsruudist ja me lendasime sirgjoones Eestist üle Praha otse Sao Paulosse.

Ängid ja üksindus

Jäin pikalt heietama. Kuid milles võib peituda Toomiku fenomen? Raske öelda. Alustas ta ju maalikunstnikuna, kuid muutunud oludes, 1990. aastate algul kohanes uute väljendusvahendite installatsioonide ja videoga. Ühesõnaga – ta mõtles globaalselt, kuid tegutses lokaalselt.

Ilmselt sellega võitiski ta välismaiste kuraatorite tähelepanu. Lisaks see, et tema looming on väga isiklik, isegi egotsentriline, kuid mitte selle mõiste halvas tähenduses. Ta elab oma loomingus välja iseenda komplekse, ängi, suhteid armastava ema ja poja vahel, seksuaalsust, suhteid sõpradega ja, nagu ma kunagi olen kirjutanud, ka nekrofiiliat.

Paljud tema projektid on seotud surmaga. Põhjuseks on isa varajane surm – siit video „Tantsides isaga”, kus ta transilaadses seisundis tantsib isa haual, või siis performance Rakveres, kus ta eluohtlikult hüppab kitsasse maasse kaevatud auku. Saksamaal Güstrow’s kaevas ta samuti haua, mille põhja pani peegli, kuhu ta vaatas. Inglismaal Norwichis eksponeeris ta hauakive, millest jooksis läbi valge joon.

Toomikut painas vend Tõnu surm. Nad ronisid kalmistul puude otsas, kuni noorem vend kukkus raudristi otsa. Ta jäi küll elama, kuid raske trauma viis ta siit ilmast ära. Jaan tundis süümepiinu, et ta lasi sellel juhtuda. Alles pärast Rakvere aukuhüppamist tunnistas ta, et on sellest painest lahti saanud.

Kuulus on ka tema „Isa ja poeg”, kus ta alasti uisutab, taustamuusikaks mingit religioosset laulu esitav murdeealise häälega poiss. Või siis Hiiumaa parvlaeval filmitud „Tantsides koju”, kus ta on tantsides jällegi transieelses seisundis.

Hanno Soans toetub Toomiku kataloogi eessõnas mainekale vene kuraatorile Viktor Misianole, kes „rõhutab näiteks Toomiku boreaalset soomeugrilikku looduslähedust, šamanismi, mis elutunnetusena läbib tema installatsioone. Samuti mainib ta performatiivsust ja vahendite äärmist ökonoomsust”.

Võime selle võõra pilguga nähtud hinnanguga nõustuda või mitte, kuid palju tõtt on seal sees. Tõepoolest on pea igas Toomiku videos näha loodus – olgu see päikeseloojang või tume mets, kus liigub tema filmi peategelane.

Toomikul on ka päris räigeid videoid, mis tekitavad õõva. Näiteks „Nimeta (Mees)”, kus veetakse alasti meest köie otsas nagu lammast ümber vaia. Siis karjub ta kuskil kose juures või laulab ratastoolis basseinis vee all. Ameerika kunstiteadlane Thomas McEvilley on tuvastanud: „Toomiku videotest kaigub vastu üksindus.”

Sisseelamisvõime

Kuid on ka videoid, mis on tehtud suure empaatiaga. Näiteks „Peeter ja Mart”, kus näidatakse Parkinsoni tõbe põdevat kunstnikku Peeter Mudistit – ma ei näe siin midagi skandaalset haige inimese eksponeerimisel, pigem kaastunnet ja seda, kuidas inimene võitleb oma haigusega.

Või siis intervjuu skisofreenilise Liinaga. Mõned fragmendid sellest. Toomik: „Sa tunned, et üks osa sinust olen mina?” Liina: „Jah, niiviisi. Kui mul on mingi suurem pinge või kui ma ise tahan, siis muutun ma sinuks. Mul tuleb sinu nägu pähe ja kuju ja kõnnak võib isegi tulla...” Toomik: „Mis soost sa ise oled? Kui sa tunned ennast minuna, kas sa oled siis mees või?” Liina: „Ma ei tea. Ma olen nii ja naa, mõlemad nähtavasti... Mu ema oli ka sihuke, teda kutsuti koolis poisikeseks.”

Jaan Toomikust võiks maalida veel mitmekesisema ja värvikama pildi. Peaaegu üldse ei jõudnud ma rääkida tema maalidest (videote kõrval pöördus ta mingil ajal tagasi maalimise juurde, maalid on ekspressiivsed ja küllalt räiged).

Toomiku looming on ühtaegu sotsiaalne, ökoloogiline, psühhoanalüütiline ja autobiograafiline. Ta on tunnustatud välismaal, kuid pärjatud ka kõikvõimalikul moel kodumaal. Ometi jääb tunne, et ta pole päris õnnelik – see paistab välja tema loomingust, kus on pained, mida ta välja elab. Võin teda pidada sõbraks, kuna tal on tohutu empaatiavõime. Tema loomingu tagamaadesse tuleb igal vaatajal süveneda, teda pole kerge mõista.

Nüüd on nii, et kunstiülikool läheb suvevaheajale. Ehk kohtume veel, sest eesti kunst on nii rikas.