KRIITIKA - Jan Kaus. Toomiku metafüüsikata mehed. – Sirp 30.05.2008

Alar Sudak mängib Jaan Toomiku „Armulauas” meest, kes on oma keha inertne ori.

Eha Komissarov on mõne aja eest võtnud tabavalt kokku Jaan Toomiku „Armulaua” loo: „Rabavas suunas kulgev tegevustik on arutlusvõimalustest sedavõrd tiine, et jätan ta parem rahule” (1). Tõesti, „Armulaua” ümber võib ehitada päris suurel hulgal erinevaid ontoloogilisi konstruktsioone ning üks ei välista teist ega teine kolmandat.

„Armulaud” pole uus teos, kaader sellest ilustab ka Jaan Toomiku eelmisel aastal ilmunud kataloogi kaant. Põhjus, miks sellest uuesti ja jälle rääkida, peitub selle edus Oberhauseni filmifestivalil. See ehk annab põhjuse arutleda eelkõige „Armulaua” vormiliste iseärasuste teemal – kui palju on tegu filmiga, kui palju videoga? Juhul kui tegu on filmiga, siis kuidas on seotud siin dokumentaalfilmi ja mängufilmi võttestik? Jah, juba Eha Komissarov nimetas mainitud artiklis „Armulauda” Toomiku „esimeseks autorifilmiks”. Kindlasti saab Toomiku paarteise minuti pikkust linalugu vaadata kui filmi – eelkõige konkreetse loo tõttu. Lugu liigub, muutub, lisandub kihte, sellel on algus ja ots. Loomulikult ei välista videokunst loojutustamist, kuid videole on omasem seisundlik, mitte lineaarne lugu. Video võimaldab suuremat staatikat kui film – staatikat, mis õnnestumise korral ei mõju staatiliselt, vaid just seisundit loovalt või avavalt. Võib-olla ongi „Armulaud” videokunsti-pärastest lõikudest koosnev teos, mis tervikuna annab filmi efekti, tekitab filmi mulje.

Palju huvitavam tundub ikkagi küsimus dokumentaalse laadi ja kunstilist filmi iseloomustava laadi seostest ja üleminekutest „Armulauas”. Tundmata täpsemalt Toomiku filmi näitlejate – või „näitlejate”? – tausta, jääb mulje, et asjad on nende osas kaunis keerulised. Elaani pseudonüümi kandev luuletaja ja kunstnik Alar Sudak, kes on osalenud ka varasemates Toomiku töödes, näiteks 2001. aastal tehtud videos „Nimeta” (vt Jaan Toomiku kataloogi lk 52-53, 80), esitab „Armulauas” keskset tegelast ning tema kohta võib tõesti öelda, et oma vaoshoitud, napil (harrastuslikul?) moel ta näitleb. Samuti on naisega (Maire Haas), kelle harrastajalikkust reedavad justkui tahtmatud muiged ja pilgud kaamera taha. Keerulisem on filmi esimeses osas domineeriva koguduse õpetajaga (Vahur Utno), kes ei paista näitlevat, vaid kelle puhul on Toomik justkui kasutanud dokumentaalset ülesvõtmist – on filminud pastorit tema igapäevases tegevuses. Ning tõepoolest – Utno on ka tegelikus elus Saue kristliku vabakoguduse pastor.

On iseasi, millisena paistavad sellise vormide segamise eetilised iseärasused, kuid vormiliselt pakub mäng huvi ja väärib arutelu. Vähemalt „Armulaua” esimeses pooles, jutluse ajal, on võimalik, et autor on asetanud kunstilise ja dokumentalistliku laadi toimima samaaegselt ja paralleelselt: Sudak mängib rolli olukorras, mis Utno jaoks ei sisalda mingisugust kunstilist üldistust või liialdust, nihet tema igapäevastest toimingutest muu vaimse oleku juurde. Dilemma väljendub siinkohal küsimuses, kuidas võtta puhta mängufilmina teost, mis kasutab dokumentaalfilmi võttestikku.

Olgugi et „Armulaua” sisu kohta on tehtud juba jõulisi üldistusi, pakuksin siiski välja siin ka omapoolse. Kui Eha Komissarov tõdeb, kuidas „Armulaua” „lõpp tõestab, et Toomik on ühtmoodi tegev talumatu tegelikkuse loojana ja selle talumatu tegelikkuse transtsendentaalse ületajana”, siis nõustun selle lause esimese poolega. Ma näen „Armulauas”talumatu tegelikkuse ületamatuse üldistust. Mees kui „transtsendentaalne ületaja” on nüüdseks maha käinud, leek on tuhmunud, säde kustunud, keha lagunemas. Rääkides Toomiku videotest, mainib Hanno Soans: „Mees on siin kas füüsiliselt vaevatud või võimetu eneserefleksiooniks /---/, võimeline refleksiooniks, kuid vangistatud oma haprasse kehasse...” ning teeb mu meelest adekvaatse järelduse: „kõik need videod väljendavad meeleheidet” (2). „Armulaud” võtab selle meeleheite väljenduse efektselt kokku, sest tehakse ju mastaapne üldistus: meeleheide ulatub nii sakraalsesse kui profaansesse sfääri, haarab endasse nii hinge kui keha. Õieti tähistab meeleheide siin tulemust, mitte protsessi ennast, meeleheide tuleb ilmsiks filmi efektses lõpus, mehe karjes, kuid enne seda näidatakse meeleheite põhjust. See on tülpimus. Meeleheide on siin saareke, mida ümbritseb tülpimuse ookean. Mehe põhiline olek tundubki olevat tülpimus, tujutus, väsimus, ükskõiksus. Mees tukub jutlusel, justkui oleks ta tulnud saiatükikese ja plastiktopsikeses veinilonksukese pärast, mitte hinge eest hoolt kandma. Hiljem armatseb ta naisega sama tujutult, juhul kui ta jõuab orgasmini, ei reeda seda ükski ilme ega hääl, pigem näeb vaataja coitus interruptus’t. Mehe tujutust süvendab naise drastiliselt seksikas aluspesu – justkui abivahend mehes mingigi huvi tekitamiseks. Juba tuttava tujutusega viskab mees suguühte katkedes põrandale kondoomi. Seetõttu jääb mulle pisut kaugeks Soansi nähtud „sigimise ja hävingu ekspressiivne kontrast” (3). Soans tundub siin viitavat kohale, kus naine hakkab mehe põrandale visatud kondoomist spermat välja pressima, et ennast käsitsi viljastada. Vaatasin filmi mitu korda, ja mulle tundus, et mehe käest langes maha tühi kondoom. See ei pruugi olla vastuolus naise „sigiva” tegutsemisega. Mees ongi tühi, tühjaks pigistatud, temas pole midagi, mis teda erutaks, teda suurtele tegudele kutsuks või ajendaks, ta on ise paljas kest. Tema kondoom ongi tühi, naise sigimist otsivatesse kätesse sattuv mitte. Võib lausa öelda, et mees pole võimeline isegi korralikuks „hävinguks”. Toomik loob siin sümboli tänapäeva mehelikkusest – mehest, kes, kui otsibki sakraalsust, ei tea enam, kust ja kuidas seda otsida ja leida. Sakraalsus puudub, ülendav ja aktiviseeriv vertikaalne telg puudub, kuigi selle puudumine on tajutav. Selle asemele on jäänud peaaegu mehaanilised toimingud nii hinge kui keha vallas. Too kaunis ja sihvakas salu, milles mees aeg-ajalt viibib ja kus tema tülpimus üheks lühikeseks hetkeks lõpuks meeleheiteni ulatub – muide, mees on siin stseenis nii füüsiliselt kui metafoorselt alasti –, sümboliseerib metafüüsilisusele avatud kohta (puude sirge vertikaalsus), kuid seegi jääb filmi finaalis täiesti tühjaks, koht on ilus, kuid seesama ilu täidab suurema osa koha tähendusest.

„Armulaud” tekitas minus tugeva paralleeli Jaan Toomiku suurepärase maaliga „Sünnipäev I”, teatavasti näeb sellel maalil kahe peaga meest (figuur meenutab autorit). Maas lamava mehe tagumik on püsti ja sealt turritab teine pea. Eha Komissarov on selle kohta kirjutanud nii: „Selle asemel et kirjeldada läbielatud kogemusi, teeb Toomik ilmselge katse läheneda kogemusele, mida pole võimalik läbi elada. Tema avastus seal lõuendil on koletu, sest selle järgi sisaldab keha võimaluse ettearvamatuiks muutusteks, mida omakorda võime suhestada ainult keelatu või lubatuga”. (4) Kuid kas pole võimalik näha selleski maalis just läbielatava kogemuse sümbolit? Üks pea, see, mis on õlgadel, tähistab keha, organismi, mis on võimeline välja mõtlema pead, mis kasvab kannikate vahelt. Teine pea võibki tähistada püüdlemist kuhugi mujale, kuid on pildil ikkagi kinnitunud keha külge, tulnud justkui välja keha kõige ebapuhtamast paigast ning kuigi see pea vaatab eemale, selja taha, sinna, kuhu pole muidu näha, ei saa ta keha küljest lahti. See on möödapääsmatu kehalisuse võrdpilt, kus inimliku dihhotoomia kaks osapoolt on mõlemad kinnitunud raskelt vastu füüsilise piiranguid. Toomik jutustab seega nii „Sünnipäevas” kui ka „Armulauas” keha raskusest, kehast kui amortiseerunud vanglast, avades nii kõige olulisema puuduse praeguses inimelus – metafüüsilisuse kui inimelu ülendava tasandi puudumise.

Kuid nagu ikka – kui osutatakse millegi puudumisele, siis sedasi tõstetakse puuduv juuresolevaks, tehakse ta nähtavaks – olgugi et läbi puudumise. „Armulaua” ilussünge mets on tühi, aga ta on olemas ja ootab täitmist.

(1) E. Komissarov, Kaks vaadet Jaan Toomiku kunstile. – Sirp 13. IV 2007.

(2) H. Soans, Tagasi Toomiku juurde. Jaan Toomik, lk 72.

(3) H. Soans, Eessõna. Jaan Toomik, lk 9.

(4) E. Komissarov, Kommentaarid Toomiku maalidele. Näitus „Sünnipäev”, galerii Vaal, 2003. – Vikerkaar 2004, nr 1-2, lk 102.