KRIITIKA - Peeter Sauter. Õrn ja karm Jaan Toomik. –Eesti Ekspress 18.12.2001

Pühapäeval personaalnäituse sulgenud Jaan Toomik räägib Peeter Sauterile esimest korda lihtsalt ja arusaadavalt oma töödest, mille ees mõned näitusekülastajad minestavad.

Näitlejatel on tuntud hirmuunenägu. Sa oled laval ja avastad korraga, et sul pole riideid seljas. Ma olen väga vähe näitlejana töötanud, aga seda unenägu olen paar korda näinud ja selle unenäo tunne seostub mulle Toomiku kunstiga. Ta on kõigi ees ja korraga alasti kistud, haavatav, kaitsetu.

Ajakirjaniku hirmuunenägu võib olla, et kui sa kohale jõuad sündmust jäädvustama, on sündmus juba toimunud.

Pühapäeval juhtus minuga just nii. Jalutasin muretult, käed taskus ja vile suul, kella kolmeks Kunstihoonesse, et näha, mida fännid ja vihamehed Jaan Toomikult ta suurnäituse mahavõtmise eel küsivad. Kunstnik pidi kohtuma vaatajatega.
Suured saalid olid tühjad. Ma olin tund aega hiljem kohale tulnud. Toomiku videoteosed ketrasid tühjadele saalidele ja ma sain neid oma ahastuses lõputult vaadata.

Meest, kes munepidi nööri otsa seotuna mööda mudast põldu ringiratast komberdab. Terve suure saali otsaseina suurusena. Kiige kaeblik kiiga-kaaga taustaks. Üksildast tumedat kuju oma sööki kugistamas - nagu tagaaetud inimloomake. Haige ja tõmblev Peeter Mudist suuremana kui saatus ja inimolemise absurd. Mõned karmid ja õrnad maalid. Ja plahvatav mõnesekundiline kaader üle ekraani tormavast Toomikust ja merelainest teda jälitamas, justkui vabadusepuhang.
Ma ei tea moodsast kunstist midagi. Aga mulle on jäänud mulje, et enamasti on see nii rafineeritud ja peen, et lihtsat inimlikkust ja empaatiat sealt otsida ei tasu. Toomikuga on täpselt vastupidi. Midagi nii inimlikult ängistavat ja helget pole ammu näinud.

Kunstnik tuleb kirjanikku näitusesaali otsima

Tuhlan märkmikus, jumal tänatud, Toomiku number on olemas. Helistan ja Toomik lubab tulla 20 minuti pärast Viiraltisse. (Meile kummalegi ei tule pähe, et see kohvik ei ole enam Viiralt, Viiralt on nüüd Kuku kohvik.)

Kahekümne minuti pärast vahin ikka alles üleval ta töid. Boheemlane Toomik, kes ei salli, kui kokkulepetest kinni ei peeta, tuleb üles mind otsima. Tal on seljas ikka seesama hall kampsun, milles ma olen teda aastaid näinud, jakk ja mütsilott. Maapoiss - ütleb ta kohta kirjanik Tarmo Teder, kellega koos Toomik on mõnegi performance'i teinud. Aga ma ei tea, kas see on päris õige. Sest kuigi side maaga on Toomikul tugev, on ta pigem maamehest maailmakodanik.

Toomik on üsna kinnine ja ebalev nagu ikka.

"Kas Ekspress teeb meile välja?" küsib ta baarileti ääres muigamisi.

"Ei tee. Aga ma teeksin hea meelega ise."

"Ei, ma ei taha."

Ma ei käi peale. Võtan õlle. Ja Toomik pudeli kalja.

"Sa ei joo?"

"Ei, praegu mitte. Ma olen praegu haige."

Istume, panen diktofoni käima ja korraga tulistab vaikne Toomik lauseid nagu kuulipildujast. Aga ta räägib teooriatest, mitte iseendast.

Ma tahan, et Toomik end pisut avaks, aga see on raske. Toomik on ise nagu apla ajakirjanduse poolt nurka aetud loom. Minu meelest on videoteosed üleval korrusel puha Toomiku autoportreed. Toomik poleks sellega nõus.

Toomik küsib ise esimese küsimuse

Ma otsin esimest küsimust, aga Toomik hakkab ise mind küsitlema: "Räägi paari sõnaga, mis sa arvad näitusest?"

"Mis ma arvan? Seal on emotsiooni ja empaatiat. Sulle lähevad inimesed korda ja seda on tore näha. Kas sulle endale ka su oma tööd veel emotsiooni tekitavad? Ma vaatan, need on nagu transis tehtud, aga sa ei saa ju kogu aeg kõrgtemperatuuril elada?"

"Emotsioon on primaarne. Ma lähtun alati läbielamisest. Isegi kui asi on intellektuaalne või fantaasial põhinev." Kui Toomik räägib, võib ta tükk aega sulle pikalt silma vaadata ja siis on ta pilk jälle hüplik ja vilav, nagu tal jookseks läbi pea palju paralleelseid kõrvalmõtteid. Kui ma vaid teaks, milliseid.

"Aga kas sul tuleb video idee ja siis meenub haige Mudist või annab sulle idee videoks Mudist ja tema vapper vaim?"

"See on tihti jumalike juhuste kokkusattumus. Kui sa ise elad kunsti sees, kui kunst on elu vormiks, siis muutuvad tavalised elu momendid kunstiliselt mõtestatuks. Võta see mu viimane töö, kus laine jookseb täpselt minu järel. Seda võtet võib nimetada kokkusattumuseks, ma läksin filmima hoopis teist asja, aga võibolla olen ma 40 aastat selle nimel elanud, et teda kätte saada ja see on nüüd loogiline tulem. Asjade juhtumises on mingi paraloogika.

Tõsi jah, et tänapäeval kardavad inimesed olla emotsionaalsed. Puhas emotsioon tekitab inimestes ebamugavust. Sestap häbenetakse emotsiooni ja kunst muutub dekoratiivseks ja formaalseks." Kuku kohvik on jumalast tühi ja me oleme tahtmatult häält kõrgendanud. Igavlevad baaridaamid on meie ainus publik.

"Aga hiljem, kui ma asja vormistan, mõtlen puhttehniliselt," jätkab Toomik. "Ma olen professionaal. Nüüd, hiljem, liigutab mind ehk see, et ma tajun, kuidas inimesed mu töid vastu võtavad."

Toomik: Ma ei ole autist

"Sulle ikka läheb korda, mida inimesed arvavad? Mul on tunne, et kunstnik ei peaks sellele mõtlema."

"Muidugi läheb korda. Kommunikatsioon on mulle tähtis. Ma ei ole autist, kes oma ateljees vastu seina karjub või lakke kirjutab. Võibolla ma olen autist, kui ma maalin, aga siis mõtlen ka, kuidas see võiks inimesele mõjuda."

"Miks sa tahad inimestele mõjuda? Suudad sa maailma parandada?"

"Võibolla on see minu ego, mis nõuab vastupeegeldust."

"Kas sa ühtki teost niisama pulli pärast pole teinud?"

"Tead, ma ei oska eristada. Ja ma ei oska öelda, mis on mina ja mis ei ole mina. Mingi õpetuse järgi on kõik see, mis ma tajun, mina."

"Subjektiivne idealism."

"Jah, täpselt. Ega kunst ei ole eesmärk, ta on vahend. Vahend iseendani jõudmiseks."

"Nojah. Oled sa siis nüüd iseendale lähemale jõudnud, kui sa 15 aastat tagasi olid?"

"Ei tea," ohkab Toomik. Puhken tahtmatult naerma ja mõtlen, et ma ründan Toomikut ilmaasjata. Mida ta ikka sellistele lollidele küsimustele saab vastata? Aga ei, Toomik poetab mokaotsast, et samasugustele lollidele küsimustele otsib ta isegi kogu aeg vastust.

"Mida näitusevaatajad sinult kohtumisel küsisid?"

"Küsiti selliseid," Toomik mõtleb pikalt, "õieti nagu midagi ei küsitudki."

"Noh, aga?"

"Ah, ma unustasin juba ära! No küsiti, kas ma olen inimestelt luba küsinud, et neid filmida."

"Ja kas sa oled?"

"Muidugi. Mehelt, kes on põllul, Elaan on ta kunstnikunimi. Kuigi seal pole tähtis, et ta on mees, naine võiks ka olla. Ta on lihtsalt inimene."

"Kas ta põllul libedas ja paksus mudas komberdades, munepidi kinni seotuna, kukkus ka?"

"Ta oleks äärepealt kukkunud."

"Ta oleks võinud haiget saada!"

"Eks ta oligi päris haiget saanud."

"Sa ei saa ju kunsti nimel inimestele haiget teha! Või saad? Kui ta vigaseks oleks jäänud, kas sa oleksid teost näidanud?"

"Ma ei tea. Ei oska vastata. Need on piirsituatsioonid, kus inimene toimib äraarvamatult."

"Sina ka?"

"Jaa. Piirsituatsioonid on inimlikult avardav kogemus."

"Aga kui sa Rakveres "Kananahal" ei oleks kukkunud täpselt valmisseatud pehmesse auku ja oleksid haiglasse sattunud? Sa olid selleks valmis?"

"Olin."

"Miks sa seda teed? Et emotsiooni üles ajada?"

"See on eneseületus."

"Kas kunsti nimel on mõtet haiglasse sattuda?"

"Palju pisemate asjade pärast tehakse riskantseid asju. Mõni teeb kahe krooni eest. Näiteks tapab teise ära. Kunst ei olegi kõige väärtusetum asi, mille nimel riskida."

Me juba peaaegu et karjume teineteise peale. Toomik võtab hoo maha: "Saad aru, võibolla on meisse selline kuristikul kõndimine kodeeritud. Et iseendast midagi teada saada. Kunsti loomine on maagiline tegevus, mis kätkeb ka ohvrit."

"Kas sa võiksid oma kunstiteose nimel loomi tappa?"

"Ma arvan, et ma ei suuda nii head kunsti teha, et see oleks rohkem väärt kui looma elu. Eks ma katsun ise ka ikka ellu jääda, aga kuristikujoone reaalne juuresolek on vajalik. Kui sa ei ole suuteline ohvreid tooma, on ka vastusaamine küsitav. Saad täpselt nii palju, kui välja annad."

"Kunstikriitika jaoks oled sa praegu kõige kuulsam ja kõvem eesti kunstnik?"

"Mina ei ole sellega nõus."

"Kas see sind krampi ei vii? Sa pead järgmisel aastal tegema teose, mis tõestab, et sa oled ikka Jaan Toomiku tasemel."

"Kindlasti viib. Aga ma pean ise tundma, et minus kreatiivsus säilib. See on tähtis."

Käin veel kord leti ääres. Toomik tellib endale ühe vee. "Kas klaasi või pudelist?" küsib baaridaam. Ma ei tea, aga teine baaridaam vaatab üle saali Toomikut ja teab kohe: "Ei, tema joob otse pudelist."

Kugistav mees ja Toomik Islandi kinosaalis

Aga muide, toitu kugistava mehe filmis Toomik Islandil kinos. Nad olid kahekesi ainukesed inimesed kinosaalis. Ja Toomik filmis popkorni kugistava mehe üles ilma luba küsimata. "Dokfilme tehakse ju ka," ütleb Toomik.

Käin veel Toomikule pinda oma luuluga, et ta on väga sarnane Riho Sibulale, nii välimuselt kui kunstiteolt, ja minu jaoks on nad oma karmuses ja helguses nagu eesti mehe või eesti kunstniku arhetüüp ja korraks lööb Toomiku morn nägu selgemaks: "Jah, tänu Rihole olen ma palju muusikat leidnud. Näiteks Fred Frithi või Bill Friselli. Meil on sarnane muusikamaitse."

Jaan Toomiku kunsti arvustus

Mina külastasin Jaan Toomiku kunstigaleriid. Kui ma sisenesin, siis kostis seal väga imelik hääl. Ning ma nägin, et see hääl on ühele videole taustaks. Video, mida ma nägin, oli väga nilbe. Seal oli seotud üks mees nööri või keti otsa nagu lehm, kuid see ei olnud temal kaela küljes, vaid peenise küljes, mis oli tõmmatud selja taha. See vaatepilt oli väga vastik ning see mees oli alasti ka veel. Selle video nimi oli "Mees".

Järgmises ruumis oli video, kus üks hull sõi popkorni ja jõi kokat ning ta vaatas ainult seina ja õõtsutas end edasi-tagasi. Selle video nimi oli "Vaataja".

Kolmandas ruumis oli ka video ning seal olid kaks meest. Üks nendest meestest oli küsitleja, ning teine oli hull sõna otseses mõttes, kes pidas ennast kunstnikuks. Selle video nimi oli "Mart ja Peeter".

Neljandas ruumis olid kunstniku maalid. Esimese pildi peal oli kaks maalitud jalatalda. Selle maali nimi oli "Maal üks". Teisel maalil oli kujutatud kaks inimest silmsidemes, et nende näo vahel oli valge joon ja mina nägin seda kui silmsidet. Selle maali nimi oli "Maal kaks". Kolmandal maalil oli kaks nägu, üks nägu oli tavalisel kohal, kus nägu ikka olema peab, ja teine nägu oli kujutatud kaela peal. Selle maali nimi oli "Autoportree". Neljandal maalil oli kujutatud inimene, kes on rohuväljal. See maal oli väga ilus ning see juba oli maali moodi.

Viiendas ruumis oli lühike video, kus Jaan Toomik ise oli videol. Ta jooksis korraks ekraanilt läbi ning samal ajal pritsis tema taga kaljude vasta mere vesi. Selle video nimi oli "Jaan".

Minu arust need videod ei olnud kunstiteosed. Nende esimeste kolme videoga see kunstnik nagu oleks mõnitanud puudega inimesi ja neid naerualuseks teha tahtnud. Ma arvan, et see kunstnik on mingi imeliku puudega ja mulle ei meeldi üldse tema kunst. Pildid olid juba kunstile lähedale, kuid videod ei olnud.

Mina arvan, et see Jaan Toomiku kunst on ajuvaba ja see ei ole kunst, vaid mõnitamine.

See näitus oli välja pandud kunsti hoones.

Silver Randalu käib Tallinna Hiiu Põhikooli 8b klassis. Kunstiõpetaja, kes andis koduse töö käia kunstinäitusel ja sellest kirjutada, soovitas Silveril loo Ekspressile saata.