KRIITIKA - Kaire Nurk. Kaaslased. Sekkumine Jaan Toomiku ja Kreg A-Kristringi teekonda. – Sirp 7.12.2001

Kaldun jätkuvalt Jaan Toomiku vahedat visuaaliat interpreteerides kaasama kristlikke kabariite, kõrvus kirikukellade terav (käskiv) kuma (Rauma biennaalile loodud “rännak”, 1996) ja koraali laulev lapsehääl (“Isa ja Poeg”, 1998). Muide, kuidas on õieti see kirjapilt: “Isa ja poeg” – markeerimaks teose osatäitjaid (“kaskadööre”), Jaan Toomikut ennast ja ta poega; või “Isa ja Poeg”, markeerimaks Jumal-Isa ja Kristus-Poega? Viimasel juhul kehastaks uisutaja Kristust?

Seevastu psühhoanalüüsi pagas seonduks ehk enamgi Kreg A-Kristringiga. Mitmed tema maaliseeriad, “Mälu püsivus” (1989 – 90), “Võõrandumine” (1991),”Tungid” (1992 – 95) on juba eelkõlalt vastavad. Tartu Kunstimajas on A-Kristringi dadalikest tsitaatidest põimitud tabamatult “Muutuv maailm” ärev, fragmentaarne, heitlik – koos on nauding ja kurbus, teadvusetus ja iroonia, protest ja unelm, armastus ja häving, kriitika ja unustus.

Kõneks tuleb Toomiku isiknäitus Tallinnas koos mõnede kõrvutustega ea- ja kursusekaaslase (maal, ERKI, 1985 – 91) A-Kristringi paralleelselt isiknäituselt Tartus. Kuna järgnev on eelkõige interpretatsioon, tunnen vajadust rõhutada: interpretatsioon on haruline probleem ka siis, kui interpreteerija ees on kunstniku kogu looming. Kui aga kunstniku looming alles jätkub ja me ei või teada selle siht(punkt)i, siis peaks ka interpretatsioonis see “teadmatus” kajastuma. Ühtlasi tekib eetiline probleem, kuivõrd (ja kuidas) võime sekkuda kunstniku teekonda, lisaks peaksime/võiksime mõelda/tajuda, et interpretatsioonist võib saada kunstnikupoolse interpretatsiooni objekt.

Ring versus sõda

Võibolla on liiast näha Jaan Toomiku nn “altarivideos” (“Mees”) kehastatavas peategelases viidet Kristusele? Ehkki ta kannab oma “risti” alandunult, ilma vastupanuta, käed lõdvalt rippumas külgedel ja justkui millestki/kellestki suunatult/juhitult – kuigi mitte sääraselt fataalselt (üleinimlikult) suunatult, nagu mööda jääd kihutav Jaan Toomik (“Isa ja Poeg”). Ja ehkki “peidetud” genitaalide (kuigi äraspidiselt peidetud) kujund sobib kannatava Pojaga enam kui piibli filosoofilise idee foonil lausjaburalt mõjuv genitaalide esitlemine – on läbi kunstiajaloogi Kristust ristil alati koos katva riidetükiga kujutatud. (Kuigi on ka kunstnikke, näiteks Lucas Cranach, kes maalinud sama riidetüki suureks sõlmepalliks lõuendi tsentrumisse!) Ja lisaks võiks arvata, et olenevalt kontekstist on “Mees” muutunud: loodusnähtumuslikkusest (“Eesti Energia” tööde foonil,1999) sotsiaalsete ja/või kultuuriliste kihtide aktiveerumiseni Toomiku isiknäitusel praegu Tallinna Kunstihoones.

Kuid kuidas peaks nn. kristlikku skeemi sobituma “Vaataja” vaataja? Oletame, et “Vaataja” vaataja vaatab videot “Mees”, ainult helitaust on teine; vaatab umbes nii nagu sajandat koomiksit või actionit piiblist. (Sest ega ometi “Vaataja” vaataja ei parodeeri Vaatajat-näitusekülastajat!)

Kristus-inimese füüsilise keha piinad on pidanud läbi ajaloo võimendama Vaatajas süütunnet. Möödunud aegade meistrite maalidel ümbritseb passioonis Kristust veel lisaks ta lähedaste sügav kurbus, suunamaks ühtlasi ka Vaatajate reaktsiooni. Toomiku “Mehes” pole kaaslasi, seega me ka ei tea juhinduda nende reageeringust. Ja keda üldse kujutleda sinna mustaks pööratud maapinnale lähedaseks/lähedastest? (Jaani?) Ja milline peaks olema tema/nende hoiak? Toomiku “Vaataja” tegelane annab vastuseks: ülim ükskõiksus. (Kui videos “Vaataja” oleks sama “kaskadöör” kui “Mehes”, lisanduks veel x tähendusliini.) Kui tahame konkreetsemalt osutada Toomiku ajatuse kõrval ta kaasajalisusele (küsib ju küsitlejagi videos “Peeter ja Mart” tänase Eesti elu kohta) – ja mitte isiklikele kompleksidele – , siis tõesti, üha vähem on neid, kes tunnistavad, veel enam tunnetavad, oma vastutust/süüd (ma ei räägi juriidilisis termineis). Ent kas ongi kunagi eksisteerinud inimese süüd? Süü võimatus näib saavat üha tajutavamaks ja pühitsevat üldist süütundetust. Süüdimatus või arengupeetus või agressiivne paratamatus, igavene inim(ese)lik oleluskisklus, igavene “metslus”?

Ent Toomik ei tegele hinnangutega ega mõista kohut. Sellega tegeleb (otsesemalt?) A-Kristring, kes kujutab inimest sõjanuia või süvavee kisalise pommiga või peldikupotiga pea asemel või sedasama pead laiali valgumas värviuttu, saateks osutus “Mida inimene oma peas kannab”.

Seevastu Toomiku loomingus kohtab pead üpris läbivalt millegi püha, tähelepanelikku austust vääriva, asupaigana. Maagilisena. (Üli)suures formaadis (sealjuures mitte suure lõuendi äratäitmise otstarbel!). Ükski Toomiku tegelane ei evi argessiivsust ega sekkumispsühhoosi. Seisundid on konfliktiülesed. Toomiku maailmas on miski, mida võiks pidada väljastpoolt suunavaks jõuks, ja keegi, keda võiks kõrvutada Kristusega, kuid pole ingleid ega kuradeid, prohveteid ega kangelasi, reetmist ega sõprust, kättemaksu ega andestust. Kristluse süntees budismiga?

“Mehe” tegelase komistades maasse tammutav ring kui äraspidine-adekvaatne kujund sansarast, budistlikust eluringist? Need “omaksed” seal pahupidi pööratud maalapil oleme meie, inimesed. Vaatajad näitusesaalis. Ekraangi on parajalt nii paigutatud, et näitusesaali põrandaparkett näib reljeefsena ja jätkavat video künnipinda.

Ringist veel: ma ei tea, milline on Aimar Kristersoni pseudonüümi Kreg A-Kristring etümoloogia, kuid nii mõnigi on selle meelde jätnud tehte rist+ring abil. Lisaksin, et A võiks olla sama kaaluga, mis näiteks sõnas “aloogia”. (“Dadaismi manifesti vastu olla, tähendab dadaist olla”, “Dadaismi manifest”, 1916.) Iroonia, eituse jaatavad ja eitavad sisud.

Kui Toomiku töödes on valdavalt üks tegelane – tunnetav tervik keset ümbritsevat naturaalset “kosmost”, siis A-Kristringil valdavalt kaks konfronteeruvat tegelast/märki/objekti (defineerivaim – maal “Pluss ja miinus”) värvisombuses määratlematuses.

A-Kristringi tegelaste sihipärane, objektile suunatud tegevus on Toomiku omadega võrreldes lineaarne. Ka A-Kristring käsitleb inimkonna ristikandmise teemat, kuid kaasates selgitava, laiemalt (kõigile?) arusaadava ja taas-värskelt aktuaalse nähtuse – sõja, mis on, tõtt-öelda, ta loomingus korduv motiiv; meenutame seeriat “Lilled ja relvad” (1996). Kogu Tartu kunstimaja keskne suur saal on haaratud inimese destruktiivse purustustungi kirjeldamisest. Rakenduvad üksteise järel kunstiajaloo tsitaadid, alates Anselm Kieferi sakslaste sõjaparanoiaga (“Kõnelused Kieferiga”) ja tsitaadid kaasaja maailmast (ben Laden). Lõuendi “Isa ja poeg” päritolu näib seonduvat legendiga Frank Zappast, kes kandnud kodus gaasimaski – protestiks sõjatööstuses töötava isa vastu (veel üks oidipaalne lahendus). Maalil “Muutuv maailm” on isa kõrvale astunud (või tõrjutud?), poeg aga haaratud agressiivsest dünaamikast. Ja sõdurisinelis mees põleva küünlaga pea asemel (“Igavesti lakkamatu tuli”) näib väljendavat mitte niivõrd mälestuse kustumatust, kuivõrd lakkamatut vajadust põletada küünlaid iga uue langenu puhul. A-Kristringi “muutuv maailm” liigub üht ja sama ringi mööda, mis tähendab – paigalseisu. See ei ole ring budismis, see ei ole tegelikkuse järkjärguline avanemine meditatsiooni käigus.

A-Kristringi näituse koloriit sarnaneb külma talvehommiku kõige sügavama unetunni halliga. (Ka mitmel tööl ainuvalitseva värvipaari moodustavatel murtud/lahjendatud lillal ja kollasel on kalduvus hiljem silmamälus edasi seguneda.) Maalilisus kui uneloor? Surutis, minoor. Vaid veidi õrna vanaroosat hahetust. Näituse kolmas osa “Poola prelüüd” põhineb nii Poola-igatsusel kui -kogemusel. Vette lõppevad sillad olevat reaalsus ühes Poola linnas, kuid maalidel muudetakse/muutuvad nad kaduvikku, unustusse viivaiks.

Kajakas armulaual

Millises seoses võiks olla Jaan Toomiku ekspositsiooni ruumiliselt järgmine video, “Peeter ja Mart” “Mehega”? Tallinna Kunstihoones oma isiknäitusel (1998) oli Peeter Mudist kontseptuaalselt ebaisiklik kuraator, (k)andes ette mitte oma isikliku, vaid Eesti autoriteetseimate kunstiostjate väljavaliku oma loomingust ning sinna juurde – omalt poolt vaid “külla kutsudes” kaks Eesti kunstnikku – Jaan Koorti ja Raul Meele. Kontaktisoovi ja hommagei kõrval hakkas see küllakutse, õigemini osaluskutse toimima kui suur soov jagada. Mitte ainult näitusepinda… Järgnevalt on kutsunud teised kunstnikud Peeter Mudistit ennast kaaslaseks. Ja Peeter Mudist näib järk-järgult muunduvat armulaua pühitsetud veiniks ja leivaks – Kristuse nähtamatuks kehaks – vaimuks, mida erinevate kunstnike loomingualtareilt jagatakse. Ly Lestbergi fotodelt Tallinna gaafikatriennaaliga haakunud näituselt EKA galeriis. Ja nüüd Jaan Toomiku näituselt. Sõnum, mida fataalsesse kannatusse aheldatud kunstnik intervjueerija kaudu meile edastab, on muutumatus ja teadmatus. Kui Mudist video lõpukaadreis mõttesse-tundesse rahunenult naeratab ja lausub: “Ma ei tea”, siis millele ta õigupoolest vastab? Intervjueerija küsimus oli ju kolmeosaline: mis teid tänases Eesti elus muretsema paneb, mis on Teile võõras, või mis on väga meeldiv?

Kõige kohta, mis asub inimesest väljaspool, võib inimene avaldada vaid arvamust (kattub üsnagi antiikfilosoofia doxa mõistega). Me mõistaksime teise kogetut ja mõteldut vaid juhul, kui meil oleks võimalik olla iga sekund – ja nii kogu elu – see teine inimene. Olla selle teise inimese iga tema teadvustatud ja teadvustamata impulsi kandja, vahetult ja täielikult. Või ükskõik millise teise reaalsuse – väljaspool meid endid. Öelda “Ma ei tea” – milline vapustav tõde. Mudist ei arva. Ta ütleb, mis teab. Milline armulaud doxadest üleajavasse näljasesse aega! Teisalt: kas ongi muretsema ajav, võõras ja meeldiv üksteisest betoonseintega eraldatud. Ja kas tänane Eesti elu on miskit muud kui mis tahes miski muu? Võibolla polnud küsimus vastatav, sest kõik on üks ja seesama.

Kui jätkata kristluse baasil tõlgendust, võiks Toomiku näituse järgnevat, valdavas mustas maalide saali võtta kui “võitu surma üle”: haudapanekut (“Maal nr 1”), ülestõusmist (“Maal nr 2”, “Autoportree”), ja lõpuks taevaminekut – tibatillukest haihtuvat figuuri – ülesküntud mullapinnalt väikesel mudistilikul maalil “Pilv”. Näituse kõige tagumisema saali videos “Jaan”, kus tajume kummalist kergust, näeme kaunist, rohelist, puutumata rohuvaipa üheskoos valge lainepilvega, mis haljendavat maad värskendab kui “kastmispüstolist” (sealjuures pole kastetav pind ring), ning selle laine/puhangu saatel üle aasa silkavat Jaani – seal võime ju mõelda näiteks paradiisist! Ent sama hästi võib see olla kujund inimelust/eksistentsist kui ühestainsast hetkest.

Kui “Jaaniga” seoses veel näitustel ringi vaadata, leiame hetkel Rotermanni soolalaost Portugali noorte kunstnike näituse (“High Input Low Noise”), kus samasugused n.-ö. seisvad videokaadrid ekraani ühest servast ilmuvate ja teise kaduvate objektidega. See suunab enam märkama “Jaani” tehnilist võttestikku. Ka Kaarel Kurismaa & Co näituse “Slow-tech” (Tartu Kunstimuuseum) kinetistlik paraad võiks “Jaani” omaks võtta: inimaegade algusest olemas “inimliikur” on ka väga arhailine, ehkki mitte nii keskkonda säästev ja “kütet” mitte vajav, kui igast õhuvoolust vibreeritav, pudelisuust lahti kergitatud traadi otsas kõlkuv pudelikork, millesse (tasakaaluks) löödud kahelt poolt kaks kahvlit.

Ja varasemast: võrreldes “Maastiku avamise” (Jaan Toomik, Jaan Jaanisoo, Jaan Paavle, Vano Allsalu; 1991; Tartu Kunstnike Maja) “kestva kaosega”, kus “alatine julmuse ja agressiivsuse atmosfäär /---/ tekitab üha uusi teravusi” (näituse kaastekst), domineerib “Jaanis” harmoonia. Jooksusammus pole kohustust, pigem kerge mäng(levus). Ning valge lainevahuga lenduvad üles valged kajakad – nagu liblikad… (Koos Jaan Paavlega Palamusele Theodor Lutsu filmipäevadele tehtud video tegelaskujundi kohta väitis Toomik, et see oli kajakas – olin tõlgendanud liblikana Eesti Ekspressis, 10. VIII 2000).

Milleks on kajakas? Tðehhovi kajakas. Toomiku kajakas? Ka liblikas, eelkõige vastupandamatult tule poole tõmbuv ööliblikas, sümboliseerib inimese tõmmet (jumaliku) tõe poole. Hiinlastel ja jaapanlastel tähistab liblikas üldisemalt surematust ja rõõmu…

See oleks Toomiku seekordse isiknäituse n.-ö. ülev tõlgendus. Kuid võime näitust võtta ka inimeksistentsi lihtsama vastupeegeldusena.

Toomik ei tegele mööduva hetkega, ehkki ta ideed sünnivad hetkesähvatusena. Ta tööd räägivad püsivast, permanentsest, alati ja kõikjal kestvast, kuid sealjuures algsete instinktide aksioomist avaramalt, kui mitte öelda, et sellest (lausa) lahus. A-Kristringi näituse üldpealkiri “Muutuv maailm” tõukub justkui lendlausest: “Maailm on pärast 11. septembrit muutunud”, kuid tegeleb seegi püsivaga, ent ekspluateerides kunstilise kujundi võimendamiseks üpriski põhjalikult vana Freudi. Kahe näituse peamine erinevus tundub asuvat selles, et üks baseerub orientaalsel, teine läänelikul tunnetusel. See on ka põhjus, miks arvan, et Toomik ei ole psühhoanalüütiliselt tabatav (Milline koht/roll võiks olla Oriendi eri maade kunstiteaduses psühhoanalüüsil?!!), küll aga A-Kristring.