KRIITIKA - Tarmo Teder. Vana arm ei roosteta. – Sirp 16.04.1999

Jaan Toomikule 6. IV 99 special
Vaala galerii näituse puhul

Inimesed raskes vaevas
tähesära orjalaevas
Kui kaks keha kokku liitund
toimub püha, ürgne riitus

Laps, kes alles emaihus
pulmakutset hoiab pihus
Fallos ema vulvat ihub
algses muutumatus kihus

Nagu välk on armuembus
Spermapiisad – hele nimbus
Ümber lapse, sündimata
väravasse astumata

Astudes koos ühte sammu
igikorduv mees – naisalge
loovad Jumalale palge

– Jaan Paavle

Nagu paljud teised loojad, alustas ka Jaan Toomik oma kunstnikuteed maalijana.

Debüteerinud 80ndate keskpaiku noortenäitustel, pälvis ta tähelepanu portretistina, liikus abstraktse neoekspressionismi laines, mille harjul lahvatas uusmetsikute meelsust. Nagu seitsme aasta tagusest Vaalastki mäletada võib, võttis Toomiku mõnel suurel, mitmest tükist koosseisval lõuendil võimust röögatuks deformeeritud inimfiguur või mütoloogiline tüpaaž. Taotluslikult porine koloriit, lohakas viimistlus, rebestatud faktuur ja metall-lisandid suurendasid monstroossust. Ükski vaataja ei võinud külmaks jääda, aga üks suund oli ka ammendumas. Ateljee asukohta ümbritsevast materjalist ja üleminekuaja kitsikusest tingituna töötles Toomik maalilis-skulpturaalseid roppusi, kaotas elulisi konkreetsusi ja sotsiaalseid tähendusi, ränk vorm üldistas minimaliseeritud laadiga salapärast olemist. 1992. aasta talvel Vaalas üleval olnud näitusest alates võib näha Toomiku kunstile üdiomase meditatiivse transtsendentalismi selget algust.

Avaneva ühiskonna loogikas pöördus Toomik järsku performancei, landarti ja installalatsiooni teed, läbides paari-kolme aastaga mitmete läänes kulunud voolude ida-euroopalikud arengufaasid. Avardus ka kodumaine kontekst, 90ndate keskel murdis Toomik rahvusvahelisse kunsti, kuid arvamus, et ta on osav ja rahvusvaheliste reeglitega kiiresti kohanenud nn. uue kunsti video- ja installatsioonimees, on täiesti ekslik. Tahvelmaal on Toomiku vana armastus ja maalija meditatiivne loomus istub tas sügaval. Eelkõige inimene, tema kehast tulenevad allhoovused ja nihestunud psüühika järelmängud lõuendil on Toomikut ikka huvitanud ning seda on ta ka oma maalidel kujutada püüdnud.

Eksistentsiaalanalüütilised pained

Tunamullusel näitusel Rüütelkonna hoones jäi Toomiku come back maaližanris hõredaks ja rabedaks ja ega nüüdnegi napp väljapanek Vaalas suurt kõneainet annaks, kui autor poleks eriline kunstnik. Kui isikupärane anne on end jõuliselt ja riigiüleselt avaldanud, võetakse ta avalikkuse ette toodud väikseimgi akt ikka luubi alla. Seda enam, et Vaala näitus viitab selgesti suguelu hälvete ja psüühika väärdumise probleemistikule. Näiteks igati rõlge ja suisa küüniliselt otsenäitav "Nimeta" nr. 5 kujutab topeltseksuaalakti raseda ja lootega ning "Nimeta" nr. 4 topeltsuguelunditega meelast naisekeha, mida kroonib koolnupealuu! Hermafrodiitsuse ja nartsissismi küsimustega mängib ka maaliliselt näituse terviklikum, monokroomselt puhas "Nimeta" nr. 2, aga "Nimeta" nr. 3 kipub jääma ahtra tähendusväljaga porisevõitu viiteks üksindusele ja lootusele. Paistab jätkuvalt, et maalija Toomikut ootab värviharmoonia vallas küllaga harimismaad. Koloriidilt tublisti õnnestunum ning vahest näituse intrigeerivaim ja sisuliselt kahtlemata tagamaarikkaim on "Autoportree emaga", mis kujutab täiseas mehe üsasttulekut, pakkudes samas ka intsesti ja hoolitseva emaarmastuse võimalusi. Ei taha siin psühhoanalüüdelda, kuid tegemist paistab olevat sünnitrauma ja emadominandi lahtimaalimise kordaläinud katsega.

Mitte ainult igas loojas, vaid lausa igas organismis peitub kõrvuti soolise määratlusega ka vastasalge. Vaala näituselt paistab, et Toomik on oma seksuaalset identiteedi ja kompleksikesed julgelt lahti maalinud. Ent see pole peamine, sest kokkuvõttes on fookuses ikkagi inimene eksistentsiaalanalüütilisetes painetes. Osa otsi on küll näha, aga suurem jagu suubub põhjatu tähendusvälja vette.

Jaan Toomiku maalinäitus Vaalas 6. – 24. IV.