KRIITIKA - Mari Sobolev. Jaan Toomik ja elu mõte. – SL Õhtuleht 19.05.1998

Rahvusvaheliselt tuntuima eesti kunstniku looming on üldarusaadav ja ei sõltu kuigivõrd kontekstist. Vahepeal kurdeti, et Toomikut Eestis ei näegi, kuid pärast läinudaastast personaalnäitust Kunstimuuseumis seda enam öelda ei saa. Nüüd on Toomiku personaalnäitus Linnagaleriis.

Jaan Toomik on praegu rahvusvaheliselt tuntuim eesti kunstnik, kes käitub ka vastavalt rahvusvahelise kunstielu reeglitele. Staar ei pea üle pingutama, selleks, et tähelepanu äratada. Ja üldse, minimalistlik käitumine nii elus kui loomingus on vähemalt peavoolu-kunstielus moes. Milleks rabelda, kui saab ka lihtsamalt.

Näitus koosneb kahest komponendist. Esimeses ruumis on maalid, teises video. Eelmainitud mõtteid tekitas maalivalik. Tegemist on n.-ö. ahjusoojade töödega. Kiirustamise märke ei kajastu küll üksikutel piltidel, neid leidub aga kogu komplektis tervikuna. Põhiliselt on piltide peal pead. Pead viibivad tumedas tühjuses, olles ka ise teostatud häguste värvidega. See on hoopis teine rida, võrreldes Toomiku Kunstimuuseumi-näitusel olnud maalidega. Tookord äratas eelkõige tähelepanu iroonilis-seksistlik maal kunstnikust ja kriitikust, kes piljardikuulidega laual lebavat paljast naiskodanikku sihtisid. See oli Toomiku harvaesinev pale. Käesoleva näituse pildid on märksa haakuvamad tema videotega. Iroonia asemel on nukrus, sugudevaheline võitlus on asendunud inimese kui sellise probleemidega. Puuduvad konkreetsed märgid igapäevaelust, pigem on kaardistatud väga üldisi painajaid.

Eraldiseisvate peade ja ühel pildil ka käte vorm on maalitud veidi anatoomiajooniste laadis. Inimene on jaotatud osadeks ja need osad omakorda osadeks. Igaüks meist on objekt. Toomik ei pea silmas kindlalt määratletavat seksobjektiks olemist ega ka üksikisiku suhteid võimuga. Need kehaosad viibivad paratamatus mõjuväljas: kui inimest ei ahista riigivõim, siis leidub kindlasti midagi muud, mis seda teeb. Enamasti inimese enda sees. On tähenduslik, et valitud ihuliikmeteks on just pead. Pea on mõnes mõttes kõige neutraalsem osa inimesest, kuna ta on kõige nähtavam - puudub salapära. Samas on pea ka teatavasti inimese juhtimiskeskus - seal ja sellega toimuv määrab ülejäänu.

Umbes säärane näib olevat Toomiku uute maalide mõte. Selle teostus võinuks olla läbimõeldum. Pildid ei suhestu üksteisega, ei moodusta tervikut - kui nad seda teeksid, oleks mõju tugevam ning toimiks mitte ainult läbi vaataja pea, vaid kulgeks ka muude elutähtsate organite kaudu.

Video on muljetavaldavam. Religioosse varjundiga vokaali kõrval näeme pilti alasti Toomikust, kes uisutab tühjal merelahel. Siingi tekivad mõtted inimese üksikusest ja kaitsetusest nii maailma kui ka iseenese haardes. Raske on katmata keha külmas kuidagi teisiti tõlgendada. Eriti kurb hakkab lõpukaadrite puhul, kui uisutaja kaugusse kaob.

Toomik on filosoof, kes olupoliitikasse naljalt ei lasku. See ongi omadus, mis on teda rahvusvahelisele areenile viinud. Märgid, mida ta kasutab, on üldarusaadavad ega sõltu kuigivõrd kontekstist. Sedalaadi filosofeerimisele võib ette heita vaid olemuslikku perspektiivitust: vähe sellest, et vastused puuduvad, isegi küsimusi ei esitata. Juhuslikkusest väljarebitud kaadreid vaadates võib vaid konstateerida, et elu on raske. Võib-olla selles peitubki elu mõte.