KRIITIKA - Johannes Saar. Jaan Toomik Rooma värava all. – Sirp 09.11.2012

Jaan Toomiku isikunäitus „Jooks” („Run”) Milano galeriis Artra kuni 13. I 2013.

Nädalapäevad tagasi, 29. oktoobril läks märkimisväärse publikumenuga lahti Jaan Toomiku suur isikunäitus Milano galeriis Artra. Tallinna Kunstihoonest terake väiksem näitusepind asub Porta Romana linnaosas, mille galeriisid, raamatupoode ja kohvikuid täidab enamasti kultuuriajakirjanike, kunstnike, kirjanike ja kunstitudengite elav seltskond, kel on tihti töövõi õpingualane seos naabruses asuva Domuse akadeemia või NABAga (Nuova Accademia di Belle Arti), mis juba asutamisest saadik paarkümmend aastat tagasi oponeerib veidi akadeemilisemale Brera kunstiakadeemiale.

Artra galerii näitusepoliitika on läbi aastate kujunenud suuresti koostöös NABA kunstiõppejõududega. Toomiku isikunäituski sai teoks akadeemia visuaalkunstide, performance’i ja meediakunsti osakonna direktori Margo Scotini ja lektori Andris Brinkmanise initsiatiivil. Mõlemad külastasid Eestit tunamullu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kutsel, tutvusid kohaliku kunstiväljaga, pidasid paar avalikku loengut kunstikeskuses ja Kumus ning sõlmisid koostööleppe „Jaani lähetamiseks”.

Mida öelda kunstniku kohta, kes ka pealt viiekümnesena ajab kohalikul kodanlasel harja punaseks, ent ometi, kogunevate aastate kiuste, näitab jätkuvat professionaalset edenemist? Nemo propheta in patria sua, selle ladina tarkusega võib hakatuse teha küll. Selle kohta, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, on Eestil oma lugu. Meest, kellele kodu- ja välismaal avanevad praegu vaid professionaalsetele filmirežissööridele mõeldud uksed, kelle töid on jõudnud maailma muuseumi- ja erakollektsioonidesse rohkem kui ühelgi teisel Eesti kunstnikul, kistakse kodumaises suhtlusmeedias jätkuvalt tükkideks radikaalse põhimõttelisuse eest, millega ta pani aluse kogu oma edukale karjäärile.

Üritan siinkohal sellest radikaalsest tuumast rääkida kuraator Marco Scotini repliikide kaudu ning kasutada neid selgitamaks Jaan Toomiku tähtsust tänase Eesti kultuuris. Näituse kataloogis arendab Scotini mõtet „transindividuaalsest, füüsilisest, mõistatuslikust ja ehedast” eluvormist, teatavast anonüümsest kehast Jaan Toomiku kunsti peategelasena, kes võib igal ajahetkel olla ükskõik kes või mis. See olend näib eksisteerivat väljaspool kultuurilisi koode, pigem füüsilise kohalolija kui vaimsete tähenduste loojana. Just nimelt kohalolu füüsilisuses avaldubki väidetavalt Toomiku valikute dissidentlus ning sotsiaalne ja poliitiline protest. Ta ei ei paku meile ühiskondlikke ja poliitilisi orientiire oma kunstnikupraktika kaardistamiseks, pigem vastupidi: ta hoolitseb selle eest, et tema loodud anonüümne morfoloogiline eluvorm suudaks eest libiseda igasugustel ideoloogilistel identiteeditähistajatel. Eskapism revisited.

Alateadlikult või mitte, on Jaan Toomik hoidunud igasugustest žestidest, mis võimaldaksid teda „kasti panna” teenelise rahvakunstnikuna, ühiskonna alussambana, Jüri Arrakuna, kes mõnusalt muheledes juhatab teed jumala juurde ja leppimisele. See on teatavat sorti asotsiaalsus, mis oli vähegi vabameelsematele Eesti kunstnikele in corpore omane nõukogude ajal, mille peegeldusi lasti oma lõuendeile parimal juhul vaid läbi irooniaprisma. On tähelepanuväärne, et toonane suveräänsusepüüust sündinud autistlik sümboolne kapital müüdi trikolooride lehvides maha üheksakümnendatel üle Eesti pühkinud kauboikapitalismile, ikka soovist ka kunstniku elujärg haljendama lüüa.

Toomik ujus siirdeühiskonnas vastuvoolu. Enamik Eesti kunstnikke üritas end upitada nii Vene põrandaaluste dissidentlikule parnassile, et leida müügiargumenti lääne galeristide silmis, või siis lihtsalt trügis meie võrsuva keskklassi magamistoa seinale, elujärje ehteks. Allergilise reaktsioonina ühiskonna massipsühhootilisele kirele sulanduda kiirelt liberalismi majanduslik-poliitilisse establishment’i esitles Toomik end paari žestiga üldsusele kui silmatorkavalt füüsilist, lihast ja luust eluvormi, teatavat füsioloogilist kooslust, millel puudub ideoloogiline ambitsioon, küll aga on olemas üldinimlik mõõt. Üheksakümnendate künnise kandis teostab ta koos Vano Allsaluga Prahas Karli sillal aktsiooni „Minu munn on puhas” ja hiljem üksi Tallinnas teada-tuntud installatsiooni ekskrementidest. Rindejoon oli maha märgitud, kaasmaalaste armastusele oli piir pandud, sillad põletatud.

Kummati avas enda väljaarvamine Eesti varakapitalistlikust ühiskonnast väravad rahvusvahelisele edenemisele. Peldikus bakteritega võitlev keskklass ning pesumasinas plekkidega võitlev ülemklass arendasid Eestis kiiresti välja hügieenifašistliku retoorika Toomikust ja kaasaegsest kunstist kõnelemisel, kõnemaneeri, milles kordusid etnilise puhastuse ja rahvavaenlase ajaloolised metafoorid. Rahvusvaheline kunstimõte tervitab näitusekataloogis aga Toomikut kui: „rahvusvahelisel kunstiväljal kõige tunnustatum Eesti nüüdiskunstnik“ („most widely acknowledged Estonian contemporary artist on the international scene”).

Milano näitusel näeme kuut uut maali möödunud aastast, Toomiku moodi peategelane näitab seal end muret tekitavates olukordades, meeleoludes ja värvides. Tumedad, räigelt külmad ja kalgid värvigammad, robustsuseni lapidaarne pintslitöö ärgitab vana head psühhoanalüütilist käsitlust, eksistentsiaalsete ängide sõnastamist ning paineid, paineid, paineid ... C. G. Jungi terminoloogia, eriti persona ja vari suisa karjuvad Jaan Toomiku maalide interpreteerimise järele, aga paraku on selle tõlgendussuunaga üks mure – see pole moes. Ja ei aita siin kunstniku enda korduvad kinnitused, et ta on vanamoeline kunstnik, kes ammutab oma eraelust.

Kunstilise praktika psühhologiseerimine ja internaliseerimine kunstniku psühholoogiliseks siseasjaks ei ole jooksvas kunstikriitilises mõttes teps mitte hip and up ning see kajastub Toomiku Itaalia retseptsioonis. Kataloog kõneleb postsotsialistliku subjekti konstrueerimisest, isiksuse muutumisest anonüümseks ja kollektiivseks kehaks, mis on võimeline kandma opositsiooni metafoore üle ühiskonna nagu folkloori. Oluliseks peetakse ülesaamist traditsioonilistest dihhotoomiatest nagu isiklik/kollektiivne, aktiivne/passiivne ning naturaalsete, „antropogeneetiliste” eluvormide kujutamist ning migreeruva identiteedi voolamist põlvkondade vahel. Otsitakse sotsiaalse aktivismi tunnuseid. Olgu siis peale, kes see viitsib vaielda, ju on neile seda rohkem tarvis.

Meile siin Eestis ei saa aga kaamosest kunagi küll ning seda nälga kustutab Jaan Toomik elukutselise vilumusega. Tema viimane video„Jooks” („Run”, 2011) ning lühifilm „Oleg” (2010) näitavad Milano publikule kunstniku retrospektiivset pöördumist oma nooruse mälukaevude manu, vahest ehk sooviga neid läbi valgustada, nende õõvast pääseda. „Oleg” üritab kergendada süükoormat Nõukogude armees päästmata jäänud elu pärast, „Jooks” aga otsib vastukajasid ja vastuseid varjudest, mida Toomik nüüd, vanemas eas, üritab klaarida. „Tantsides isaga”, „Isa ja poeg”, „Tantsides koju” ja „Kosk” toetavad kõik omal moel katseid lepitust otsida, päästa (moestläinud) hinge ja tõepoolest – migreeruda mälestustes ja lähikondsetes jagatud kollektiivse identiteedina. Võib nõustuda ka Scotini väitega Jaan Toomikust kui kunstnikust, kes opereerib autonoomselt sotsiaalse kommunikatsiooni katkestusest sündinud vaakumis, mis sündis ühiskonna tardumisel spektaakliks Guy Debord’i tähenduses. Noort Toomikut ümbritsenud spektaakel oli kahtlemata ideoloogisemat laadi kui sõjajärgse lääne tarbimisühiskond, ent Eesti olud on praeguseks Euroopale järele kasvanud ning ehk tuleb meiegi kunstnike juures hakata enam tunnustama katseid elada vastustades kommunikatsiooni, reklaami, turu- ja kasumiloogikat. Keegi ju peab sellele hüdrale päitsed pähe panema. Kunagi ju suutsid Eesti kunstnikud oma brändi luua väljaspool sotsrealismi kaanonit, ehk on see ka kaprealismis võimalik. Vanamoeline küll, aga selle eest tervislik.