INTERVJUU - Maarja Kangro. Kakofooniline frankofoonia. – Sirp 23.10.2013

Kunstnik Jaanus Samma, tänavune Köler Prize’i laureaat, võttis 7. – 15. septembrini osa frankofoonia mängudest (Jeux de la Francophonie) Nizzas. Tema muljed olid sedavõrd kurioossed, et neid ei saa eesti lugejaga jagamata jätta.

Frankofoonia mänge on peetud 1989. aastast iga nelja aasta tagant. Võisteldakse spordis (näiteks korvpallis, rattasõidus, poksis) ja kultuuris (hiphop-tantsus, jutuvestmises, laulus, luules, fotos, skulptuuris). Vikipeedia andmeil on frankofoonia mängud loodud osalt vastukaaluks Briti Ühenduse mängudele (Commonwealth Games) ja ürituse hoiak näikse olevat varjamatult imperiaalne. Frankofoonia veebilehel võib näha videolõike avatseremooniast, mis sarnaneb olümpiamängude omaga: maade delegatsioonid paradeerivad lippude all. Kõnet peab François Hollande isiklikult. Kirjelda natuke, kuidas see kõik kohapeal välja nägi – milline õhkkond valitses?
Jaanus Samma: Tegu oli täieliku rahvaste paabeliga. Osalejariike oli kokku 77 ja „mängijaid” üle kolme tuhande. Peale ootuspäraste Aafrika riikide oli üllatuslikult kohal ka terve trobikond Ida-Euroopa riike (peamiselt états observateurs ehk vaatlejariigid), kuid nende delegatsioonid olid muidugi palju väiksemad. Eestit esindas ainult viis võistlejat: mina fotograafias ja neli tantsijat Eesti Tantsu Agentuurist Ruslan Stepanovi lavastusega „Distance”. 
See ei olnud üllatus, et tegemist oli selgelt poliitilise üritusega, mille peamine eesmärk oli hoida sidemeid endiste koloniaalriikidega. Võib-olla polnud ka juhus, et mängud toimusid just Nizza linnas, mis sai alles XIX sajandi keskel Prantsusmaa riigi koosseisu kaasatud.

Võistlesid foto vallas. Kuidas su võistlemine käis: kas juba olemasolevate tööde põhjal või tuli ka kohapeal mõni teos luua?
Võisteldi nelja varem tehtud foto ja lisaks kohapeal loodud uute fotodega. Kokku tehti kaks näitust: esimene kunstnike varasematest töödest ja teine uutest. Näitused olid väga eklektilised ja kuna selleks polnud ka kuigi suur ruum antud, paiknesid kõik tööd tihedalt üksteise kõrval.
Kui esimene näitus leidis aset kohaliku suure kultuurikeskuse fuajees, siis teine oli samas majas ühes kõrvalises ruumis, mille seinad olid kaetud sinise ja punase mistraga. Iga kunstnik sai valida, kumba värvi tausta soovib, ja kahe ruutmeetri peale oma tööd kuidagi üles riputada. Mina näiteks sain endale tumesinise mistraga seina – oleksin eelistanud helesinist, aga need olid juba ära võetud.
Suured puudused korralduslikus vallas hakkasid silma juba esimese näituse avamisel, kui umbes poolel töödest oli pealkirjaks pandud „Sans titre”, see on „Nimeta”. Loomulikult olid kunstnikud korraldajatele kogu info saatnud, aga millegipärast oli see kaduma läinud ja neilt ei vaevutud pealkirju ka üle küsima. 
Uute tööde tegemiseks teemat ei olnud, aga sooviti näha seost kunstniku varasema loominguga. Infot uute tööde teostamiseks jagati meiega tõesti viimasel minutil, nii et meil oli ainult üks päev aega pildistamiseks. Selline kiirustamine ei olnud korraldajatel kindlasti omaette taotlus, nad lihtsalt ei orienteerinud ajas kuigi hästi. Kogu info liikus nendel mängudel tavaliselt nii, et jagati A4-pabereid, kus oli kirjas, millal ja kus on kogunemine, koosolek vms, ja lõppu oli lisatud lause „levitage seda teavet”.

Kuidas kunstis võistlejad välja valiti? Mis tasemel olid teiste maade esindajad?
Näiteks fotograafias pidi iga riik esitama viis kandidaati, kelle hulgast valis Prantsusmaalt kohale saadetud žürii välja ühe. Tase oli väga erinev, aga valdavalt siiski hea. Kuna üritus ei olnud suunatud mitte kunstile, vaid Prantsusmaa poliitiliste ambitsioonide teostamisele, siis väga head ülevaadet osalejate loomingust ma ei saanudki.

Võisteldi medalitele nagu olümpial. Kuidas need jagunesid? Kuidas sina žürii otsusega rahule jäid?
Võitis Šveitsi fotograaf Elise Larvego, teise koha sai Baudouin Mouanda Kongost ja kolmas koht läks Uruguay fotograafile Luciana Damianile. Ma ei oska seda väga kommenteerida, sellisest popurriist midagi välja valida ei ole lihtne, aga miks mitte, Elise Larvego pildid olid päris huvitavad. Kuid ma ei tundnud erilist võistlusnärvi ja ka teised, kellega suhtlesin, ei võtnud üritust üleliia tõsiselt.

Kuuldavasti oli üritusel kohal ka Eesti saadik Prantsusmaal. Mida tema nüüdiskunstist arvab?
Jah, avatseremooniaks oli Pariisist kohale tulnud ka suursaadik Sven Jürgenson. Meie arusaamad tänapäeva kunstist ei olnud päris sarnased ja natuke kurb oli tõdeda, et ikka ei saa kunstivestluses üle ega ümber Toomiku purkidest. Kuna suursaadiku arvates lõppes kunsti areng impressionistide loominguga, ei olnud meil ka väga pikalt millestki rääkida.

Kellele oli niisugust üritust vaja? Kas peale reisimisvõimaluse, mis on tänapäeval suure hulga kultuuriürituste põhifunktsioon (järgmisel korral saaks pealegi reisida Elevandiluurannikule!), pakub frankofoonia kunstiosa mingisugust erialast huvi?
Arvan, et üritus täitis ehk eesmärgi tugevdada riikidevahelisi kultuurisidemeid, kuid mis puutub professionaalsesse huvisse, siis suurt kunstielamust sealt ei saa. Küll on võimalus kohtuda tugevate nüüdiskunstnikega, kes tõenäoliselt sellel üritusel medaleid ei võida. Nii sain ma endale päris mitu head sõpra, kes on ka erialaselt kasulikud kontaktid.

Kuidas sulle tundub, kas „Prantsuse impeeriumi” vägevus niisuguse rahvaste sõpruse üritusega kasvas või sai veidralt organiseeritud ürituse tõttu pigem kannatada? Kuidas suhtusid sündmusesse endiste kolooniate frankofiilid?
Minule oli see väga avastuslik elamus. Olen Prantsusmaaga ka varem kokku puutunud, aga selle nurga alt polnud ta ennast mulle veel avanud.
Mis puutub endiste kolooniate frankofiilidesse, siis osa oli Prantsusmaast suisa nii vaimustuses, et mängude lõpuks jäi 11 osalejat teadmata kadunuks – peamiselt sportlased Kesk-Aafrika riikidest. Nad olid võtnud oma passid ja koju tagasi enam ei pöördunudki.