KRIITIKA - Hanno Soans. Kujuteldava ooperi mõjuväljas*. – Sirp 06.06.2013

Köler Prize’i nominentide näitus EKKMis kuni 16. VI.

Olles hiljuti Köleri auhinna kataloogile kirjutanud ülevaatliku kokkuvõtte Jaanus Samma loomingust, tundub mulle kunstniku ooperiformaati matkiva geiteemalise installatsioonini jõudmine vägagi loomuliku ja suisa pikka aega ette valmistatud valikuna. Seda muidugi takkajärele tarkusena – arhiivimaterjalidel põhineva ajaloolise jutustuse esitamine ja seeläbi võõrandamine just ooperile viitavas võtmes näis ja näib mulle siiani vägagi üllatava ja värske käiguna. Formaadina, mis pakkus  ühtaegu distantsi ja üldistusvõimalust selle loo allikmaterjaliks olnud julmade, võimurlik-jesuiitliku pornograafilisusega konkreetsete inimeste eraelus sonkivate kohtutoimikute suhtes. Esmalt võlub kunstnikku perfektsionistina muidugi formaalne tasand. Samma on oma loomingus korduvalt varemgi jõudnud viidetega baroksesse kultuuri ulatuvatesse kihistustesse. Kummastavas heliurinas meile mingeid ähvardavaid maailmalõpunoote kaasa vibreeriv kristall-lühter või suitsu välja ajava südamikuga orden (kui viidata vaid mõnedele irdsetele motiividele Samma varasemas loomingus) on semiootiliselt XVII ja XVIII sajandi aristokraatse kultuuri vormimängudest jõudu laenavad konstruktsioonid. Baroksete, ooperlike žestide poole on Sammat varemgi tõmmanud, sageli võtmena isikupärase absurdikangelase juurde jõudmiseks: piisab, kui meenutada tema Vaala galerii isikunäitust „Sõda” (2008) ja teda ennast askeldamas Pariisi Palais Royal’i inimtühjades aedades oma jabura barokse minikahuriga seerias „Pargis” (2009). Probleemiks varasemas loomingus tundub olevat pigem see, et Samma absurdikangelane näis konstruktsiooni või abstraktsioonina, tema luudel puudus liha ja veri. Ja tema kujuteldavas loos puudus traagilisele elule iseloomulik saatuse heitlikkus. Kõike seda kompenseerib Esimehe lugu täies mahus.

Esimehe värvika ja traagilise tegelaskuju juurde jõuab Samma intervjuude kaudu Nõukogude perioodi geikultuuri ja selle kokkusaamiskohtade ja rituaalide kohta, valmistades ette ka Köleri auhinna näitusel taasesitatud audioinstallatsiooni „Lood” (2011). Möödas oli viisteist aastat, ent Esimehe nime ja lugu mäletati kui üht värvikaimat Nõukogude Eesti kriminaliseeritud geikultuuris. Algselt esitati see töö Tallinna Kunstihoones gei-, lesbi- ja transseksuaalset kunstikultuuri käsitleval näitusel „Sõnastamata lood”. Kuigi Samma jõuab otsesõnu geitemaatikast ja identiteedist tõukuva kunstini juba mõnevõrra varem, teostades koos Alo Paistikuga traditsioonilis-ruraalset rahvusromantiliste juurtega külaelumotiivistikku torpedeeriva foto- ja videoseeria „Tarbekunst geiklubile” („Applied Arts for a Gay Club”, 2009–2011), võib „Lugusid” siiski pidada koodivahetuseks Samma loomingus. Võib-olla just sellest tuleneb teose Sammale varem ja ka hiljem erandlik lakooniline formaat. Ja samavõrd on see ka koodivahetus senises eesti geikunstis, mis oma eredamates näidetes on seni jõudnud dekadentliku ilutsemiseni (Toomas Volkmann), pihtimusliku paatoseni (Mark Raidpere) või seltskondliku koondportree loomiseni (Anna-Stina Treumund). Andes praegusele geikultuurile oma eelloo, siseneb Samma tänastesse geivaidlustesse vägagi jõulise argumendiga, mis tõmbab tooli alt ära rahvuskonservatiividel, kes näikse kogu gei-temaatikat käsitlevat justkui globaliseerimislainega läänest kaasa tulnud nakkust, mis murendab meie rahvuskehandit sarnaselt Euroopa Liiduga.

Esimehe tegelaskuju on ka paras antikangelane, kes oma elu esimesel poolel elas mitme kolhoosi esimehena laia elu ja kellest sai elu teisel poolel nihilistlikult ühiskonna arvamusi trotsiv geipaaria, kes nautis oma diskreetsemate kaaslaste avalikku häbistamist. Kuid just sellisena laenab see elust võetud tegelaskuju tänasele, ühiskondlikele lepetele ja leebetele lõimumisväärtustele orienteeritud geikultuurile sealt kaduma kippuvat trotslikkust. Tõnis Kahu parafraseerides saab Esimehe tegelaskuju kaudu sõna see hoovus homoseksuaalsest kultuurist, „mis ei küsi heteroseksuaalide loodud normatiivselt maailmalt luba siseneda, vaid esinebki järjekindlalt süsteemivälise ja trotslikult mittesobituvana”. Esimehe sobivust kunagise geielu koondkujuks on kunstnik ise EKA doktorikonverentsil ette kantud tekstis põhjendanud järgmiselt: „Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuna Esimehe värvikas elu koondab enda alla väga palju nõukogude aega iseloomustavaid tahke ja (varju)külgi, on see omamoodi nõukogudeaegse geielu kvintessents. Läbi tema loo saab peatuda paljudel nõukogude ajal elanud seksuaalvähemustega seotud teemadel nagu abielu kui soovituslik kohustus, enesehävituslik käitumine, prostitutsioon, paragrahv 118, väljapressimine, lantimine linnaruumis, geide vastu suunatud vägivald jpm”.

Ajalooliselt on ooperi tekkeloo põhiimpulsiks suures osas teoreetilised arutelud kreeka tragöödia olemuse üle, neid viis 1580ndatest peale läbi Firenze poeetide ja muusikute seltskond Camerata. Ooper kui formaat sai loodud otseselt kreeka tragöödia elustamiseks ja Esimehe loo veetluseks ongi kahtlemata selle esitamine suure traagilise loo võtmes. Tema prestiižne ametikoht, parteipilet, veteranistaatus, mõjukast perest naisuke ja kaks last olid kuni 1964. aastani perfektseks kattevarjuks Esimehe topeltelule. Tema elu teisel perioodil, mis algas tema üle peetud kohtuprotsessi ja pooleteiseaastase vangistusega 1967. aastal, oli tema tegelaskujule värvi lisavaks faktoriks tema subkultuuriline positsioon, Tartu esigei staatus. Ta oli laiade, ooperlike žestidega mees, kes lahkus lavalt ooperile väärilises võtmes kahtlase, lahenduseta jäänud mõrvalooga seoses geielu kriminaliseerinud Nõukogude impeeriumi lõpuaastail.

Kunstnik on oma „ooperi” üles ehitanud diskreetsetest, selgelt piiritletud mõjualaga detailidest. Samma mitmetel varasematel isikunäitustel kogetud detailidest moodustub just talle sedavõrd omane ristviitelisus. Teose esimeseks elemendiks on viie ja poole minutine „audiogiid”, kujuteldava kolme vaatusega ooperi sisukokkuvõte, mis meenutab oma neutraalselt formaadilt ooperilibretode koondkokkuvõtteid Klassikaraadio ooperisaates. Teose teine osa jäljendab tõetruult klassikalisi teatriülesvõtteid ja on teostatud Kopenhaageni endise õukonnateatri (praegu teatrimuuseum) laval. Üheksast piduliku alatooniga must-valgest tugevalt lavastuslikust fotost koosnev seeria räägib meile kujuteldava ooperi esitluse kaudu Esimehe võõrandatud loo. Esimees on neis stseenides üksi, kannab ette mingitest kesksetest eluvalikutest pajatavaid kujuteldavaid aariaid. Rõhutamaks lavalisuse efekti, lõpetavad seeria näitleja kummardus publikule ja vaade lavale loožist. Sellega tähtsustub ooperi butafoorne aspekt, loo jutustamise tinglik keskkond. Installatsiooni kolmandas osas „Loožis” jääb vaataja mugavas ja bordoosametisest luksusest küllastatud intiimses eraldatuses üksi äsja omandatud Esimehe looga, mõtteid saatmas klassikalise muusika sügav-traagilised noodid. Samma justkui loob sellega vaatajale niši üksnes kujuteldavasse, meie omast siiski küllaltki erinevasse kunstikultuuri, kus Esimehe loost on saanud täisväärtuslik geimartüürium. Omamoodi meditatsioonikambrina näikse Samma „Loož” jätvat ruumi tõdemusele, et me haakume võõraste lugude stsenaariumiga vaid raskesti sõnastatava subjektiivse kaasaelamise korral.

Selle teose tugevus seisneb eelkõige selles, kui kaugele jõuab kunstnik allikmaterjali töötlemises, narratiivsete elementide ümbermängimisel kujuteldava omailma loomises.

* Teksti algvariant on sündinud Jaanus Samma doktoritöö kunstilise osa eelretsensioonina.