Rebeka Põldsam. Biograafia. 2012

Jaanus Samma on õppinud graafikat, kuid töötab kõikide kaasaegse kunsti meediumitega installatsioonist ja videost ehete ja kudumite kujunduseni. Lisaks kunstnikutööle on Samma kujundanud ning koostanud kümneid näituseid ja kunstiraamatuid. 2000. aastatel kunstisfääri tõusnud Jaanus Samma loomingus leidub palju campilikult ambivalentset mängu meeserootika ja geisümboolikaga, st purskkaevud, kahurid ja delfiinid. Samal ajal punub Samma peene huumoriga kavalaid intriige seades kokku avaliku ruumi ja seksuaalsuse ajaloo ning erootilised ihad.

Esmakordselt võis Samma loomingus täheldada erootilise kunsti ambitsioone, omistades arhitektuursetele elementidele erektsiooni, aktsioonis “Rahandusministeerium” (2005) tegi kunstnik rahandusministeeriumi esise lagunenud purskkaevu juures tulešõud. Teost dokumenteerivad fotod mängivad modernistliku rahandusministeeriumi ja tulevärgi jõulisele sümbioosile ülistades ja naerdes fallilise imposantsuse üle. Seejärel, 2006. aastal tegi Samma video Kadrioru Apollo pargi purskkaevu töölepanekust ja kevade kulgemisest, mis veel enam kui “Rahandusministeerium” tekitab geisensibiilseid assotsiatsioone naudingupursetega. Sellised pisut ühesuunalised erootilised mängud Samma loomingus kulmineerusid seerias „Pargis“(2009), kus Samma jalutas Pariisi Tuileries’ pargis kahuriga. “Pargi” seeria kahurit võib käsitleda kunstniku partnerina, keda hoitakse lõa otsas. Samas käivad nad justkui kohtingul patseerides looduskaunites kohtades ning kohtumise meenutuseks olid näitusesaali toodud aurahad.

2008. aastal tegi Jaanus Samma näituse „Sõda“ galeriis “Vaal”, mis muudeti totaalseks installatsiooniks, salongiks sõjakangelastele, delfiinidele, kahurile ja kaunile sõjamehele (modelliks Alo Paistik). Samma „Sõda“ oli läbinisti estetiseeritud ning seda võiks vaadata pehme mehelikkuse võitlusena “tugevate” väärtustega: kunsntik viitab pre-industriaalsetele sõdadele, kus sõjameestel olid uhked parukad, valged liibuvad püksid ja uhke kuub ning neid ümbritsesid vallutatavate lõunamaade palmid ja punased vaibad. Samal ajal kummardati neid vaprate ratio esindajatena.

Sõda kui kujund tekitab homoerootilisi konnotatsioone, sest sõda on ajalooliselt olnud peamiselt homosotsiaalne meeste ruum. Samma kahur kannab autoerootilist ja nartsissistlikku potentsiaali: korraga võib tajuda enese potentsi ja selle esilekutsumise võimalust teises, kelle kogemus on sarnane. Seda tunnet illustreerib hästi müüt Narkissosest, jätkuvalt üks olulisemaid geikunsti ikoone, kes armus enese peegelpilti, seega enesesarnasesse ja samasoolisesse. Sarnase ajaloolise mehelikkuse vaatlemist kunstiajaloos on viljelenud taanlane Henrik Olesen alates 1990ndatest seerias „Some Faggy Gestures“(2009), kuhu on kogutud maalid lugupeetud ajaloolistest valitsejatest, sõjameestest ja pühakutest, keda võiks pidada pehme mehelikkuse klišeest lähtuvalt geideks.

Eesti ajalooga hakkas Jaanus Samma töötama koostööprojektis Alo Paistikuga „Applied Arts For A Gay Club“ (2010), mis erotiseerib arhailisi meeste talutöid ning asetab need geisubkultuuri konteksti. AAFAGC anti välja bukletina, kus on intervjuud Eesti ja välismaa ärimeestega, kes brändivad oma kaupu gei tarbijaskonnale ning essee talutööde kujutamisest folklooris. Bukleti lõpus on õpetus, kuidas teha rehetoast geiklubi ning DVD kuue sugestiivse filmiga, mis kujutavad metssea jahti, kündmist, niitmist, saagmist, kalapüüki ja lehmalüpsi, mis aitavad luua klubilikku meeleolu.

Hoopis tõsisemal toonil räägib kohalikust seksuaalsuse ajaloost Samma audiokogumik “Lood” (2007/11). Keskealised Eesti geimehed kõnelevad hirmust ja normatiividest, sellest, kuidas nad nõukogude perioodil, kui homoseksuaalne seks oli kriminaliseeritud, partnereid leidsid ning kuidas represseeritud seksuaalsus nende elu mõjutas. “Lood” on teadaolevalt esimene kord, kui süstemaatiliselt uuritakse geide isiklike elude ajalugu Eestis. Intervjuudest selgub, et eesti geid kohtusid avalikus ruumis, nagu mujalgi interneti-eelses maailmas. New Yorgis on üks sarnane cruising-ala ehk seksi otsimise piirkond Christopher Street, kus toimusid Stonewalli rahutused. Eestis aga käidi näiteks Tallinnas Vabaduse väljakul ja Harjumäel, Klooga rannas, avalikes WC-des, kus kahte kabiini ühendasid suured augud ning dissidentlikule kultuurile omaselt kohtuti kodudes. Intervjuudest tuleb välja, et homoseksuaalsuse keelatus põhjustas juhusuhteid, sest stabiilsete suhete hoidmine oli keerukas, kuna vahelejäämise võimalus hirmutas ja häbistas. Paljud mehed abiellusid ning varjasid oma homoseksuaalsust, kuid varjamise, “kapis olemise” pinge tekitas paljudes ka alkoholismi. Jaanus Samma loominguline doktoritöö „Esimees“ käsitleb „Lugudest“ korduvalt läbikäiva legendaarsete gei-salongide pidaja lugu, keda hüüti Esimeheks.

Lisaks linnaruumi ajalugu vaatlevatele „Lugudele“ ja „Esimehele“, tegeleb Samma ka linnaruumi sekkumisega. 2011. aastal koostasid Jaanus Samma ja Anna-Stina Treumund sõprade kunstnike ja aktivistide abil „Queer kleepekakogumiku“. Kleepekad kujutasid seksualiseeritud alatooniga lööklauseid, geisümboolikat, poliitilist olukorda ning olid mõeldud nii vähemuskogukonnale isikliku ruumi kaunistamiseks kui avaliku ruumi sõbralikuks täiendamiseks graffiti asemel. 2012. aastal alustas Samma kampsunite kujundamisega, kuhu on kootud Tallinna linnaruumist leitud seksuaalsust puudutavad graffitid ning lisanud sildi graffiti aadressiga.

Kõige tundlikumat liini ajavad Samma allegooriad nõgestega installatsioonides „Tasakaal“ (2009) ja „Läbimine“ (2012), kus umbrohused iluaiad ähvardavad publikut kõrvetada. Sarnast tulisust on veel 2010. aasta Kirke Kangro kuraatorinäitusel “Kättemaks” esitletud koomiksis, kus üks mees mürgitas armukadeduse pärast teise mehe. Koomiks oli eksponeeritud kõrvuti medaljoniga, mis kujutas nõelaga läbistatud arseenipadjakest, mis koomiksi-meeste armuloo lihtsakoelise lõpu emotsioone kunstlikult veelkord rõhutab ning lisab ekstravagantset pidulikkust. Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti kunstimaastikul on Jaanus Samma kindlasti kõige tundlikum ja oskuslikum metafooride looja, hea mastaabitaju ning huumorimeelega kunstnik.

(Teksti kirjutanud Rebeka Põldsam, 2012)