KRIITIKA - Ellu Maar, Jevgeni Zolotko ruumiuuringud. – KUNST.EE 2010, nr 1-2

Skulptor Jevgeni Zolotko, kes lõpetas mõni aasta tagasi Tartu Kõrgema Kunstikooli, on juba oma varasemate ülesastumistega näidanud oskust “suurelt mõelda”. Ühendades põhjaliku filosoofilise süsteemi suuremahuliste ruumiinstallatsioonidega, on tema teosed töömahukad, võimsad ja ennastkehtestavad. “Hall signaal” pART galeriis on Zolotko edasiarendus pool aastat varem Kiwa kureeritud näitusest Vaala galeriis. Juba Vaala hallis betoonvooderduses, mis sageli noortele alustavatele kunstnikele osutub üle jõu käivaks, mõjus “Hall signaal” maksmapanevalt ja keskkonda valitsevalt. “Hall signaal” on arhitektuurilisi vorme kasutav installatiivne teos. See on abstraheeritud, minimalismile läheneva ruumiprogrammiga ja põhilistele geomeetrilistele kujunditele taandatud maailm, mis on kokku pandud ühtlaselt halliks värvitud, käepärastest, traditsiooniliselt pigem ehitaja kui skulptori töömaterjalidest (puit, tsement, savi, penoplast). “Hall signaal” valitseb ja organiseerib ruumi ning haarab endasse ka vaataja, mistõttu oleks seda õigem nimetada mitte skulptuuriks, vaid installatsiooniks: Zolotko varasemate tööde kontekstis tähendab see järgmist sammu või vähemalt kerget suunamuutust.

Installatsiooni domineerivaks elemendiks on hallide lippudega ääristatud kõrge vaatlusputka, mille ümber vedeleb maas kõiksugu tuvastamata kraami, nagu näiteks raame või akusid ja justkui töö käigus segi paisatud atribuutikat. Selline näeb tavaliselt välja ehitusjärgus ruum. Galerii seintel on videoprojektsioonid, kus on näha kiviklibuhunnikuid, segu segavat labidat jmt, jooksevad tekstimassiivid, taustaks kostab seoseid tekitav ja katkestav müra. Hoolimata vormide lihtsusest ja hallist monokroomsusest on ka visuaalset müra nõnda palju, et siinne kirjeldus jääb kindlasti poolikuks. Silm lihtsalt ei seleta kõike. Kui “Halli signaali” loodud keskkonda millegagi võrrelda, siis mõne ülisalajase laboratooriumiga või alkeemiku tööruumiga. “Halli signaali” võikski mõista kui tsooni, kus toimuv küünitab väljapoole inimperspektiivi, -teadvust ja tajutavat.

Niisuguse abstraktse ja külma minimaalsuse juurde kuulub skulpturaalse installatsiooni kõrval võrdväärsena tekstiline osa. Ent see pole mitte tavapärane metatasandil näitust selgitav saatetekst, vaid pigem ilukirjanduslik teos, mis mängib loodud keskkonnaga samal tasandil kaasa ning selgitab selle tööpõhimõtet ja seal läbiviidavaid katseid. Mäng, mida vaatajaga mängitakse, on selline: see siin ei ole kunstinäitus. Olete omal vastutusel sisenenud keskkonda, mille mõte jääb teie eest suletuks. Tekstikorpuse eesmärk on vaataja inforägasse ära eksitada, selles on raske leida labürindist väljajuhatavat teed. Vaataja viibatakse salakavalalt loo lõksu – ja jäetakse sinna. Tähenduse lahtimuukimiseks antud vihjed ei too selgust, kuigi lubavad seda. Sa sisened – ja lõuad langevad su taga kinni.

Maailm, mille Zolotko kehtestab, on kõhe, tundmatu, võõras, põnev, mingit saladust varjav. “Hall signaal” sisaldab viiteid totalitarismile ja foucault’likule jälgimisühiskonnale oma lippude ja inspektorit varjava vaatetorniga ning vaataja eksitamise ja abitusse olukorda panemisega. Zolotko laboratoorium vallandab aistingutejada ja seletusahela, kus ükskõik milline seletus on õige, sest “Hall signaal” mängibki vallanduvate assotsiatsioonide peale: segadus ja lõpuni seletamatus võikski olla selle võti ja lõpp-punkt.

Jutustatav lugu ise on järgmine. “Halli signaali” puhul olevat tegu laboratooriumi ja tehasega, kus töötatakse seadeldisega, mille koondnimetus on NIKH ja mille abil on võimalik genereerida ruumi: “NIKH tööpõhimõte põhineb lihtsal faktil, et midagi ühest kohast teise liigutades tekib alati juurde tühja ruumi. NIKHi generaatorid on kinnitatud maakera külge, mille keereldes toodavad nad juurde tühja, kaasa arvatud enda eksisteerimiseks vajalikku ruumi. Generaatori avadesse on suunatud valvekaamerad, mis jälgivad tekkivat ruumi, edestades signaali läbi Musta Karbi, kust see läbi katkestuste saab visuaalse kuju monitoril. Kuigi tegu on eelkõige mõtteeksperimendiga, paistab just siin olevat fantaasia pöördepunkt, kus maailma kohta saadakse teada midagi väga olulist. Mateeria seaduse järgi piirab teadaolev tõenäolist, käesolevat kehtestab väesoleva limiit. Hammustades läbi mateeria seaduse, suureneb võimalus, et inimkonna[l ja tema] justkui ettemääratud olukorral jääda igaveseks küsijaks on veel lootust.” [See seletus pärineb Kiwalt. Isiklik meilivestlus siinkirjutajaga. Märkmed autori valduses.]

Seega, millega tegeleb Zolotko laboratoorium? See tegeleb ruumiuuringutega. Veidi järele mõeldes tundub see üsna loogiline. Näib, et antud on võti nii “Halli signaali” kui ka kogu Zolotko kunstnikutegevuse mõistmiseks. Meil on tegu skulptoriga, kes tegeleb ruumi “loomise” ja korrastamisega, ruumist eriliste omaduste destilleerimisega, nende nähtavaks ja tajutavaks tegemisega. Midagi sellist näib Zolotkot huvitavat ka varasemate tööde juures.

2008. aastal esines Zolotko Kiwa kureeritud näitusel “1 reaalsus 1 error” skulptuuriga metallvõresse vangistatud tugitoolist, mis mängis kummastusmomendile ja füüsilisele võimatusele, üllatusele, mis tekib tänu ootamatule kooslusele ja ainelise maailma tavapäraste reeglite rikkumisele. [Tugitooli võib aga interpreteerida ka strukturaalse vägivalla visualisatsioonina: tugitool kui mugavuspunkt, mille olemasolu toetub teda läbistavatele võimustruktuuridele.] 2009. aasta Vaala noortenäitusel “N0 Wave” oli Zolotkolt üks visuaalselt domineerivamaid teoseid, arhitektuurilise alltekstiga installatsioon keset galerii alumist korrust, mis kujutas klassitsistlike sammaste vahel justkui õhus hõljuvat lopergust silindrit, teose juurde käis interaktiivne heliinstallatsioon. Ka siin oli rõhk sellel, kuidas skulptuur, füüsiline objekt ruumis, näiliselt eirab füüsikaseadusi: muundub käegakatsutavast asjast imaginaarseks kunstiteoseks, kus gravitatsiooniseadused ei kehti. Kaire Nurk on kirjutanud, et tegu oli “läbi ruumi suhteliselt ühtlases tempos liikuva nulli kujutisega” ning et Zolotko tegelebki skulptuuri võimaluste piiride tajukatsetega [Kaire Nurk, Saab ainult interpreteerida. – Sirp 5.3.2010.] – et saada jagu gravitatsioonist ja teistest füüsikareeglitest. Skulptuuri materjalid on rasked, ent eesmärk on selles, et vaataja ei tunnetaks neid füüsikaseadustele alluvate objektidena. Ning see saab võimalikuks, sest tajume skulptuuri kujutlusvõime abil.

“Halli signaali” võiks proovida vaadata minimalistliku skulptuuri vaimus kui asja iseeneses, raputada endalt harjumus näha kunstigaleriisse üles seatud objektides maailma imitatsiooni. Zolotko loob oma maailma. Ta on tahtnud luua sellist keskkonda, mis mitte ei jäljenda salalaboratooriumi, vaid ise ongi ruumigeneraator sõna otseses, mitte metafoorses mõttes. See tähendab – ta teeb ruumiga midagi või teeb midagi sellega, kuidas vaataja ruumi tajub ja mõtestab.

 

Sculptor Jevgeni Zolotko, who graduated from Tartu Higher Art School a few years ago, has already demonstrated his ability to think big with his earlier works. Combining an elaborated philosophical system with voluminous spatial installations, his works are laborious, powerful and assertive. Grey Signal at pART Gallery is Zolotko’s expatiation on an exhibition curated by Kiwa six months earlier at Vaal Gallery. Even in the grey concrete interior of Vaal Gallery, which is often too intense for young and aspiring artists, Grey Signal seemed to assert control over the environment. Grey Signal is an installation made from architectural forms. Through an almost minimalist spatial programme, it represents an abstracted world reduced to basic geometric forms and assembled from the kind of handy materials traditionally used by builders rather than sculptors – wood, cement, clay and foam plastic – all evenly coated with grey paint. Grey Signal not only controls and organises the space, it also wraps the viewer into it; for this reason it is more appropriate to call it installation, rather than sculpture. In the context of Zolotko’s earlier works, it represents the next step – or at least a slight change of course.

The dominant element in the installation is a tall observation tower surrounded by grey flags. Lying on the floor around the tower are miscellaneous items, such as frames and batteries, and there are various tools scattered about as if work will continue. It looks like an interior still under construction. Videos projected onto the gallery walls show mounds of rubble, a shovel stirring cement, etc. Masses of text slide over the wall, and there is background noise, creating and interrupting associations. In spite of the simplicity of the forms and the grey monochrome, there remains so much visual noise that this description is necessarily incomplete. It simply is not possible to grasp everything visually. If anything, the environment created by Grey Signal is like a top secret laboratory or an alchemist’s workshop. Indeed, Grey Signal could be interpreted as a zone where the action extends beyond any conscious human perspective.

With such cool and abstract minimalism the text is as important as the sculptural installation itself. However, no ordinary text accompanies the exhibition to provide a meta-explanation. Instead, there is a piece of fiction that resonates with the created environment, expanding upon its functional logic and on the experiments carried out there. The viewer is involved in a game: this is not an art exhibition: you have entered at your own risk into an environment the meaning of which will remain hidden from you. The text leads the viewer into the maze of information, a labyrinth with no easy exit. The viewer will be tricked into the trap of the story … and then left behind. Hints are provided to decode the meaning, but they fail to fulfil their promise of bringing clarity. You will enter and the jaws will close behind you.

The world created by Zolotko is bleak, strange, unknown and fascinating. It seems to conceal some kind of secret. Grey Signal includes references to totalitarianism and to Foucault’s idea of surveillance society, with flags and an observation tower that hides the inspector, misguiding viewers and leaving them helpless. Zolotko’s laboratory prompts a series of sensations and interpretations such that any statement may be acceptable, because the aim of Grey Signal is precisely to trigger various associations: confusion and inexplicability may thus serve as the point of destination and key to understanding its meaning.

The story of the text goes as follows. Allegedly, Grey Signal is a laboratory and factory in which a device ‘NIKH’ is used to generate space: “The functioning principle of NIKH is based on the simple fact that moving something from one place to another will always create empty space. The generators of NIKH are attached to the Earth and, as it orbits, they recreate empty space which, among other things, is also essential for their own existence. Surveillance cameras are aimed at the openings of the generators, observing the created space and transmitting a signal through the Black Box, where interruptions will give it a visual form which will then appear on a monitor. Although it is primarily a thought experiment, it seems to mark a turning point in the fantasy, where something important is learned about the world. According to the law of matter, the probable is bordered by what is known and the present is determined by the limit of what is in force. Fighting through the law of matter, the probability will increase that there is still hope for mankind in its seemingly destined position as eternal questioners.” [This interpretation derives from e-mail correspondence between Kiwa and myself.]

So, what does Zolotko’s laboratory do? It is involved in spatial studies. When we come to think about it, this appears logical. It seems we have been given the key to understanding both Grey Signal and Zolotko’s entire artistic activity. What we have here is a sculptor who ‘creates’ and regulates space, distilling from it extraordinary qualities and making them visible and perceptible. One can trace similar interests in Zolotko’s earlier works.

At the exhibition 1 reality 1 error, curated by Kiwa in 2008, Zolotko displayed an armchair enclosed within metal mesh – a sculpture that sought to evoke sensations of strangeness and physical impossibility, surprising the viewer with an unexpected combination and violation of the conventional laws of the world. [However, the armchair might also be interpreted as a visualisation of structural violence: the armchair as a point of comfort whose existence relies on the power structures that penetrate it.] The 2009 youth exhibition N0 Wave, in Vaal Gallery, featured one of Zolotko’s most visually powerful works, an installation with an architectural subtext. In the middle of the lower floor of the gallery a lop-sided cylinder seemed suspended in mid-air between classical columns. The work was accompanied by an interactive sound installation. Here too, the emphasis lay on the way sculpture – a physical object in space – seemingly ignores the laws of physics, transforming a tangible object into an imaginary artwork that disobeys the laws of gravity. Kaire Nurk has written that it is “an image of the number zero, moving through space at a relatively constant speed”, and that Zolotko experiments with the perceived limitations of sculpture to overcome gravitation and other physical laws. [Kaire Nurk, Saab ainult interpreteerida. – Sirp 5.3.2010.] The materials of the sculpture are heavy, but the aim is to make the viewer perceive them as objects not subordinated to the laws of physics: something that is possible only because we perceive sculpture by means of our imagination.

We might try to view Grey Signal in the spirit of minimal sculpture – as an object in itself, thus shaking off the habit of seeing works displayed in art galleries as an imitation of the world. Zolotko creates his own universe. He has sought to create an environment that does not imitate any real secret laboratory, but nonetheless serves to generate space in a literal rather than a metaphorical sense. This means that he does something to the space