KRIITIKA - Kaire Nurk. Millal hakkab Z tegelema mesilastega? KUNST.EE 2013, 1, 17-28

Z valemi de-re-konstrueerimise katse Kaire Nurgalt.

"Armastage kogu Jumala loomingut, nii tervikut kui iga üksikut liivatera. Armastage iga lehekest, iga Jumala päikesekiirt. Armastage loomi, armastage taimi, armastage iga asja.
Kui sa iga asja armastad, mõistad sa ka Jumala saladust asjades."

F. Dostojevski "Vennad Karamazovid" (staarets Zossima vestlusest)

2012. aasta 22. oktoobri "Kunstiministeeriumi"1raadiosaates tutvustas saatejuht ja ühtlasi Tartu Kunstimaja galerist Indrek Grigor lokaalses (Tartu noorsemiootikute) ideevabrikus ja Artishoki biennaalide treeninglaagrite survel akumuleerunud autonoomse kunstikriitika meetodeid, nagu "kooskõlastatud kirjeldus" ja "eneseküllane monoloog". Kui esimesel juhul on tegemist kunstniku primaadi ja n-ö sõnakuuleliku kriitikuga, siis teisel juhul, vastupidi, on kunstnik teisejärguline seevõrra, et kriitik saaks realiseerida oma suveräänsuspürgimust. Makrokommentaari korras võiks mainida esimesel juhul kriitiku loobumist kunstiteose interpreteerimisest ("paratamatu valeinterpretatsiooni" tingimustes ei köida isegi "tahtlik valeinterpretatsioon"2) ja teisel juhul kriitiku ihalust kunstniku kui autori positsiooni järele.

Siinse artikli seisukohalt on antud saade tähtis selle poolest, et selles rakendatakse kunstikriitika mainitud eksperimentaalmudeleid esmakordselt metoodilise teadlikkusega, kusjuures kunstniku ja teose osas on Jevgeni Zolotko ja tema "Asjade"-seeria. Võimalik ka, et Tartu noores käärivas katlas on just Zolotko "rasked" tööd ja (igasuguste?) määratlemiste suhtes põiklev (või pigem nõudlik/kriitiline) autoripositsioon komplitseerinud kirjutaja olukorda, õõnestanud võimalust (kergelt) "tabada tõde", esitanud väljakutse katsetada uusi teosele lähenemise viise. Niisiis, siiski, kas kunstipraktika primaat? Rõhutagem ühtlasi, et kaasaegses ääretult mitmekesise ja teooriaga sünteesuva (laiemaltki interdistsiplinaarse) kunstipraktikaga globaalses kunstimaailmas on nt kunstnikuintervjuu saamas normiks.3Ent hoolimata kõigist autoripoolseist selgitustest, mis ilmselt siiski kunagi n-ö detailidesse ei lasku, ja tõlgenduste massiivi kasvust näib Zolotko teoste valem – sest valemina need näivad – ikkagi lahendamata. Et omakorda üritada "Asjade" valemit mudeldada, toetun alljärgnevalt nii "Kunstiministeeriumi" saatele kui ka seni ilmunud artiklitele.4

I osa: Kõne
19. III–03. IV 2012

Zolotko (edaspidi Z) seriaalse teose "Asjad" esimeses pressitekstis formuleerib Indrek Grigor: "/.../ ei keskendu Z seekord mitte käsitletava maailma hääbumisele, vaid pööningult leitud artefaktidele t o e t u d e s [K. N. rõhutus –toim] põrmus peituva taasloomisele. Viimast ei tule loomulikult mõista kui millegi reaalset või isegi imaginaarset rekonstrueerimiskatset, vaid kui Z-le omast sümboolsel tasandil läbiviidavat metafüüsilist mängu."

Grigor ei ütle, mida taasluuakse. Samuti ei selgu, kuidas, milles ja kuivõrd toetutakse konkreetsele pööningule ja selle objektidele. Raadiosaates ta antud teemat ei puuduta. Esimesele pressiteatele toetuv lühiteade Eesti Päevalehes on eksitav ja nivelleeriv: "Kunstnik Jevgeni Zolotko taasloob elu hääbuvasse ruumi." "Metafüüsilisest mängust" vaikitakse.5Pööninguruumis pole kunagi olnud tavapärast vilgast argielu, järelikult ei saa see ruum ka hääbuda. Teisalt on pööningulgi oma argipäev ja omad suursündmused. Võiks ka öelda, et pööningule ladustatud asjad mitte niivõrd ei hääbu (kulumise mõttes), vaid pigem talletuvad. S.t pööning on paik, kus asjade elu seisab või kulgeb, võrreldes tarbeeluga, teises süsteemis. Pööning pigem hoiab alles. Asjad pööningul hääbuvad aga tõesti inimeste mälust. Ja ka pööning ise on inimeste mõtteist ja toiminguist tavaliselt kõrval. Võimalus kohtuda asjade omamaailmaga "tolmu ja vanade asjade surnuaial" ahvatleb Kadri Roodi lähenema asjadekeskselt (arutlema asjade "autorist", asjade ja inimese suhetest, asjadest iseeneses). (Mainigem, et asjadekesksuse säilitab Roodi muidu kohati üpris nõtke interpretatsioon kuni lõpuni välja.) Ta oletab, et "unustatud asjadele antakse taas eluõigus" ja seda "kellegi huvi pälvimise (kunstiteosena või taaskasutuses)" kaudu. Kuid Z on rääkinud kunstiteose vastu (?).6Ja asjade vastu (?).7

"Asjade" esimene osa kannab tiitlit "Kõne", kus justkui loetletakse pööningul olevaid asju (Anti Saare esitus). Autorist lähtuv Grigor piirdub nimetamise ("Alguses oli sõna") mainimisega, Rood näeb asjade "süstematiseerimist liikide kaupa". Aga "Kõnes" siiski ei NIMETATA asju, või siis on see nimetamine paradoksaalne: ainsa nimisõnana kordub loetelus lõpmatult ja tautoloogiliselt vaid mitmuseline "asjad"! (Ka Jumal andis loomispäeval mehele ja naisele nime üheainsa nimisõna kujul: "inimene" (1 Mo. 5.2.).) Nimetav loetelu annaks teada, MIS esemed on pööningul: valamu, torujupp, kaks ust, taburet, külmkapp, ämber, lauad, naelad jne. Z keskendub tegelikult hoopis asjade iseloomustamisele, sh nende seisundi määratlemisele. Kui maailma loomisel oli kõik uus ja aktuaalne, siis asjad (antud) pööningul on "plekilised", "augulised", "mahajäetud", "katkised", "tolmused", "armilised", "unustatud", "väänatud", "vanad", "mullased", "muljutud", "purustatud", "mõlkis", "pudenevad", "lõhestatud", "määrdunud". Loetelus ilmuvad ajuti ka "terved", "soojad", "elavad", "kindlad", "siledad", "tugevad", "täpsed" asjad. Asjade ajalisuse kõrval leiame läbisegi ka kunsti ja skulptuuri kontekstis harjumuspäraselt materjalile, suurusele, värvile ja vormile osutavaid iseloomustusi. Aga "muud asjad", "sisemised asjad", "nähtamatud asjad", "üldised asjad", "mingid asjad", "sõnalised asjad", "ülejäänud asjad"? Korratu juhuslikkusega hüppavad need klassifitseerimatud määratlused konkreetsete-kombatavate vahele ja alarmeerivad meie tähelepanu.

Eneseküllases monoloogis nendib Grigor Z "huvi materiaalse maailma suhte vastu keelelisse maailma", tema "teravdatud tundlikkust keeleliste nähtuste/sõna tähenduse kaotuse suhtes". Nihkes paralleelina nimetaksin tai kunstniku Surasi Kusolwongi Wittgensteinist inspireeritud "keelemängulist" teost "If A Lion Could Talk"8(2005), kus ta toob lõvi Viini Kunstihalli ja mudeldab meie kaasajastatement'id poliitikast, seksist, haridusest, kunstist, filosoofiast jne ümber lõvi "kõneks", asetades nii publiku "teisele poole keelt", et tekitada kriitilist enese- ja ühiskonnarefleksiooni.9

Tõepoolest, olekski tarvis "Kõnet" (üldisemalt teksti- ja tsitaadikasutust Z teostes) lähemalt uurida. Kuivõrd teistlaadselt toimiksid Z tööd ilma Gogoli, Dostojevski, Piibli jm tsitaatideta? Milleks autor vajab ja/või rakendab tsitaati? Kas nt Dostojevski moto kaasab teose mõistmisse ka Dostojevski loomingu konteksti? Missugune on autori üldisem suhe Dostojevskiga? Kuidas ja miks loeb Z Dostojevskit? Ja kuidas ja miks loeb ta nt Piiblit? (Piiblit teatavasti ei "loeta läbi"; Piiblit – L O E T A K S E. Kas nii ka Dostojevskit?)

Kuidas õieti "Kõne" loetelu on loodud ja/või tekkinud? Kas vahetult assotsiatiivse voona pööningul inventeerides, ja nn klassifitseerimatud nimetused on hilisem mentaalne lisand? Koostatud metoodilise järjekindlusega, "liikide kaupa", ning seejärel kavatsuslikult segi paisatud? Või on loetelu tekkinud üldse lahus konkreetsest pööningust ja muudel ajendeil ja eesmärkidel? Millistel? Missugune on autori üldisem suhe asjadesse? Wittgenstein räägib "asjade seostest", mitte asjadest. Ka Z õigupoolest vaikib asjadest...

II osa: Kaotus 10.–24. IV 2012

Pööning on jäljetult puhastatud katkisest kolist. "Asjad on kadunud." (?) Või on kadunud pigem "muud asjad"? Mis on need "muud asjad"? Asemel on Z kadunud (!) arhivaari teosest pärit tselluvillast raamatud10asetatuna korratutesse virnadesse. Ekraanil loendab (NB! taas on tegu loendamisega!) noormees arusaamatuid tuhandele lähenevaid numbreid. Piiblis toodud inimkonna genealoogia (1 Mo. 5.), "tekst, mis seostab meid kõige algusega, on arusaamatu"; "sõnad on kaotanud tähenduse" (autoritruu Grigor). Rood interpreteerib: inimene suudab vaid "kaotada "elusad" asjad ning asendada need surnud sõnadega". (NB! "Kõnes" mainitakse "elavaid asju".) Miks on selle osa nimetus "Kaotus"? Millel võiks olla tähendust inimese jaoks, tähendust, mida tuleks otsida ja hoida?

III osa: Asjad 30. IV–17. V 2012

Pööningu prahist on välja sõelutud väikseimad, juba nimetamatud osakesed ja asetatud kolmeastangulisele alusele, kõrval ripub sõel. Grigor mainib sõelumise "viidet teispoolsusele, aga ka puhtpraktilist ja eetilist" aspekti. Saateks kõlav "Hällilaul orvule" rõhutavat "sentimentaalset väärtust". (On see tõesti autoritruu sedastus? Kuidas mõista määratlust "sentimentaalne"?) Ka Kiwa lähtub viimsest kohtupäevast. Rood näeb asjade väärtustamist, aukartust asjade ees. Orvu hällilaulust vaikib. Miks on just selle osa nimetus "Asjad", kui asjadest järel olevad jäänused on enamikus identifitseerimatud? Kuidas on asjad määravalt seotud orvu seisundiga?

IV osa: Tuvi 14.–29. VII 2012

Grigor vahendab: "algab püstitatud intriigi tinglik lahendamine", "juba III osas oli katse muuta nimetamatu tähenduslikuks". Selles osas "eksponeeritakse algselt pööningul olnud objekte ja katseid neid taastada. Keskseks objektiks tuvi." Ent asjad ei ole siiski ennistatud – nad on veelgi rõhutatumalt põrm: rida valitud esemeid on põrmuga (mullaga? või siiski tselluvillaga!?) kaetud – kõik ühtemoodi ja ühtlaselt, sh ka tuvi savist (või kipsist?) vorm. Chen Zheni (1955–2000) monokroomses laeta ruumiinstallatsioonis ("Puhastusruum", 2000) (Purification Room) on kõik, nii seinad kui põrand ja esemed ühtlaselt punase saviga kaetud – tegelemaks tuleviku-arheoloogia ja asjade identifitseerimisraskustega. Itaalias sündinud ja Ameerikas elav Vanessa Beecroft üritab ellu viia monokroomseid kujutisigirls-gruppidega, kuid mainib: "Lõppeks olen ma alati pettunud nende realismist ja nende füüsilise kohalolu arrogantsist."11Z, vastupidi, taotleb antud juhul kontrasti: põrmu monokroomia muutub morniks eelkõige pööningu selleks korraks pisut valgendatud seinte foonil ja akna kohal ekraanil lendleva virtuaalse tuvi puhta valge säras. Niisiis, AINUS elustuskatse on seotud tuviga? Rood tõlgendab: "Püha Vaim on surnud /.../ ning koos sellega on kaotsi läinud ka inimese tõeline side asjadega tema ümber."

Milline epiteet "Kõnest" sobiks tuvile? Võib-olla "lendavad asjad", kindlasti "sulelised asjad"? Ka tuvi on asi? Elav tuvi ei ole siiski asi? Kas tuvi kuivanud skelett on (rohkem) asi? Kuna osa pealkiri on "Tuvi", siis lootkem siiski erinevate, vastandlikegi võimaluste potentsiaalset kohalolu seoses tuviga.

V osa: Ecce homo 7.–15. VIII 2012

Suurel ekraanil on "poeg, süles isa, kelle ta surnute riigist tagasi tõi". Grigor jätkab: siin antakse "lahendus II osale. Inimest defineerib juurte mäletamine". Lisanduv tekst Gogoli "Surnud hingedest", Pljuškini tolmunud toast, on "eetiline hinnang tolmunud inimsuhtele. /.../ Inimene on inimene vaid suhtes teisega". Rood: ""Ecce homos" oleks nagu asjadest lahti öeldud ja pöördutud inimese kui millegi algsema poole. Kahes inimfiguuris on midagi traagilist ja samas kangelaslikku, see on ühe inimese otsustav keeldumine teise hülgamisest." Ma siiski ei saa lahti tundest, et kantav ja kandja on üks ja seesama. Viitaksin muuhulgas ka Jaan Toomiku maalile "Sünnipäev II" (2003).12

VI osa:
6. IX–6. X 2012

Viimane osa on pealkirjata. Ennistatud pööninguruumis kajab Helena Tulve Loretto litaaniale loodud heliteos "Stella matutina" – "kõlab otse pealael, oleva ja olematuse piiril" (Kiwa). Grigor: "Kõik asjad on viimse detailini asetatud oma kohale. Minnakse inimeste ja asjade juurest kõiksuse juurde. Z oponeerib vaimse ja materiaalse maailma vastandamisele. Maarja oli puhtaim osa materiaalsest maailmast, kelle läbi ka Jumal sai materiaalseks. Pole jälkust, kõik on ühtviisi õilis. Siit tagasi teose moto juurde: "Armastage kogu Jumala loomingut...""

Eneseküllases monoloogis postuleerib ta: "Autor lähtub asjade ja inimeste vahelisest isomorfismist, asjad ei tähista inimest sümboolselt, vaid on inimestega lahutamatus seoses." Grigor mainib ka Z puhul "religioosse / väga arhailise maailmapildi ja tänapäevase vormikõne sünteesi". Puhtreligioosse tõlgendusvõimaluse jätab ta siiski kõrvale.

Religioosseid allhoovusi

Teose motoks olev Dostojevski tsitaat räägib Jumala loomingust, "Jumala saladuse mõistmisest asjades". Kiwa nimetab seda zenilikuks. Mis mõttes zenilik? Kas on võimalik mõista saladust? Inimesel – jumalikku – saladust! Inimese võimuses pole lõplikud teadmised. Ja teiselt poolt – kas ka inimese loodud asjades väljendub jumalik saladus? Kas kõigis? Kas ka inimesest võõrandunud kaasaegses tööstuslikus tootmises produtseeritud asjades? Kui ei, siis muutub kunstimaja pööning korraga Jumalast mahajäetud paigaks. Mihhail Rabinovitši raamatus "Asjad jutustavad ajaloost" räägib autor nt Dovmonti mõõgast, Kremli torni ratsanikust, metropoliidi pitsatist, tsaari kingitusest jne.13Mida jutustab meile Tartu Kunstimaja pööning? Asjade (aja)loost ei saa siiski mööda vaadata. "Kõnes" ei mainita "jumalikke asju". "Kaotus" võib viidata tänapäeva maailma kurtusele religioosse traditsiooni ja väärtuste suhtes. "Asjad" kui Viimne kohtupäev antud pööningu armetutele, ebahuvitavatele ja kuulsusetutele asjadele. "Tuvi" osutab siiski Püha Vaimu võimalikule emanatsioonile, kuid näib, et pole midagi, mis inspireeriks püha lindu laskuma, pigem lendleb ta tõrksalt lae all akna poole, välja.

Just külili mõlkis ämber on valitud välja asjade esindajana pikema iseloomustuse tarvis. Selles vaagitakse eseme vormi otstarbekust ja hetkeseisu ("see lebab külili ega mahuta midagi peale pimeduse"), resümeerides: "Materjali järgi otsustades on ämber valmistatud Nõukogude Liidus 20. sajandi teisel poolel." Niisiis, viide (jumaliku) valgu(stu)se puudumisele ja vabrikutootmisele. "Ecce homo" näitlikustab Kristuse kui inspireeriva eeskuju (nii dostojevskilikus kui ka nt beuysilikus14tähenduses) surma kaasaegses maailmas, või vähemalt surutust alateadvuse süvakihtidesse – me ei tea, kas kandja jõuab kaldale või jääb keset vett. Viimases osas on troostitu katkise kola ja surnud tuvikorjusega pööning jäetud samasse seisu, kus see oli teose alguses – midagi pole võimalik muuta. Siiski üritab autor meeleheites palvetada selle jumalast hüljatud paiga eest viimsete kohtunike ees.

Võib öelda, et religioosne tõlgendusversioon töötab lausa tõrgeteta. Ehkki on liiga lihtne, liiga monofooniline, liiga ühene. Kiwa hoiatab "organiseeritud religiooni" kui "vaba mõtte erilist lendu välistava" eest. Dostojevski teatavasti polnud religioosne kirjanik, nagu ka Z ei pruugi olla religioosne kunstnik.

Subjektiivselt

Tartu Kunstimaja pööningut tajun regulaarselt kahel viisil. Parkides auto hoovinurka, adun pea kohal hoone püstloodset, üle inimmõõdu kõrgumist ja selle lõpus läbilaskva katuseosaga pööningut. Olles majas sees jõudnud kolmandale korrusele, möödun reeglipäraselt üles pööningule, tühja ei- kellegi-ateljeesse viivast järsust ja nagisevast redelilaadsest avatud astmetega puittrepist.

Sürpriisset pressiteksti Jevgeni "Asjade" avamisest Kunstimaja pööningul lugesin 19. märtsil 2012, olles ise maal. Tartusse vaatama minna ei saanud. Tundus ootamatu, ebaproportsionaalnegi, et noor kunstnik, kellel ei ole Kunstimajas

ma ateljeed ja seetõttu vahetut kontakti maja siserütmidega, toimetab seal kõigist ateljeedest kõrgemal maja esemelise minevikuga, inventeerides, mõtiskledes, andes hinnanguid. Ööl vastu 21. märtsi nägin unes, kuidas minu muidu voodiinimesest üle üheksakümnene ema on taas sirgeselgsena jalul ja räägib toas ringi liikudes ebahariliku hoogsusega, kuidas Jevgeni meil katust parandas. Ja samal unenäohetkel näen aknast, kuidas Jevgeni end mööda redelit nagu rong rööbastel metoodiliselt üles katusele vedib. Alla tulles asetab ta katusel teostatu aegluubilise täpsusega õrnalt ja hoolikalt elupuu alla maha. Fokuseerin pilgu: murul on väike,capooleteise detsimeetrine kuupjas pruun (lille?)pott, selle sees on muld ja keset mullapinda väike roheline taimekene. (Tavalise unenäosele- taja järgi viitab taim millegi uue algamisele. Freudi tõlgendusversiooni ei tea.)

Loobusin jooksvast analüüsist. Lihtsalt käisin ja vaatasin. Esmamuljena sööbis mällu värskest puidust kokku löödud jalgtee, mis algas otse pööningu ukselävelt ja viskus helendava trajektoorina läbi pimeda kitsa ja kola täis ruumiosa kauguses kumava valgusallika (otsaakna) suunas, tehes siiskicakahe kolmandiku kohal väikese fengshuiliku võnke. "Kõnet" kuulates püüdsin ära mõistatada loetelu loogikat. Seda oli raske määratleda. Heitlik juhus? Tulenev asjade korratust kuhjumisest? Aga "Sisemised asjad"? "Rohelised asjad"! "Muud asjad". Muud asjad? Millised?

"Kaotus" üllatas vahepeal kordasaadetud absoluutse koristustööga, kuid jäi ometi tervenisti suletuks. Tselluvillamassist suletud avamatud raamatud virnades, ekraanil seljaga raamatutevirna poole ja ekraaniaknast sihitult välja vaatav ja sama sihitult süsteemita numbreid nimetav noormees, kes ei vaata kordagi ei enesesse ega ka vaataja poole. Reaalne pöö-

ninguaken jäi kuskile eemale, kõrvale. Pööninguterritooriumi loomuliku kultuurikihi terviku asemel jättis see ekspositsioon saatma disharmooniatunde. Ometi nägi see välja juba peaaegu nagu tavapärane kunstigalerii näitus: puhas (tühi) ruum, videoekraan, (moodne) installatsioon. Kas kunstimaja saab neljanda (väga spetsiifilise) näitusepinna!?

"Asjades" juhatas seesama helendav laudtee sedakorda astanguliselt pööninguakna suunas tõusva finaalse ekspositsioonini, mis oli üleni kaetud – kildudega. Laest rippus kiikuv "häll". Kuskilt hämarast pööningusügavusest kostus hällilaul orvule. Killud astanguil metamorfeerusid purunenud lapsepõlve kujundiks. Nutsin lohutult.

"Tuvi" ei meenutanud kordagi Püha Tuvi. Näis pigem pööningul vedelenud kuivanud tuvikorjuse inkarneerumisena elavaks linnuks, kes tiirleb pööninguakna kohal lae all. Hunnik reaalseid teri näis seda salvivat. Milleks aga sealsamas pruuni kihiga kaetud valik katkisi esemeid, muuhulgas ka fotodokumenteeritud nende algne seis?

"Ecce homo" pööninguakent pea täiesti varjav kaader inimest kätel hoidva vees seisva figuuriga tekitas ootuspinge, et midagi juhtub. Näis, et üks noormees kannab teist veest välja.Pietà-stseen kahe meestegelase esituses? Üle siiski püsivalt staatiliseks jääva kaadri libisev Gogoli "Surnud hingede" tekst oli huvitav: mõtlesin kirjanik Gogoli tundlikule visuaalsele tajule, sh värviaistingule – peaks Gogolit selle pilguga uuesti üle lugema. Gogol oli muide Oskar Lutsu suur lemmik. Miks?

Mida pakub viimane, tiitlita osa? Pressiteatel kaasas olnud videolõik näitas sedasama "koristamata" pööningupõrandat!! Uskumatu! Aga ainuvõimalik! Mingit laadi kohtuotsus? Surma mõistmine? Pööningu hülgamine? (Siiski ei saa sellest kunstigaleriid!) Tungiv helimassiiv peaaegu meeleheitliku viimsekohtupalvega Püha Maarja poole, et ta kostaks meie eest, lõi dramaatilise meeleolu. Midagi on tehtud valesti. Pööningu vaikelu on rikutud. Ometi on kõik samamoodi taastatud!?

Täiesti uskumatu? Millise lõpmatu kannatlikkusega on taasasetatud loendamatu hulk asju oma endisele kohale? Kunstnik loob kaosest korda, eriti skulptori veres on vähem või rohkem korrastatud vormi kui sellise loomine. Aga mis tunne on (taas)luua kaost? Ühe aktsiooniga re-realiseerida asjade aastaid väldanud juhuslik kuhjumine. Tühistades aja, kerides aega pööningul kord edasi, kord tagasi. Kaotades ja luues, luues ja kaotades. (Õigupoolest on see kunstniku tavapärane tööprotsess: skulptor kord lisab savi, siis jälle võtab maha; maalija paneb värvi, seejärel pühib maha või hajutab. Jne.)

Ent siiski, võimatu on ära arvata, millise strateegiaga/ tehnoloogiaga teostab Z oma järgmise töö. Seni on ta rakendanud igas järgnevas teoses täiesti uut tehnilist võttestikku, samuti on olnud erinev kontekstuaalne positsioneerimine. Kord sulandub jäägitult – mullakssaamiseni – konteksti/ keskkonda ("Müüt", 2010 ERM-i Raadi mõisa pargis), kord vastupidi, muundab keskkonna tundmatuseni (Artishoki II biennaali töös "A Work For Ten Critics: "It Is Time To Take Ceilings Down"", 2010), kord esitab keskkonna suhtes autonoomse/anonüümse eneseküllase ja vastandusega opereeriva hübriidliku töö ("Üks päev riigiarhiivi töötaja elust", 2011, EKKM; "Vahevaip", 2012, Kumu), kord rakendab sellesama olemasoleva realiteedi oma teosesse ("Asjad", 2012). Ent läbivalt ilmneb vastandumise, neutraalsemalt, kahe poolusega töötamise võte.

Tervik ehk "metafüüsiline mäng"

Z väidab, et "Asjad" "pole installatsioon, ei uuri midagi, kõige vähem ruumi, ning paralleelid arheoloogiaga ei ole tähtsad" (Grigori vahendus). "Kõnes" on loetleva hääle kõrval Z panuseks värskest puidust puhas valge rada. See võib sümboliseerida nt puhta avatud tunnetusega teekonna algust (pööningu) sisemusse, alateadvusse. Vanal kolal ümberringi ei ole mingit sisulist tähtsust. Kuna peatükke lavastatakse pööningu keskkonnas, siis see kohapeal olemasolev vana kola lihtsalt täidab mingit vajalikku rolli. Seda rolli võiks täita vabalt ka miski muu. Niisiis oleksid asjad Z valemis muutuv/asendatav suurus. "Kõnes" mainib ta "muid asju" – niisiis, midagi muud on tähtsam neist asjadest pööningul. Puuduolev on tähtsam. Tõele au andes on ju see pööning äärmiselt vaimuvaene ja argiolmeline. Seetõttu ehk ka loetelus tüütult emotsioonitu hääletoon. Samas jälle see loetelu juhatab sisse teose kontseptsiooni, annab märksõnad. Need määravad märksõnad ei ole aga samuti selgelt esil, vaid kaovad tähtsusetute asjade mürasse.

"Kaotus" on ilmnev seisund, probleem ise, väljakutse, ja ei tähenda pelgalt asjade vaateväljalt "kadumist" koristustöö käigus. Adume tupikut. Zolotkot tõesti antud pööninguruum ja tema minevik või olevik ei huvita.

"Asjad" osutab viimasele pingutusele leida seestpoolt midagi kandvat, olulist, väärtuslikku, kujund põhjalikemast mõeldavast inventuurist – omaenese valju kohtu ees. "Tuvis" on materiaalsete tarbeasjade (valamu, klaasanuma, ämbri, tabureti) kasutus ja katkisus esil; ja neile selgelt vastandatud virtuaalse tuvi pühaduse konnotatsioon. Kuid nii tuvi maine korjus kui ka linnu skulpturaalne vorm on samamoodi külili nagu fotol näha olev ja kosuthlikult defineeritud ämber. "Ecce homo" ei näita taassündi. Alguse sümbollik heledaist laudadest rada on lõpuks tuhmiks tallatud ja sellest on alles vaid ühike jupp, mis hääbub hämarasse nimetusse ruumisisemusse.

Dostojevski on nimetanud Victor Hugo muserdatud inimese taassünni ideed XIX sajandi suurimaks ideeks. See läbib Dostojevski kogu loomingut.15Kas Z tõesti jätab XXI sajandi vaataja osaks vaid ahastava palve? Z mainis siiski algselt teistsuguse lõpplahenduse versiooni olemasolu! Kuivõrd teistlaadse? Nii või teisiti on vaataja läbinud mõtlemapaneva teekonna. Ja miski ei takista tal iseseisvalt alustada uuesti ja aina uut hingelist ja kõlbelist teekonda. Sisyphoslikult.

Võiksime ka pidada Z eetilisest ainesest maksimeeritud pööningutööd kangelaslikuks katseks võita kunstilt reaalsusele territooriumi tagasi. Sest muidu võib ehk kõik muutuda üheväärseks kunstiliseks lubatavuseks väljaspool eetilist vastutusvajadust?

MILLAL HAKKAB ZOLOTKO TEGELEMA MESILASTEGA? VÕI TA JUBA TEGELEBKI?

Kaire Nurk on filosoofia, (kunsti)ajaloo ja kunsti ruumis töötav kunstnik ja õpetaja, mh Jevgeni Zolotko Tartu Kõrgema Kunstikooli bakalaureusetöö "Retrorsum" (2008) juures "juhendatava juhendatava juhendatav juhendaja".

1Järelkuulamine võimalik internetiaadressil: http://klassikaraadio.err.ee/ helid?main_id=1492633.

2Vt ka: Indrek Grigor, Kiwa und das Sublime. – KUNST.EE 2010, nr 3–4, lk 62–64.

3Nt selleaastase Berliini 7. (kaasaja poliitika) biennaali kataloogid koosnevad põhiosas vestlustest kunstnikega, kuid ilmselt on selles määrav roll kunstnikust kuraatoril Artur Žmijewskil. Näiteks sobib ka Carolyn Christov-Bakargievi mh loomingukesksete rõhutustega kureeritud "dOCUMENTA 13" Kasselis (edaspidi: d (13)).

4Kadri Rood, Asjade saatus. – Sirp 20. IV 2012; Kadri Rood, Jevgeni Zolotko asjade algus ja ots. – Sirp 5. X 2012; Kiwa, Zolotko maailmaruum pööningul. – Eesti Päevaleht 17. IX 2012.

5Vt Eesti Päevaleht 31. III 2012.

6 Vt Kaire Nurk, Saab ainult interpreteerida. – Sirp 5. III 2010. (Zolotko "Hallis signaalis" väljendatud opositsioon oli tegelikult suunatud n-ö pseudokontseptuaalse kunsti vastu.)
7

"Halli signaali" (2010) mahukas saatetekstis kordunud piiblitsitaati "Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk" selgitas Z järgmiselt: "NIKH-i puhul tähendab (!) see ruumi (koha) ja objekti vastanduse probleemi lahendamist, ehk siis NIKH toodab selle ruumi-koha ise enda jaoks, see on sõltumatu hermeetiline süsteem, millise printsiibi saab n-ö projitseerida kogu maailma füüsiliste objektide eksistentsi peale, mis tähendab minu jaoks võitu nn füüsilise objektiivse reaalsuse üle – objektide maailm eksisteerib sellest lähtuvalt nominaalselt, tinglikult, paralleelselt. Seda peaaegu ei ole. See on õige, et "Halli signaali" saab ainult interpreteerida ja mitte lahti seletada. Eelpool on minu interpretatsioon, mis ei pruugi teistest parem olla." [meilikirjas 9. II 2010] Hiljem on autor siiski täpsustanud, et selline esemetekäsitlus oli vaid ""Halli signaali" hermeneutilise mängu osa" [meilikirjas 28.XI.2012].

8Meenutagem Z "silent talk’i" (küsitleja Anti Saar), mis lõpetas Artishoki II biennaali (2010)artist talk'ide rea.

9Gerald Matt, Interviews. Köln: Verlag der Buchhandlung Walther König, 2007, lk 183–186.

10Kaasaegses kunstis on raamat sageli poleemiliseks ideekandjaks ülima väärtuse ja kaheldava teadmise vahel; ka viimasel d (13)-l kasutasid raamatut keskse motiivina mitmed autorid: Matias Faldbakken, Issa Samb, Michael Rakowitz; samuti CCB oma kuraatorikontseptsiooni esitusesBrain'is.

11Gerald Matt, Interviews, lk 53.

12Vt nt: Vikerkaar 2004, nr 1–2; Kaire Nurk, Monokroomne kaader. – KUNST.EE 2011, nr 3–4, lk 72–76.

13 Mihhail Rabinovitš, Asjad jutustavad ajaloost. Tallinn: Valgus, 1991.
14 Beuys Mäejutlusest; vt Joseph Beuys im Gespräch mit F. Mennekes. – Zum

Tod von Joseph Beuys. (Nachrufe. Aufsätze. Reden.) Inter-Nationes Bonn, 1986, lk 29–35.

15 Peeter Torop on puudutanud Dostojevski loomingu algusaja kogemust,

kus tsensuur kärpis "autorile kõige tähtsamad ja helgemad mõtted kristlikust ideaalist, eneseületamisest Kristuse kui ideaali teadvustamise kaudu". (Vt nt Peeter Toropi järelsõna "Armastus ja halastus" Dostojevski romaani "Kuritöö ja karistus" 1987. aasta väljaandele, Tallinn: Eesti Raamat, lk 523 jj.)