PRESSITEADE - Reet Varblane, kuraatoritekst isiknäitusele “Personaalnäitus” Tallinna Kunstihoones 30.11.2005–01.01.2006

Kai Kaljo on üks neist kunstnikest, kes väljaspool Eestit on rohkem tuntud kui Eestis, kuigi rääkida sellest, et Kai Kaljo loomingut Eestis ei tuntaks ega  ei mõistetaks pole ka õige. Eestis tuntakse Kai Kaljot kui maalikunstnikku, iseäranis vitraažideloojat, aga ka tema videod ei ole päriselt võõrad. Kui tema loomingulist elulugu jälgida, siis tõepoolest äärmiselt tihe näitusetegevus on toimunud väljaspool Eestit, kuigi viimastel aastatel vähemalt kord aastas on tema uusimaid videosid olnud võimalik ka kodus vaadata, olgu siis isikväljapanekutel või suurematel üldnäitustel või aktsioonidel.

Kai Kaljo rahvusvaheline tähelend algas algas 1997. aastal, kui tal valmis autobiograafiline video “Luuser” (“A Loser”), mis samal aastal pälvis ka Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse organiseeritud rahvusvahelisel näitusel “Interstanding” preemia. “Luuser” oli üllatavalt terav, aus, isegi eneseirooniline ning medialiseeritud maailma kriitiline töö, mis siiani jätkab ringkäiku kõikvõimalikel rahvusvahelistel näitustel  ning vaatamata eksponeerimiskordadele ei ole kaotanud värksust, otse vastupidi – iga uus kontekst annab ka “Luuserile” midagi juurde.

Enamus Kai Kaljo videosid on valminud väljaspool Eestit, rahvusvahelistes kunstnike residentsides, avatud ateljeedes viibimise ajal. Kuigi paljude tema tööde ainestik pärineb mujalt: olgu siis Ameerikast või Saksamaalt või ükskõik kust, pole see kõige olulisem. Kõige olulisem on kujutatud ainese isiklik puudutus ning, nii kummaline kui see ka pole, just selle isikliku puudutuse kaudu eksistentsiaalsete teemade käsitlemine. Kusjuures eksistentsiaalsus on Kai Kaljo loomingus midagi nii iseenesest mõistetavat nagu ükskõik milline argitegevus. Või teisiti sõnastatuna, Kai Kaljo terav pilk mitte ainult ei taba seda olulist, mis parajasti tema kaamera vaateväljas juhtub, vaid ta oskab seda olulist vaatajani just selliselt tuua, et  see mitte ainult ei tekita kõikvõimalikke isiklikke (seda olulisemaid!) assotsiatsioone, vaid loob harva esineva isiklikult tunnetatud üldistuse. Kai Kaljo looming allub kõikvõimalikule tõlgendusele, kuid samas on selles igaühe jaoks midagi nii olulist ja täpset, et  sellest rääkides tuleb väga hoolikalt sõnu valida.

Kai Kaljo videod on sotsiaalsed: ta mitte ainult ei tunneta seda sootsiumit, kus ta parajasti viibib, vaid oskab sellele oma videotõlgendustes kasvatada ümber nii olulise ning reaalses sootsiumis vajakajääva eetilise kihistuse. Kuigi moralist Kai Kaljo küll ei ole. Ka oma videotes on ta kõige ehtsam maalikunstnik: emotsionaalne, väljnedusvahendeid valdav ning visuaalselt täpne.

Tallinna Kunstihoone näitus on vaieldamatult tema suurim isiknäitus Eestis. Vaadata on seitse viimaste aastate videot, millest Eestis on varem eksponeeritud vaid “Miraaž”  (2004. aasta suvel Viinistu video- ja tegevuskunstifestivalil), kolm tööd on valminud tänavu.